Eesti Inimõiguste Keskuse kommunikatsioonijuhi ametikohale kandideeris 27 inimest. Valikuprotsessis püüdsime olla täiesti objektiivsed. Kõikidelt elulookirjeldustelt eemaldasime nimed, vanuse, soo ning muud isiklikud andmed, mis võinuks mõtteid oskustelt ja töökogemustelt kõrvale juhtida. Kuigi tegemist oli väikese lisatööga, soovitame antud meetodit ka teistele organisatsioonidele, sest nii on valim kvaliteetsem ja laiem.
Laekunud 27 avalduse hulgas oli palju võimekaid inimesi, intervjuule otsustasime kutsuda neist neli inimest, kes CV-de põhjal vastasid kõige paremini keskuse mitmekülgsetele vajadustele. Intervjuule kutsutud esitasid esmalt kodutöö ning töö ja intervjuu põhjal koostas iga valikukomisjoni (sinna kuulusid juhataja, eelmine kommunikatsioonijuht, büroojuht ja võrdse kohtlemise programmi juht) liige oma punktitabeli, milles hindasime kandidaatide vastavust väljakuulutatud nõudmistele. Punktide kokkuarvestamisel sai parima tulemuse ja osutus valituks Johannes Merilai.
Egert esitas Johannesele neli küsimust:
Räägi oma taustast, miks sind üldse kommunikatsiooni valdkond huvitab?
Kommunikatsioon on väga köitev valdkond, eriti avalik kommunikatsioon. Mulle meeldib, kuidas sõnumitest saavad uudised ja kuidas tähendusvarjundid loovad uut sisu. Seda kõike tuleb kriitiliselt tõlgendada ning siis avaneb veel hoopis mingi uus vaade.
Mul on tugev humanitaartaust, pere, kooli ja huvide poolest. Keelehuvist on üks samm ajakirjandushuvini ja sealt edasi kommunikatsiooni juurde. Asusin avalikkussuhete alal tööle ning kui esimesed ülikooliõpingud katkesid, valisin jätkamiseks ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartu Ülikoolis. Otsust ma seni kahetsenud pole ja huvi kommunikatsiooni osas on vaid süvenenud.
Mis pani sind Inimõiguste Keskusesse tööle kandideerima?
Otsisin endale töökohta, mis oleks huvitav ja samas erialaselt arendav. Mitu inimõiguste valdkonnas tegutsevat head sõpra mainisid mulle, et EIK otsib kommunikatsioonijuhti ja arvasid, et ma sobiks sellele kohale hästi. Vaatasin kuulutust siis ka ise ja leidsin, et see on täpselt see, mida olin otsinud. Mitmekesine töö, toredas kollektiivis ja hea eesmärgi nimel.
Palju sa enne inimõigustest huvitusid ning mida näed hetkel Eestis suurimate probleemidena?
Mulle tundub, et suurim inimõiguste alane probleem on see, et Eestis on selles valdkonnas vähe raha. Paljud inimesed ja organisatsioonid tahavad hingestatult inimõiguste alal tegutseda, aga raha peavad nad selleks tihti otsima välismaalt. Õnneks neid võimalusi leidub. Usun, et koos kodanikuühiskonna arenguga näeb riik kolmandat sektorit ka inimõiguste osas üha võrdsema partnerina.
Sa oled küll vaid nädal tööl olnud, aga mis tunduvad olevat nii Keskuse kui sinu suurimad väljakutsed kommunikatsiooni valdkonnas järgnevatel aastatel?
Kommunikatsiooni osas on inimõiguste valkonna probleem ilmselt selles, et see on nn pehme teema. Seetõttu ei kerki sellealased probleemid alati muus infovoos inimeste ja otsutajate teadvusesse. Enne kui midagi on väga valesti. Keskuse juures tegutseb palju inimesi, kes kõik tunnevad oma valdkonda väga hästi. Minu väljakutse võiks olla nendega samale lainele jõuda ja aidata neil töö viljadest rääkida.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan