Meediaeetika nõunik: ERR eksis, kuna ei hägustanud sisserändajate nägusid

Eesti Inimõiguste Keskus pöördus 17. mail saates “Aktuaalne Kaamera. Nädal” eetris olnud pagulaste ja sisserändajate käsitluse pärast ERR-i ajakirjanduseetika nõuniku poole. Nõunik jälgib Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kohaselt ringhäälingu tegevuse vastavust ajakirjanduse kutse-eetikale ja tavadele ning peab silmas programmi tasakaalustatust.

Keskuse hinnangul oli eetris olnud käsitlus ühekülgne, stereotüüpne, õhutas vaenu ja eksis mitme ajakirjanduseetika koodeksi punkti vastu.

Eetikanõunik nentis vastuses, et pagulaste ja piiriületajate põhjendamatu identifitseerimise oleks pidanud ära hoidma, nende nägusid hägustades, aga see jäi režissööri tähelepanematusest tegemata. Samuti oleks pidanud lugudes ebaseaduslikel piiriületajatel ja pagulastel selgemat vahet tegema.

Vaata kõnealust saadet siit.

 

Loe kirjavahetust:

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja pöördumine ERR-i ajakirjanduseetika nõuniku poole, 17. mail.

Tere

Pöördun taas Teie poole seoses AK Nädal saates olnud ühekülgse, stereotüüpse ja vaenu õhutava pagulaste ja sisserändajate käsitlusega saates AK Nädal. http://uudised.err.ee/v/eesti/a0e87294-2c44-4bb5-aa97-7f980e648078

See lugu rikkus mitut ajakirjanduseetika koodeksi sätet:

4.3. Ei sobi rõhutada rahvust, rassi, religioosset või poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust. – Uudisloos viidati otsesõnu “meist (!?) erinevale nahavärvile”. Kui see pole rassistlik, siis ma ei tea mis on.

4.4. Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust. – Uudislugu jätab mulje justkui piiriületajad on kurjategijad või nende tegevus on ebaseaduslik. Juhul, kui tegemist on pagulastega, ei ole piiri ületamine selleks mitte ette nähtud kohas 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni kohaselt karistatav. Eesti on liitunud 1997 ja selle kehtivust ning ülimuslikkust karistusseadustiku suhtes on kinnitanud ka Eesti kohtud mitmes oma otsuses.

4.8. Avaldades materjale õigusrikkumistest, kohtuasjadest ja õnnetustest peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada. Ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkuse jaoks ei idenfitseerita. – Kuigi tegemist pole tingimata olnud õigusrikkumistega, on uudisloos selline mulje jäetud. Lisaks on võimalikud pagulased ja inimkaubanduse ohvrid näidatud selgelt identifitseeritavatena. Pagulaste puhul eksisteerib oht, et nende identiteedi ja asukoha teatavakstulek võib läbi meedia nende tagakiusajani jõudes nende elu ohtu seada.

Lisaks oli käsitlus ühekülgne, sest pagulaste või sisserändajate häält kuulda polnud. Pole vist kunagi näinud AKs ühtegi praegust või kunagist Eesti tulnud pagulast kõnelemas põhjustest ja taustast, mis asjaoludel ja kuidas ta põgenes ja Eestisse jõudis jne. Oma lugu on rääkida küll piiri lähedal elavatel inimestel, aga need, kellest lugu on tehtud, oma lugu millegipärast rääkida ei saa.

Kokkuvõttes tuleks meedial väga selgelt iseendale otsa vaadata, kui tekib küsimus miks Eesti inimesed niivõrd vastumeelsed on pagulaste suhtes. Kui pidevalt teemat sellises võtmes käsitletakse, mis rõhub rassistlikele hirmudele ja eelarvamustele ning kohtleb teise nahavärviga sisserändajaid dehumaniseerivalt, siis ei maksa imestada äärmuslike vaadete leviku üle.

Palun selgitust, sealhulgas kuidas see probleem süsteemselt lahendatud saab, et nendegi teemade puhul oleks tagatud sama tasakaalustatud, vastutustundlik ja professionaalne kajastamine kui teiste puhul.

Tervitades

Kari Käsper
Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja

 

ERR-i ajakirjanduseetika nõuniku vastus, 25. mail.

Lugupeetud Kari Käsper

Täname tähelepanekute eest pagulasteema kajastamise kohta.

17.05 AK Nädalas oli eetris komplekt kahest loost. Neid lugusid vaadeldes ei ole alust käsitlust nimetada ühekülgseks, stereotüüpseks ja vaenu õhutavaks. Allikate valik näitab, et eesmärk oli avalikkust informeerida juriidilistest, faktilistest ja poliitilistest asjaoludest (allikate seas olid EL õiguse dotsent Carri Ginter, MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas, siseminister Hanno Pevkur, mitmed PPA ja siseministeeriumi töötajad). Pagulasabi esindaja kaasamine näitab, et toimetus soovis esitada pagulaste toetamisega tegeleva ühenduse seisukohti. Samal ajal ei olnud saatesse kaasatud näiteks pagulaste vastuvõtmisse kriitiliselt suhtuvaid ühendusi ega organisatsioone. Antud käsitluse juurde ei oleks mahtunud poliitiline mõõde ning lühiloosungina toimetus seda aspekti ei pidanud vajalikuks markeeridagi.

Teises loos, mis käsitles piiriületajaid, kasutas loo autor olukorda kirjeldades väljendit, et kohalik vanamemm võib leida oma aiast „meist erineva nahavärviga noormehe”. Antud loo kontekstis on viide rahvusele või rassile asjakohane, sest just selle tõttu salaja piiri ületavad isikud kohalikele silma jäävadki ning neile ehmatust põhjustavad. See on fakt, mida autor ei toonud välja halvustavalt, vaid sedastavalt.

Toimetuse juhataja sõnul rääkisid ametnikud teises loos peamiselt ebaseaduslikest piiriületajatest, kes viibivad Harku vanglas, kust nad välja saadetakse. Esimeses loos räägiti pagulastest, keda Eesti võiks Euroopa Komisjoni plaanide järgi hakata vastu võtma.

Kogu materjali hinnates võib järeldada, et ajakirjanduslikult oleks kasuks tulnud see, kui nendel eri rühmadel oleks lugudes tehtud selgem vahe. Praegu võisid need vaataja jaoks liigselt seguneda (ebaseaduslikud piiriületajad ja pagulased).

Mitmete asjaosalise – võimalike pagulaste või piiriületajate – põhjendamatu identifitseerimise oleks pidanud ära hoidma nägude planeeritud hägustamine, aga see jäi kahjuks režissööri tähelepanematusest tegemata. Toimetus pöörab sellele edaspidi asjakohast tähelepanu.

Mis puudutab pagulaste häält, siis antud lugude kontekstis selle puudumist ette heita ei saa. Lool on oma raamid ning pagulaste juhtumite kirjeldus nende enda suu läbi oleks juba uus lugu. Kindlasti tuleb aga sellele edaspidi rõhku panna, et pikemates käsitlustes kuuleks vaataja ka pagulaste lugusid, mitte vaid vahendamist ja ametnike üldisi seisukohti.

Lugupidamisega

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019” tuleb peagi! Selleks, et aruanne 10. detsembril ilmuda saaks, on meil vaja veel sinu toetust. Inimõigused kuuluvad kõigile ja meie soov on, et inimesed oleksid Eesti olukorrast teadlikud. Toeta teadmiste levikut.

Annetan
#pagulased