Septembri kuukirjas tutvume inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise eksperdi Kadi Viigiga, kes lööb keskuse töös kaasa peamiselt Võrdse kohtlemise võrgustiku projektis. Räägime Kadiga, nagu oleme rääkinud ka kõikide teiste keskuse töötajatega, nii tema kokkupuutest inimõigustega, keskusest ja tulevikust.
1. Oled keskusega tegelikult päris pikka aega ühes või teises vormis koostööd teinud – räägi sellest natuke pikemalt.
Töötasin pea seitse aastat Sotsiaalministeeriumis soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhatajana ning sama kaua ÜRO arenguprogrammis ja ÜRO rahvastikufondis. Keskusega tegin koostööd peamiselt Erinevus rikastab projektide raames. Kaks aastat tagasi lahkusin ministeeriumist, et minna tagasi ülikooli. Olen sellest saadik pendeldanud Rootsi vahet (seal ma õpin) ja teinud erialast vabakutselist tööd: olen kirjutanud välispoliitikast, viinud läbi soolise võrdõiguslikkuse analüüse aga ka näiteks käinud Pakistanis parlamendivalimisi vaatlemas. Tihedam koostöö keskusega algas jaanuaris, kui kirjutasin peatüki diskrimineerimisest inimõiguste aruandesse. Aprillis tulin keskusesse tööle võrdse kohtlemise võrgustiku projekti eksperdiks.
2. Milline on Sinu üldisem kokkupuude inimõigustega? Kas on mõni teema, mis on eriti südameläheadne ja mis teistest enam huvi pakub?
Hariduselt olen tegelikult ökonomist ja inimõigustega aktiivselt tegelenud töö raames. Teema on olnud läbivaks jooneks terve minu professionaalse tööelu vältel, lisaks soolisele võrdõiguslikkusele olen päris palju tegelenud ka seksuaal- ja reproduktiivtervise ning –õigustega. Ma ei oskagi öelda, kas mõni teema on südamelähedasem kui teine, näen väga palju sarnasusi ja teemade põimumist. Pigem on mul rohkem pädevust mõnes küsimuses, näiteks soo teemal. Just selles valdkonnas olen ennast täiendanud ka soouuringuid õppides.
3. Millisena näed Sina EIK rolli Eesti ühiskonnas (mis on selle organisatsiooni tähtsus praegu ja mis võiks olla tulevikus)?
Pean oluliseks huvikaitset ja inimeste harimist. Keskus peaks ühest küljest olema sõltumatu valvekoer, teisest küljest riigile tugev ja pädev partner, kus on olemas ekspertiis nendes küsimustes. See saab tekkida läbi otsese kokkupuute sihtgruppide ja ohvritega, seega tuleks tegeleda õigusnõustamise, olukorra seire ja muu taolisega.
Samuti pean ma vabakonna ülesandeks tõsta inimeste teadlikkust ja parandada teadmisi. Inimõiguste valdkond on paljudele väga hägune. Kõik, mis tundub ebaõiglane, ei pruugi olla inimõiguste rikkumine. Samas asjaolud, mis tunduvad täiesti normaalsed ja paratamatud, ei pruugi olla ei normaalsed ega paratamatud. Ja kas sõnavabadus tähendab seda, et võib öelda mida iganes sülg suhu toob ja sellel ei ole mingeid tagajärgi?
Samuti tuleks inimeste teadlikkust tõsta küsimustes, mis ei puuduta ainult neid endid või nende lähedasi, vaid ulatuvad kaugemale, võib-olla riigipiiride taha. Maailm on tegelikult väiksem, kui me arvame. Seda saab teha läbi teavitustöö, kampaaniate, inimõiguste hariduse jne. Kõike seda keskus juba teeb, lisaks on ta siiamaani olnud julge ja tõstatanud teemasid, millest seni on Eestis vaikitud ja teinud seda moel, mida Eestis pole varem nähtud. See on hea.
4. Milliseks hindad inimõiguste üleüldist hetkeolukorda Eestis?
See sõltub muidugi millise ühiskonnaga võrrelda ja millist inimõiguste valdkonda lähemalt vaadata. Globaalses võrdluses on olukord hea. Meil on sõnavabadus, demokraatlik riigikord, õigusriik. Ei pea väga kaugele minema, et jõuda riikidesse, kus neid ei ole. Seadusandlus on meil üsna hea, kuigi seadused on kohati lünklikud ja probleemiks on nende rakendamine. Meil esineb ka inimõiguste rikkumisi, aga nendes valdkondades, millega mina lähemalt kokku puutun, on näited üldiselt sellised, kus rikkujaks ei ole riik, vaid teised isikud või organisatsioonid. Näiteks inimkaubandusjuhtumid, tööalane diskrimineerimine jne.
5. Kas on mõni eriti põletav teema, millega tuleks inimõiguste valdkonnas riiklikul tasandil märkimisväärselt rohkem tegelema?
Eesti probleemiks on olemasolevate seaduste nõrk rakendamine. Meil on olukord, kus paberil näeb kõik päris hea välja, aga tegelikult ei tea ega täida oma kohustusi ei paljud riigiasutused ega teised osapooled, nagu tööandjad ja haridusasutused. Riik ei ole ka vastavate institutsioonide ülesehitamist tõsiselt võtnud. Näiteks põhiline institutsioon, kuhu inimene pöörduda saab, kui tal võrdse kohtlemise kohta küsimusi on – võrdõigusvolinik – on riigi poolt alarahastatud ja tal ei olegi võimalik riigi poolt pandud ülesandeid täita. Minu arvates on ka probleem see, et meil ei ole poliitilist visiooni inimõiguste küsimustes, pigem erakonnad väldivad teemat. See on enam kui kummaline, arvestades meie ajalugu ja inimõiguste rikkumisi, mida Eestis elavad inimesed läbi aegade taluma on pidanud.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan