25. mail mail etendus Tallinnas Vaba Laval Karlsruhe Badeni Riigiteatri külalisetendus „Komistuskivid“, mille lavastajaks Hans-Werner Kroesinger. Antisemiitlik diskrimineerimine oli Saksamaal pärast Hitleri võimuletulekut riigi ametlik poliitika, mida viidi ellu läbi tõhusa bürokraatia. Etendus vaatab tollast protsessi ühe teatri ja selle inimeste traagiliste lugude kaudu. Komistuskivid on ühtlasi Saksa kunstnik Gunter Demnigi sotsiaalprojekti nimi, mille raames on enamikus Euroopa riikides tänavakividele talletatud paljude holokausti ohvrite nimed. Seni veel mitte Eestis.
Lavastus põhineb Karlsruhe Riigiteatri arhiividokumentidel, mida etenduse käigus vaatajatele ka jagatakse. Hiljem oli kõigil võimalik tutvuda nende samade toimikute ja dokumentidega, millega trupp lavastust välja tuues töötas. Korralikult vormistatud ja süsteemselt köidetud dokumendikaustad on elav tõestus kurjuse lihtsusest bürokraatiamasinas, võimaldajateks iga ametnik, kes omalt poolt sinna mõne rea lisanud. Etenduse käigus meenub korduvalt saksa-juudi filosoof Hannah Arendt, kes vaatles 1961. aastal Jeruusalemmas kohtuprotsessi ühe suurima natsikurjategija Adolf Eichmanni üle. Arendt tõdes protsessi kajastades, et kurjus on hirmutav just selle igapäevasuses. Kurjusel ei ole musta kuube ja hirmutavat nägu, kurjuse banaalsus seisneb inimestes, kes täidavad küsimusteta seadusi ja neile antud käskusi. Kas seadustel ja bürokraatial ilma inimõiguste austamiseta on aga üldse mõtet?
Bürokraatia annab võimaluse end distantseeruda, inimene oma näo ja nimega sellist luksust ei paku. Enamikule vähemalt. Etenduse suureks õnnestumiseks tulebki pidada asjaolu, et ta hoiab teatrikülastaja aktiivses protsessis, mõtlemas, kohati isegi ängistavas reaalsuses, mis sunnib endalt pidevalt küsima: aga mida mina oleksin tollal teinud? Vaataja on nimelt kutsutud tavalise kaugvaate asemel lavale, otse laua taha, kus istuvad ja räägivad lugusid näitlejad. Paratamatult käis näitlejate kõrval istudes peast läbi mõte, kas maailmas jääks paljud kohutavad sündmused ära, kui inimestel ei lastaks olla kaugvaataja; kui ei saagi tekkida tunnet, et see juhtub kusagil kaugel ja kellegi teisega, kui sa pead olema protsessi keskel, kui kõik on nüüd ja praegu ning neutraalseks jääda pole võimalik…
Näiliselt ja sõnades oli neutraalne aga tollane bürokraatia, millega aastal 1933 Karlsruhe Riigiteatris lõpetati töösuhted näitlejate ja lavatöötajatega üksnes nende rahvuse või maailmavaate pärast. Ikka oli ministeeriumiametnikel või teatrijuhil käepärast mõni määrus, seadus, juhend, mis tegi juriidiliselt korrektse lepingu lõpetamise, mittejätkamise või vallandamise võimalikuks. Lisaks antisemiitlikule diskrimineerimisele puudutas Natsi-Saksamaa poliitika ka vasakpoolseid ja liberaalseid teatriinimesi. Inimlik tragöödia on laval üksnes läbi arhiividokumentide, vaataja ei näe kordagi kellegi pisaraid või kannatusi koonduslaagris, ometi on need lämmatava allhoovusena terve etenduse vaatajat mõjutamas. Lavastuse ja Karlsruhe Badeni Riigiteatri kunstiline juht Regine Dura ütles hiljem küsimusteringis, et enim šokeeris teda kogu tollase protsessi kiirus: ebasoovitavatest teatriinimestest vabaneti vaid viie kuu jooksul. Dura rõhutas, et selline asjade areng peaks mõtlema panema meid kõiki ka täna. Olukorrad võivad muutuda hirmutavalt kiiresti, diktaatorid ei valmista meid alati ette või me ise ei võta hoiatusmärke piisavalt tõsiselt.
„Komistuskivid“ pole aga pealkirjana üksnes dramaturgi kunstiline valik, vaid komistuskivid on paljudes maailma riikides tänavakivide asemel asuvad tänavakivide kuju ja suurusega messingplaadid, millel holokaustis tapetud inimese nimi, sünni – ja surmaaeg. Saksa kunstnik Gunter Demnig alustas komistuskivide valmistamise ja paigaldamise projektiga aastal 1992. Tänaseks on komistuskive paigaldatud juba üle 61 000 ja kokku 22-s Euroopa riigis. Lisaks juutidele on nimelised kivid saanud ka teised holokausti ohvrid: sintid, romad, geimehed, natsismile vastu hakanud inimesed ning puuetega inimesed. Kahte komistuskivi võib näha Badeni Riigiteatri maja ees, laulja Lilly Jankelowitzi ja näitleja Paul Gemmeke lood toob lavale ka etendus “Komistuskivid”.
Eesti on tänaseks üks väheseid riike Euroopas, kus veel tänavatel komistuskive pole. Arvestades, et Eestis elas enne teist maailmasõda umbes 4400 juuti ning suur hulk neist tapeti, on mõneti üllatav, et komistuskivid pole tänaseks veel Eestisse jõudnud. Peale etendust toimunud vestlusringis rõhutas dramaturg Jan Linders, et nende etenduse oluline eesmärk on jõuda koolideni, sest teater on üks parimaid viise, kuidas viia ajalugu noorteni läbi lugude. Ajalooõpik ja kuivad numbrid ei saa tema sõnul kunagi anda piisavalt hästi edasi tollaseid õudusi ning vaadates noorte paremäärmuslaste esiletõusu nii Saksamaal kui mujal Euroopas, tuleb neile paremini selgitada, kuhu samasugused protsessid on inimkonna juba korra varem viinud.
Gunter Demnig peab komistuskivide projekti juures samuti väga oluliseks noorte kaasamist ning kirjutab oma kodulehel, et eriti on oodatud tema ettevõtmisega liituma koolid. Komistuskivi saamiseks tuleb võtta ühendust kohaliku omavalitsusega ja uurida, kas nad on kivi paigutamisega nõus ning seejärel tuleb juba pöörduda Demnigi fondi poole. Täpsema info leiab nende kodulehelt. Teeme ära?
Autor: Kelly Grossthal
Loo kirjutamisel kasutatud allikad ja lisalugemist:
- Eesti Ajaloomuusemi koduleht
- Kunstnik Gunter Demnigu koduleht
- Goethe Instituudi koduleht
- Lavastuse kavaleht
Etenduse info:
Näitlejad: Marthe Lola Deutschmann, Antonia Mohr, Jonathan Bruckmeier, Gunnar Schmidt
Lavastaja: Hans-Werner Kroesinger
Lavakujundus ja kostüümid: Rob Moonen
Muusikaline kujundus: Daniel Dorsch
Kunstiline juht: Regine Dura
Dramaturgid: Annalena Schott, Jan Linders
„Stolpersteine Staatstheater“ („Riigiteatri komistuskivid“) oli üks kümnest märkimisväärsemast lavastusest, mis kutsuti Berliinis toimuvale festivalile Theatertreffen 2016.
Külalisetendus Tallinnas oli osa Goethe Instituudi „Saksa kevade“ programmist.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan