Kokkuvõte konverentsist “Soouuringud Eestis: hetkeseis ja arengud”

Võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg käis 3.-4. oktoobril Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis, et teada saada, missuguses seisukorras on Eestis soouuringud. Soouuringud viitab ühiskondlike protsesside uurimisele läbi soo aspekti. Tegemist on uurimissuunaga, mida Eesti ühegi ülikooli õppekavast ei leia. Konverents “Soouuringud Eestis: hetkeseis ja arengud” tõotas tulla eriti huvitav, kuna lootus oli saada mitmekülgne ülevaade selle seni veel Eesti teaduses pealispinna all peidus olevast uurimissuunast.

Konverentsi programm oli äärmiselt mitmekülgne ja interdistsiplinaarne, teemasid ühendamas soo aspekt – sugudevahelised suhted, soolised stereotüübid jms. Ettekandjate seas oli sotsiolooge, meediauurijaid, kirjandusteadlasi, kustiteadlasi jt. Konverentsi korraldas Eesti kirjandusmuuseum.

Kuigi huvitavaid ettekandeid oli rohkelt, olid kõige meeldejäävamad need, mis rääkisid uuringutest haridus- ja meediasektoris. Ettekanded demonstreerisid stereotüüpide toimimist ja taastootmist mõlemas sektoris. Tihti toimus see osaliste endi täieliku pimeduse saatel sellest, et nad seda teevad ja mis nende roll selles on.

Tiiu Kuurme ettekanne “Poisid saavad andeks” uuris kummalist paradoksi, mille kohaselt läbini feminiseerunud kool (80% õpetajatest on naised, ⅔ õpilastest tüdrukud) taastoodab soorolle, mis on kaldu maskuliinsuse poole. Levib suhtumine “poisid ongi niisugused”, justkui poistes oleks midagi, mida ei saa muuta; bioloogia õigustab nende käitumist ja õpiedukust. Kui poistes hinnatakse mõtestatud tegevust, probleemikäsitlust, siis tüdrukutelt oodatakse materjali pähe tuupimist, mistõttu on poiste puhul head hinded tõestus nende andekusest ning tüdrukute puhul tõestus usinusest. Õpetajad vaatavad poiste mässavat suhtumist läbi sõrmede (“poisid ongi sellised”), annavad neile möödalaskmised andeks ja kõik, mis neil täppi läheb, saab ülevoolava heakskiidu osaliseks. Tüdrukutelt oodatakse aga korralikkust ning igasugune kaldumine sellest kõrvale saab hukkamõistu ja täppi minek vaikimise osaliseks. Ettekandest tuli välja ka samasugune suhtumine meesõpetajatesse, kes on koolis haruldus ja seetõttu eriliselt hoitud.

Gertrud Kasemaa läbi viidud uuring ühes Lõuna-Eesti koolis demonstreeris selgelt Tiiu Kuurme uuringu paikapidavust. Poiste igavlev ja rahutu olek tunnis oli õpetajate jaoks paratamatu kuna poisid vajavadki rohkem tähelepanu. Poisid ei pingutanud kuna teadsid, et õpetajad hoolitsevad selle eest, et nad kõik tööd tehtud saaks ja hinded aasta lõpuks korras oleksid. Tüdrukud oli ühtlane hall mass, mis õppis hea enesetunde pärast, mitte niivõrd selleks, et midagi õppida, mis tulemusel nad õpivad täpselt nii palju kui nõutud ja tihti võtab see tuupimise vormi. Kokkuvõttes on poisid koolis hellitatud, tüdrukud aga ei suuda väljaspool raame mõelda, ei suuda luua erinevate infokildude vahel seoseid.

Meediasektori seksismist Eestis andis ülevaate Katrin Seppel konkreetse näite põhjal. Ta vaatles meedia käsitlust Eesti Loodusmuuseumi direktori kohale kandideerinud Heidi Vilust. Esimesest seda teemat käsitlevast artiklist möödus 3 nädalat enne kui Vilule endale sõna anti. Meedia võttis sujuvalt üle muuseumi töötajate vastuseisu Vilu nimetamisele muuseumi direktori ametikohale ning asus Vilu diskrediteerima kõiki vahendeid kasutades. Nende vahendite ühised tunnused olid sildistamine ja hinnangute andmine (“blond”, “võhik”, “juhuslik inimene”), vastandamine (keskkonna ministeerium vs muuseum), ründamine (pidevalt küsiti, miks ta kandideeris/miks ta arvab, et sobib kohale; samas vastaskandidaadilt neid küsimusi ei küsitud), ignoreerimine (Vilu kompetentsi ei mainitud üldse või mainiti möödaminnes), Vilu kui passiivne osaleja (Vilu “pandi” direktori kohale) ning heatahtlik paternism (kuig Vilu poolt astuti välja, tehti seda üleoleva suhtumisega). Valitud näidisjuhtum oli eriliselt hästi valitud kuna Heidi Vilu vastaskandidaadiks oli mees, kellel sarnaselt Viluga ei olnud loodusteaduste tausta. Seega tegemist oli hästi võrreldavate kandidaatidega, mistõttu erinev suhtumisse nendesse tuli eriti selgelt välja.

Välja sooviksin tuua ka Kadri Aaviku ettekanne meesjuhtidest Eestis. Ettekande pealkiri väljendas selgelt esitletud uuringu esialgseid tulemusi: “Ma ei ole kunagi ühelegi kohale kandideerinud”. Meesjuhtidega läbi viidud intervjuudest ilmnes, et valdavalt ei ole nad pidanud ühelegi töökohale kandideerima. Nad on saavutanud oma praeguse positsiooni ja eelnevad etapid selleni jõudmiseks läbi nende väljakujunenud sotsiaalse võrgustiku. See võrgustik on elitaarne, mis koosneb sarnaste väärtustega meestest, kes lähtuvad ühistest normidest ja kelle vahel on tekkinud usalduslik suhe. Võrgustik välistab teisi, mittepriviligeeritud sotsiaalseid gruppe, nagu naised või teine rahvus. Kokkuvõttes toimib sotsiaalne võrgustik näiliselt sooneutraalselt (mehi ei eelistata otseselt nende soo tõttu), kuid sotsiaalne kontekst tagab, et kasu saavad siiski ainult mehed (kui enamik juhte on mehed ja valik tehakse enda sotsiaalse võrgustiku seas olevate juhtide vahel, siis järgmine juht on ka mees).

See oli üksnes väike ja üsna meelevaldne valik esitletud ettekannetest. Loodetavasti ilmuvad ettekanded kunagi ka täies mahus kirjalikult, et konverentsist saaksid tervikuna osa ka need, kes nendel päevadel Tartusse tulla ei saanud.

Annetades toetad inimõigusi!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse! Ka väikesel summal on kaal, kui suure südamega inimesi on hulganisti.

Annetan
#vordne-kohtlemine