Intervjuu NÖFF korraldaja Katrin Klaeboga: Naised tahavad ühiskonna asjades sisuliselt kaasa rääkida

Möödunud nädalavahetusel toimus Raplas NÖFF ehk Naiste Ööde Filmifestival. Vastavatud Rapla kino ekraanile jõudsid filmid, mille fookuses on naine või loojaks naisrežissöör. Ägeda idee taga on Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ eestvedaja Katrin Klaebo, kes selgitab mulle, et otsis juba ammu sisukat viisi naistepäeva tähistamiseks, kuid filmifestivali idee jõudis temani siiski kui välk selgest magamistoa laest. Lihtsalt ühel hommikul oma voodis, vahetult pärast ärkamist. Vestleme Katriniga päev pärast festivali naiste, ettevõtlikkuse, ühiskonnas toimuva ja muidugi filmifestivali teemal.

Oled Raplamaal tuntud ja tunnustatud naiste ettevõtlikkuse eestvedaja, kutsunud muuhulgas ka ellu vabaühenduse Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ. Miks sind naiste teemad kõnetavad?

Pean alustuseks ütlema, et keegi ei küsi, miks arstidel, õpetajatel, raamatupidajatel on oma ühendused? Küll aga küsitakse minult kogu aeg, miks on naisettevõtjatel oma MTÜ. Tegelikult vajame me tegusate naistena ühiselt hingamise ja arutamise ruumi. Reaalsus on see, et ettevõtliku naisena oled sa pahatihti oma probleemidega üksinda, perekond ei pruugi samuti alati mõista, sest töötad palju. Meie võrgustiku juures on väga oluline, et jagame ühiseid avatuse väärtusi. Me oleme naised ja ettevõtjad, kes ei ole kitsas elemendis kinni, me vaatame kogukonnale ja maailmale avara pilguga.

Ma olen ise olnud palju aastaid ettevõtja ja tööandja ning puutunud palju kokku just nende muredega, mis on naistel, kui nad soovivad ühitada töö- ja pereelu, teha karjääri. Muidugi ei saa üle ega ümber lähisuhtevägivalla probleemidest. Lisaks on kahjuks Eestis ikka veel tööandjaid, kes ei võta tööle väikeste lastega naisi, vanemaealisi naisi ja palgalõhe on reaalsus. Samuti on naiste seisukohast oluline tööturu paindlikkus, sedagi on veel Eestis liiga vähe. Meie ühingu eesmärgiks on Eesti naiste aktiivsem osalemine ettevõtluses ja ühiskondlikus elus. Olengi seetõttu otsinud sisukaid viise, kuidas saaksime aktiivselt osaleda ja muuhulgas tähistada naistepäeva niimoodi, et naisi tõesti jõustada.

Katrin Klaebo kõne festivalil. Foto: Tiina Azojan

Nüüd tähistate naistepäeva NÖFFiga, kuidas sa selle ideeni jõudsid?

Oleme igal aastal tähistanud naistepäeva pidulikult ja kutsunud Raplasse ka erinevaid esinejaid. Samas tundsin juba mitu aastat, et tahaks selle tähistamisele rohkem sisu ja kõlapinda. Otsisin oma mõtetes paremat viisi, et naiste aktiivsust ühiskondlikus elus aktiviseerida ja tähistada. Naised väärivad meie ühiskonnas tähelepanu. Tahtsin tõesti väga, et tähistamine oleks sisuline ja mõtisklesin omajagu, kuidas seda teha, kuidas saada nö. liha luudele.

NÖFF-i idee tuli minu juurde siiski täiesti ootamatult. 2018. aasta ühel märtsikuu hommikul ärkasin ja kohe peale silmade avamist tuligi sähvatus – NÖFF! Naiste Ööde Filmifestival, meil siin Raplas, filmid fookusega naistel. Läksin elutuppa ja ütlesin mehele, et me teeme naiste filmifestivali. Mu mees oli hämmeldunud: ta on mu parim kaaslane igas küsimuses, aga isegi tema ei saanud kohe aru saanud, mida ma mõtlen. Selgitasin, ja ta leidis ka, et tegu igati hea ideega.

Kutsusin kokku meie MTÜ viieliikmelise juhatuse, kes kiitis idee igati heaks. Seejärel helistasin Tiina Lokile, kes võttis paar päeva mõtlemisaega. Seejärel saime temaga Tallinnas kokku ja ta ütles, et see on väärt idee, nii et ta aitab meid. Temapoolne tingimus oli siiski, et festival peaks kaaluma festivali korraldamist igal aastal, sest on nii suurepärane idee.

Me ei ole siiski PÖFFiga otseselt seotud, aga nad on meie koostööpartnerid ja Tiina Lokk ning tema meeskond juhatas meid filmifestivalide maailma. Filmid aitas välja valida Kadri Kõusaar, kes on kirjanik ja režissöör, ühingu ammune tuttav. Meie tahtsime algusest peale festivalifilme, väga häid filme. Mitte lihtsustatud armastusfilme ega kassahitte, vaid filme, mis räägivad ühiskonnas kaasa. Filme, mis meid, Raplat ja Eesti ühiskonda reaalselt südamepõhjani kõnetaks.

Kõik filmid ära vaadanud nöffitajana julgen öelda, et filmid ei olnud lihtsad, läksid tõepoolest hinge ja tegid isegi haiget. Julge valik!

Minu meelest on see suund ainuvõimalik! Meie ühingu naisi kutsutakse tihti kaasa rääkima erinevates Raplamaa poliitikaid ja praktikaid kujundavates töögruppides –  me ütleme sõna sekka. Seega tahtsin väga, et filmifestivalil oleks sama roll. Me kavatseme oma häält veelgi rohkem kuuldavaks teha!

Lisaks soovisin, et filmide kõrval leiaks naised ja nendega seotud teemad laiemalt tähelepanu ja need oleks ka Rapla naistega seotud. Näiteks toimus meil Maire Forseli kirjutatud ja Hege Runneli illustreeritud raamatu „ Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!“ esitlus, elava raamatukogu meetodi kaudu avasime Pärnu Naiste Tugikeskuse juhi Margo Orupõllu eestvedamisel lähisuhtevägivalla teemat ning külastajad said vaadata klaasikunstnike Kati Kerstna ja Kairi Orgusaare näitust “Dialoogid”. Mul on rõõm, et mitmed festivalil linastunud dokumentaalfilmi filmi „JUURED“ režissöörid tulid ise kohale oma filmi tutvustama. Lähisuhtevägivalla teemalise Vene filmi „Portree hämaruses“ režissöör Angelina Nikonova saatis oma tervituse video teel.

Festivali viimane film, Norra režissööri „Mida inimesed ütlevad” rääkis uuel kodumaal kohanemisest, kultuuri- ja väärtuskonfliktidest ning noore naise valikuvabadusest. Mõtlesin, et me võime ju vaadata, kuidas on filmis, aga meenus, et Türile on endale kodu rajanud Süüria pagulane Alaa, kelle kutsusingi film eel jagama ka reaalset, isiklikku perspektiivi. Tore, et ta sai tulla. Kõik need naised ja lisategevused rikastasid festivali sisuliselt.

Minu jaoks oli Alaa nägemine Raplas väga positiivne üllatus, aitäh! Samas inimeste kutsumine ja festivali korraldamine nõuab kindlasti omajagu ressursse. Kuidas te kõigega praktilise poole pealt hakkama saite?

Meil oli väga hea naiskond, kus lisaks minule moodustasid tuumiku Siret Elmi, Siiri Tamm, Andra Liibek ja Karin Ratas, me tegime neid asju paljuski üheskoos. Samas hakkasin kohe pärast idee tekkimist aktiivselt tegelema ka rahastajate otsimisega, sain veidi rahalist tuge Kehtna, Rapla ja Kohila vallavalitsuselt. Väga suur ja oluline on olnud Rapla valla panus, sest kinosaali eest ei pidanud me renti maksma. Filmi „Portree hämaruses“ saime näidata tasuta, kuna rahastus tuli Hasartmängumaksu Nõukogult.  ROL Arengufond rahastas meie projekti vähendatud summas, aga siiski rahastas. Väga oluline on aga hoopis see, et panustasid Raplaga seotud ettevõtted, paljud minu isiklikud sõbrad soovisid toetada kohalikku algatust ning muidugi meie oma liikmed toetasid, osad panustasid oma toodetega  kingipakkides, teised tegid vabatahtlikku tööd, osad panustasid rahaliselt. 60-st liikmest 40 olid ühel või teisel viisil festivali korraldusmeeskonnas.

Eraldi väärib märkimist Harviker OÜ (koolimööbli tootmine ja eksport), mida veab meie liige Siiri Tamm, kes pani eraettevõtjana nii rahalises kui korralduslikus plaanis õla alla. Olen neile väga tänulik. Ilma erakapitali ja projektirahata sellist üritust kindlasti ei tee, sest esitamisõiguste ost, tõlked, subtiitrid, filmide transport moodustavad kokku suure kulu. Samas tõestasime, et naistele olulised teemad kõnetavad paljusid, leiavad kõlapinda ja toetust.

NÖFF-i naiskond. Foto: Ingrid Teder

Kõnetavad tõesti, kinosaali jagus rahvast küllaga, mitu filmi rääkisid ka naistevastasest vägivallast. Sa oled ise panustanud lähisuhtevägivalla ohvrite abistamisesse. Miks see teema sulle nii korda läheb ja mida riik või teised inimesed saavad teha, et meil oleks perekondades vähem vägivalda?

Olen ise vägivaldsest perekonnast, kus minu isa peksis mu ema ja ma nägin, kui keeruline oli mu emal tollal lahku minna, eks ka ajastu mängis selles kõiges rolli. Talusime 10 aastat õudust, siis leidis ema jõudu lahkumiseks. Mind isa ei puudutanud, aga siiski võttis aega, et isale andestada. Seetõttu olen ka ise olnud Pärnu Naiste Tugikeskuses vabatahtlik ja soovin panustada, et meil oleks rohkem teadlikkust ning et naised ei peaks vägivalla all kannatama. Õnneks on minu arvates ka ühiskondlik teadlikkus lähisuhtevägivallast tõusuteel ja sellest on väljapääs olemas.

Riik ja meie kõik saame panustada: riik peab üleval varjupaikade süsteemi ja meie kõigi käest küsiks ma, et kui on kohustus sekkuda lastevastase vägivalla puhul, siis miks me pahatihti sama ei taha naiste puhul? Palun ärme vaata mööda.

Ma ise väärtustan harmoonilist kooselu. Minu abikaasa on norrakas ja meil on pikki aastaid püsinud imeline abielu, seega tahan väga öelda kõigile naistele, et hea ja austav suhe on võimalik, uskuge naised, see on olemas. Minu soov on naisi jõustada, anda usku ja lootust iga oma tegevuse ja sõnavõtuga.

Sa jõustadki ning toimetad aktiivselt ja edukalt Raplas, aga mida arvad laiemalt sellest, mis meil täna maailmas ja ühiskonnas toimub? Naiste teemal on viimastel aastatel kirjutatud palju artikleid, #metoo liikumine ja palju muudki.

Naised on tulnud jõuliselt igale ühiskondlikule tasandile ja peaksime seda hoogu ja olekut jätkama. Kui ühel hetkel on tasakaal saavutatud, siis muidugi ei pea naiste kaasatuse teema enam fookuses olema. Aga millal see aeg kätte jõuab? Tõenäoliselt ei ole see homme, kuna meil on tänase olukorrani kulunud üle saja aasta, võrdsema ühiskonnani kulub veel omajagu aega. Ma olen 60-aastane naine ja tunnen, et ma olen värske, mul on jaksu küll, et neil teemadel innukalt edasi toimetada. Samas peaksime me Eestis laiemalt rääkima ka näiteks tööturu paindlikkusest, et vaenemaealistel ja lastevanematel oleks võimalik töötada osalise koormusega ning et seda soodustaks ja võimaldaks ka riiklik maksude süsteem. Väikelinnade ja maapiirkondade inimestele oleks väga hea, kui Tallinna tööandjad võimaldaksid paar-kolm päeva nädalas kodukontorit. Ma sõidaks ise hea meelega Tallinna tööle näiteks kolm päeva nädalas, aga viis oleks liig. Me peaksime rohkem hindama ja väärtustama kaasavat ja hoolivat juhtimist, usaldama oma inimesi, kaotama hierarhiaid. See tagaks lihtsalt rohkematele inimestele võimalusi heaoluks.

Lõppkokkuvõttes on aga kodu- ja hingerahu see, mis annab igale naisele jõu ja sära.

Festival lõppes eile, laupäeva hilisõhtul, ja me vestleme sinuga siin Rapla kohvikus pühapäeva lõunal. Millised on sinu emotsioonid ja mõtted vahetult pärast NÖFF-i?

Läks nii hästi, et õhtul lubasin endale suisa õnnepisaraid. Üldine suur pilt on, et meil läks ikka väga hästi, seda eelkõige tänu positiivsele kogukonna toetusele. Selliseid asju üksinda ei tee, ikka koostöös, nii naiste kui meestega.

Nii et aasta pärast kohtume taas?

Kindlasti!

#inimoigused #inimoigused-eestis #sooline-vordoiguslikkus #vordne-kohtlemine