Pere on pere

Marina ja Jelena on paarina ühist elu elanud üle kümne aasta, kooselu jooksul sünnitas Jelena ka tänaseks 3-aastase lapse. 2016. aastal sõlmis paar kooselulepingu ja Marina lapsendas Jelena poja, keda paar koos planeeris, ootas ja keda ollakse esimestest hetkedest koos kasvatanud. Lapsendamise tulemusena märgiti nii Marina kui Jelena lapse sünnitunnistusele vanemateks. Marina viibis lapse sündimise ja lapsendamise järel lapsehoolduspuhkusel, kuid on tänaseks naasnud tööle ja lapsega on kodus Jelena. Eestis on kodusel ja last kasvataval abikaasal võimalik üldjuhul saada riigi poolt ravikindlustus, kuid lesbipaari puhul keeldus riik sellest.

Jelena saab küll lapsele pakkuda armastavat kodu, kuid peab ise samas muretsema, mis juhtub tema haigestumise või õnnetusse sattumise korral. Puudub kindlustustunne tuleviku ees ning selline olukord ei ole kindlasti ka nende pisipoja parimates huvides. Pere tänase keerulise ja ebaõiglase olukorra põhjuseks on kooseluseaduse rakendusaktide puudumine ning koostöös Eesti Inimõiguste Keskuse ja advokaadibürooga Sirel ja Partnerid pöördus Jelena 11. juunil 2019 kohtu poole.

Sisuliselt soovib Jelena, et tema suhtes kohaldataks õigusnorme, mis näevad ette riigi poolt sotsiaalmaksu tasumise ning sellega kaasneva ravikindlustuse last kasvatavale ülalpeetavale abikaasale. Kooseluseaduse rakendusaktid näevad sellise võimaluse ka ette, kuid on senini riigikogu poolt vastu võtmata. 

Pere on pere!

Hoolimata lapsevanemate soost, soovib iga pere elada normaalset pereelu, kartmata oma turvalisuse ja ootamatute juhtumite pärast. Toeta Jelena ja Marina kohtuvõitlust ning anneta, et perekond saaks kohtu kaudu ravikindlustuse, mis tagab neile turvatunde.

Annetan

Riik kiusab perekonda kooseluseaduse rakendusaktide puudumise tõttu

Vaidlusalune küsimus puudub sotsiaalmaksuseaduse (SMS) §- 6, mis kätkeb endas sotsiaalmaksu maksmise erijuhtusid. Antud §-i lg 1 p 8 sätestab, et riik või avalik-õiguslik juriidiline isik maksab sotsiaalmaksu ravikindlustuse seaduse § 5 lg 2 p-des 1, 2, 4, 5 või 55 või lõikes 3 nimetatud isiku ülalpeetava abikaasa eest, kes kasvatab vähemalt üht alla 8-aastast last. Jelena pöörduski sotsiaalkindlustusameti poole, kuid sai keeldumise osaliseks selgitusega: „Kooseluseaduse rakendusakte ei ole veel vastu võetud ning õigustatud isikute ring ei ole laiendatud. Seega ei saa me ka kooselulepingu sõlminud inimestele ülalpeetava abikaasa ravikindlustust võimaldada.“

Ainuke lahkheli nimetatud õiguse kasutamisel tuleneb asjaolust, et SMS § 6 näeb õigustatud isikuna ette teise abikaasa, kuid kaebaja perekondlik staatus on fikseeritud kooselulepingu sõlmimisega. Seega on nimetatud paari vahel tegu kooselupartnerite, mitte abikaasadega. Antud formaaljuriidiline erisus ei saa aga inimõigusi austavas riigis olla kaebajale õiguse välistamise põhistuseks ning rikub tema põhiseaduslikku õigust perekonnaelu kaitsele.

Lisaks leiame kaebuses, et kohtul tuleb kaaluda, kas SMS § 6 lg 1 p 8 pole KooS-i vastuvõtmise ja jõustumise järgselt (tulenevalt rakendusaktide vastuvõtmata jätmisest) muutunud põhiseadusega vastuolus olevaks õigusnormiks. Sellisel juhul tuleb nii kohtul kui ka muul täitevvõimu esindajal (sh Sotsaalkindlustusametil) jätta antud norm kohaldamata. Samas on võimalik KooS-i rakendusaktide vastuvõtmata jätmisest tingitud õiguslünka ületada läbi erinevate õiguse tõlgendusmeetodite. Muu hulgas on võimalik jätta nimetatud säte kohaldamata selle käesolevas sõnastuses ja lähtuda kaebaja põhiõiguste kaitse eesmärgil seadusandja eesmärgist KooS-i vastuvõtmisel, tõlgendades seda koosmõjus põhiseadusega. Ehk siis võimaldada ravikindlustus ka kooseluperedele.

Vaata videost, miks on see juhtum inimõiguste konktekstis oluline ning kuula Marina ja Jelena lugu ning advokaatide kommentaare.

 

#kooseluseadus #strateegiline-hagelemine #vordne-kohtlemine