Praktikant Ceren: inimestena peaksime kõik tundma oma õigusi

Ceren on Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriõppekava tudeng, kes veebruari jooksul keskuses praktikal viibides aitas kaasa nii pagulasjuristi tööle kui täitis mõningaid administratiivseid ülesandeid. Kuidas Ceren Eestisse inimõigusi õppima jõudis ning mida ta arvab praegusest olukorrast Türgis, loe intervjuust.

Kas avaksid palun alustuseks enda tausta, kuidas jõudsid inimõiguste õppimiseni Eestis?

Õppisin Türgis õigusteadust. Üks minu lemmikteemadest oli rahvusvaheline õigus, sest olen maailma asju ja riikidevahelist õiguslikku dialoogi alati väga huvitavaks pidanud. Usun ka, et inimestena peaksime kõik tundma oma õigusi, mis tulenevad inimeseks olemise faktist.

Pärast lühiajalist töötamist erasektoris mõistsin, et tegelikult peaksid kõigi valdkondade juristid olema inimõigustest teadlikud, et neid põhimõtteid arvesse võtta ja kaitsta iga juhtumi puhul, millega nad tegelevad. Õnneks leidsin endale suurepärase võimaluse – õpin praegu Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriprogrammis.

Eesti võlgneb oma maine küll peamiselt edule digiarengus ja IT-sektoris, on aga ka hea näide inimõiguseid austatavast riigist. Siinne liberaalne atmosfäär ja kvaliteetne haridus muudavad Eesti inimõiguste valdkonna õppimise suurepäraseks sihtkohaks.

Kas on konkreetseid inimõiguste teemasid, mis sulle kõige rohkem huvi pakuvad? Miks?

Mind huvitavad ennekõike sooline võrdõiguslikkus, sõnavabadus ja pagulaste õigused, sest need on Türgis probleemsed teemad. Kogunemisvabadus ja rahumeelsed protestid on praktikas keelatud. Politsei rikub inimeste õigust reageerida valitsuse poliitikale ja isegi väljendada kriitikat avalikes küsimustes. Tavalises kriitikas nähakse sageli valitsuse solvamist, mille tõttu on inimesi vangistatud või pandud trahve maksma. Ka meediapiirangud teevad mulle muret.

Milline on Türgi sotsiaalpoliitiline kliima praegu? Kuidas tekkinud olukorraga toime tullakse?

Sotsiaalpoliitiliselt pole Türgi ajalugu olnud kunagi rahulik ja vaikne. Poliitiliste otsuste tegemisel on alati olnud tõuse ja langusi, kuid võin öelda, et viimase 20 aasta jooksul pole seis olnud kunagi nii pingeline ja ebakindel. Kahjuks ei lähe olukord paremaks. Varem olime riigi eesmärkidest ja poliitikatest teadlikumad. Lootsime, et jõuame Lääne ühiskonna standarditeni nii eluolus kui vabadustes. Meil oli eesmärk saada Euroopa Liidu liikmeks. Paraku külvab praegune poliitika inimestesse ebaselgust. Puudu on läbipaistvusest valitsuse ja ühiskonna vahel.

Inimestel on õigus olla mures oma riigi tuleviku pärast – on see ju nende enda tulevik. Kahjuks ei tunne valitsus mingit vastutust, et inimestele oma tegevusi selgitada. Lisaks on valitsuse tegevus äärmiselt spontaanne, plaanid pole hästi põhjendatud. Inimesed tunnevad sellist kaootilist tegevust poliitikas iga päev.

Türgi geograafiline asukoht on selline, kus ümberringi on konfliktsed riigid, sõjad ja terrorirühmad. Olime hiljuti seotud Süüria sõjaga, mille käigus avastasin Türgi omamoodi lõksust, kus terroriorganisatsioonid on lihtsalt söödaks, et meid sellesse lahenduseta konflikti tõmmata. See ei ole veel muutnud inimeste igapäevaelusid.

Kahjuks on demokraatia alla käinud, kuna domineerib üks partei (mida toetab meie president, kes peaks olema erapooletu) ja praeguse „erakorralise seisukorra“ tõttu saavad president ja ministrid muuta seadusandlust, et võidelda ohtu kujutavate organisatsioonidega. See annab võimaluse piirata sõnavabadust ja ajakirjandust, mis avaldab vähimatki kriitikat. Türgi ei peaks olema sõjaseisukorra ja diktatuuri riik.

Kui võrdled Türgit ja Eestit inimõiguste osas, siis millised teemad panevad sind muretsema? Kas kahte riiki üldse saab võrrelda?

Türgi on ratifitseerinud mitmed inimõiguste alased lepingud nagu Eestigi ning Türgi põhiseadus tunnustab inimõigusi. Sellest hoolimata on paljudel juhtudel praktika seadustest erinev. Inimõiguste rikkumised ei ole väga haruldased. Eriti panevad mind muretsema naiste õigused. Ühiskond muutub usuliselt järjest äärmuslikumaks ja konservatiivsed hoiakud suurendavad sotsiaalset ja kultuurilist survet naistele. Selle tulemusena saab kahjustada sooline võrdõiguslikkus. Naistevastase koduvägivalla, mõrvade ja vägistamiste hulk on kriitiliselt kõrge.

Meil on sarnased probleemid, mis puudutavad meeste ja naiste sissetulekute ebavõrdsust ja sotsiaaltulude jaotust. Türgis töötades kogesin ja olen ühtlasi sügavalt mures inimeste õiglase kohtupidamise õiguse pärast. Kohtumenetlus kestab nii kaua, et inimesed loobuvad seismast oma õiguste eest või pika vangistusaja vastu.

Kas kavatsed pärast magistriõpingute lõpetamist Türki naasta? Millised on su tulevikuplaanid?

Plaanin jääda Eestisse, et saada valdkonnas töökogemusi ja leida teisi võimalusi ennast välismaal täiendada. Lähitulevikus ei kavatse ma Türki naasta. Sooviksin kasutada oma teadmisi inimeste abistamiseks. Kujundan endale karjääri, mis aitab tuua õiglust inimestele, keda on diskrimineeritud ja kes on kannatanud inimõiguste rikkumise tõttu.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
Ostukorv