Professor Anu Realo väärtustest, usaldusest ja meie kõigi rollist

Eesti Inimõiguste Keskuse strateegiaseminari ja võrdse kohtlemise võrgustiku suvekogunemise osaks oli ka Tartu Ülikooli ja Warwicki Ülikooli isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professori Anu Realo ettekanne teemal “Eesti elanike väärtused ja nende muutus viimase 25 aasta jooksul“. Loengust jäi kõlama professor Realo tõdemus, et Eesti asukoht väärtuste maakaardil pole viimase kahe aastakümne jooksul oluliselt muutunud, kuid teeme samas samme sellise ühiskonna poole, kus usaldatakse kaasmaalasi ning ollakse vähemuste suhtes tolerantsed.

DSCF0025

Järgnev on kokkuvõtlik ülevaade professor Realo ettekandest:

Mis on üldse väärtused? Need väljendavad kultuuri ideaale, jagatud arusaamu sellest, mis on hea ja mis on halb. Ühiskonnas valitsevad väärtused vormivad ja õigustavad inimeste ja gruppide uskumusi, hoiakuid, harjumusi, eesmärke ja tegevust. Igapäevane elukorraldus ning institutsioonide funktsioneerimine tugineb omakorda ja annab tunnistust ühiskonnas oluliseks peetavatest väärtustest. Samas ühiskonnas domineerivad väärtused arenevad ja muutuvad, kui ühiskond seisab silmitsi inimtegevust reguleerivate põhimõtteliste probleemide või küsimustega.

Poliitikateadlaste Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli käsitluse kohaselt eksisteerib kaks peamist väärtusmõõdet:

  • traditsionaalsus vastandina ilmalik-ratsionaalsele
  • ellujäämine vastandina eneseväljendamisele

Maailma väärtuste uuringu (World Values Survey) kohaselt paigutub Eesti selgelt ilmalik-ratsionaalsete riikide sekka, võib isegi öelda, et Eesti on võrreldes paljude teiste maailma riikidega ilmalik-ratsionaalse väärtusmõõtme tipus.  Suuresti selgitab seda asjaolu, et võrreldes teiste riikide elanikega ei pea Eesti elanikud oluliseks Jumala, religiooni, võimu ning riigi rolli enda elus ning pigem rõhutatakse inimese vabadust ja õigust oma elu puudutavaid otsuseid ise teha ja tehnika ning teaduse progressi olulisust.

Ellujäämine vastandina eneseväljendamisele väärtusmõõtmel paigutub Eesti jätkuvalt nende riikide sekka, kus enim hinnatakse ellujäämisega seonduvaid väärtusi ehk siis peetakse Eestis pigem oluliseks materialistlikke ja füüsilise turvatundega seotud väärtusi. Samas on siiski aasta-aastalt tõusnud Eesti elanike üldine usaldus teiste inimeste vastu, õnnetunne ja eluga rahulolu ning mõningal määral ka tolerantsus vähemusrühmade suhtes, seega võib täheldada tagasihoidlikku tendentsi ellujäämisega seotud väärtuste rõhutamiselt eneseväljenduslike väärtuste oluliseks pidamise suunas.

Cultural_map_WVS6_2015

Ingleharti ja Welzeli väärtusteooria kohaselt hindavad tegelikkuses peaaegu kõik inimesed autonoomsust ja vabadust, aga kui inimene elab majanduslikus kitsikuses, siis on tema fookuses igapäevaelu toimingud kindlustamaks oma materiaalset ja füüsilist turvalisust ning nn postmaterialistlike eneseväljendust rõhutavate väärtuste edendamiseks ei jää lihtsalt aega ja energiat. Seetõttu on eneseväljendamisele suunatud väärtuste esiletõusuks vajalk muuhulgas riikide majanduslik areng ja jõukuse kasv.

Miks pole siis Eestis toimunud suuri väärtuste muutusi? Võime ju tõdeda, et Eesti on pidevalt majanduslikult arenenud, ka majanduskriisi aastate langus on selja taha jäänud. Paradoksi aitab selgitada asjaolu, et inimeste väärtused on konservatiivsed ega pruugi täpselt järgida muutusi majanduses ja sotsiaalses elukorralduses. Majanduslik areng ja jõukuse kasv algas Eestis alles 2000. aastate keskpaigas ning sotsiaalmajandusliku arengu jätkudes võiksime näha olulisemat eneseväljenduslike väärtuste esiletõusu ehk alles nn nullindate põlvkonnas.

Lisaks tutvustas professor Realo eestlaste väärtushinnanguid tuginedes Euroopa Sotsiaaluuringu tulemustele. Tuginedes Laur Lilleoja ja Maaris Raudsepa hiljutisele analüüsile, tõi Anu Realo välja, et Eesti ühiskonda ühendavad väärtused on teiste heaolu eest hoolitsemine, lojaalsus sõpradele ja perekonnale, võrdsus ja tolerantsus.

Muude väärtuste osas esinevad meie ühiskonnas nii olulised vanuselised/põlvkondlikud kui etnilised erinevused. Nii hindavad noored põlvkonnad pigem uudseid kogemusi, võimu, edu ja saavutust,vanemad põlvkonnad aga pigem tagasihoidlikkust, reeglite järgmist ja traditsioone. Eesti elanike väärtuseelistustes on ka selge põlvkondlik etniline erisus: võrreldes sama vanade venekeelsete elanikega, on eesti keelt rääkivad Eesti elanikud enam avatud uuele kogemusele ning rõhutavad enam universalistlikke ja heasoovlikke väärtusi. 1980-1990ndatel sündinud eestlased ja eestivenelased on aga oma väärtuseelistuste poolest sarnasemad kui kõik varasemad põlvkonnad.

Professor Realo tõi välja, et ta on aeg-ajalt kuulnud arvamusi justkui oleks Eesti üks suurimaid probleeme usaldamatus, kuid tegelikult arvavad meie inimesed üha rohkem, et enamikke inimesi võib Eestis usaldada. Võrreldes teiste riikidega oleme me tema sõnul heas seltskonnas ja meil on lood usaldusega pigem hästi. Samuti pole alust arvamuseks justkui Eesti rahvas ei usaldaks riigivõimu ja asutusi, tegelikult on eestlaste usaldus oma riigi suhtes kõrge.

Vastates saalisviibijate küsimustele ütles Anu Realo, et riik peab olema teatud väärtuspõhistes küsimustes julge ning võib ja peab vajadusel minna vastuollu enamuse arvamusega, et tagada teatud vähemusrühmade võrdsed õigused ja heaolu. Ta tõdes, et teadusuuringute tulemused näitavad samuti, et vähemuste huve arvestavate ja kaitsvate seaduste kaudu on võimalik kujundada inimeste väärtusi suurema usalduse, sallivuse ja mõistvuse suunas.

Anu Realo lisas siiski, et väärtusi ei saa samas peale suruda. Muutused sünnivad eelkõige läbi isiklike eeskujude ja läbi kogemuse. Samas on oluline siiski riigi roll, riik ei saa näiteks jätta kahepidist muljet, kas võrdne kohtlemine või inimõigused on olulised, riik peab need kõigile tagama. Väärtuste kujunemisel on oluline roll ka kodanikuühendustel, kes saavad inimestele maailma ja nähtusi selgitada, jagada infot ja andmeid, mis aitaksid emotsioonide ja hirmude kõrval mõtestada maailma läbi teadmiste.

Lõpetuseks ütles professor Realo: „Me peame meeles pidama, et meie kõigi käitumist mõjutab väga palju üldkehtiv norm, inimeste üldine käitumine. Seega saame igaüks panustada sellisesse Eestisse, kus näiteks vaid teise nahavärvi tõttu inimese halvustamine ei ole aktsepteeritav.“

Professor Realo ettekandest tegi kokkuvõtte Kelly Grossthal.

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#inimoigused-eestis