Katrin Nyman-Metcalf keskusest ja inimõigustest

1.  Kuulud Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogusse – mismoodi keskusega kokku sattusid ja milline on Sinu kokkupuude inimõigustega?

Olen nii kaua kui mäletan olnud inimõigustest huvitatud ja aktiivne eri organisatsioonides. Kasvasin üles Rootsis Nõukogude Liidu ajal ja seal olin aktiivne organisatsioonides, mis toetasid inimõigusi mitte ainult Eestis vaid üldiselt Ida- ja Kesk Euroopas. Hiljem olen peamiselt sõnavabadusega tegelenud ja sellel alal ka töötanud mitmes eri riigis: meedia seaduste ja regulatsiooniga. Eks üks põhjus õigusteadust õppida oligi  huvi inimõiguste vastu. Olen alates aastast 2000 töötanud esiteks Concordia, pärast Audentese ja nüüd Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi juures, kus sain tuttavaks EIK eestvedajatega ja kuna mul on huvi teema vastu ja teatud kogemusi ja teadmisi, paluti mind Nõukogu liikmeks.

 2. Millisena näed inimõiguste keskuse tulevikku – kuhu suunas liigutakse või kuhu tuleks liikuda?

Igas riigis, ka demokraatlikes õigusriikides, peab pidevalt valvama, et inimõigusi ei rikutaks. Kuigi on toimivad kohtud ja muud riiklikud organid, on väga oluline, et ka tsiviilühiskond tegeleb inimõigustega. Seega ei kao EIK roll kunagi. Kuigi Eestis on üldiselt olukord hea inimõiguste suhtes (sellest rohkem allpool) siis on siiski ka teatud teemasid, mis veel vajavad ekstra tähelepanu. Siia kuulub minu arvates seksuaalvähemuste olukord, pagulaste või teiste välismaalaste olukord ning ka puuetega inimeste olukord. Tähtis on, et inimõigused mitte ainult paberi peal vaid ka tegelikkuses kehtivad kõigile. Ma leian, et EIK täna teeb tähtsat tööd ja tegeleb just nende nimetatud gruppidega. See töö vajab veel kaua jätkamist ja ma hea meelega näen, et EIK jätkab sellega ja ehk veel rohkem paneb rõhku avalikkuse teavitamisele ja väljaõppele.

Eestis on ka teisi organisatsioone, mis tegelevad inimõigustega, aga seda tööd jätkub kõikidele! Tähtis on aga koostööd teha, et mitte ei oleks nii, et samal teemal on nii palju üritusi, et huvilised ei saa osaleda. Praktilise töö suhtes või sõnavõttudes ma ei arva, et dubleerimine on ohtlik, aga just ürituste suhtes võib see seda olla.

3. Oled elanud mitmel pool maailmas – milliseks hindad lähtuvalt oma kogemustest lähtuvalt inimõiguste üldist olukorda Eestis?

Olukord on üldiselt hea. Eesti on õigusriik, kus inimesed julgevad valitsust kritiseerida ja kus on kuhu pöörduda kui vajab kaitset. Ka on seaduseid, mis tagavad õigusi. Nagu juba mainisin, et tähenda see aga et ei oleks vaja silma peal pidada inimõigustel – seda peab igas riigis. Aga üldiselt on Eesti imeväärselt lühikese ajaga jõudnud samale tasemele õiguste poolest, kui Skandinaavia õigusriigid. See on riiklik ja õiguslik pool. Kahjuks on veel Eestis probleem inimeste suhtumisega vähemustesse. Siin on osalt kindlasti oluline see, et alles veidi üle 20 aasta on inimesed vabalt reisinud ja suhelnud vabalt teiste rahvastega. Ka oli ju Nõukogude ajal homoseksuaalsus keelatud ning puuetega inimesi enam-vähem peideti ära, nii et muidugi võtab aega eelarvamusi muuta. Samas on kahjuks nii, et ega see probleem ei ole ainult Eestile või teistele „uutele demokraatiatele“ omane, vaid kahjuks on ka Lääne Euroopas palju eelarvamusi – seal osatakse ehk olla rohkem „poliitiliselt korrektsed“ aga ega kahjuks tõeline olukord nii väga erinev ei olegi, näiteks mis puutub arvamusi moslemite suhtes.

4. Kas Sinu arust on mõni inimõiguste valdkond, mis vajaks Eestis märkimisväärselt rohkem tähelepanu ja tegelemist? Kui jah, siis milline?

Juba nimetasin inimeste suhtumist vähemustesse. Tahaks veel toonitada, miks ma leian et see on tähtis: nimelt just selleks, et kõikidel on samad õigused ja nad peaksid neid ka saama nautida. Ma olen selle vastu, et eraldi rääkida naiste õigustest või seksuaalvähemuste õigustest vms – ma olen selle poolt, et rääkida kõikide gruppide samadest õigustest, kus aga küsimused, mis vajavad lahendamist võivad olla erinevad. Loodan, et Eesti varsti võtab vastu seaduse, mis lubab samasoolitse abielu ning lapsendamist – see on konkreetne küsimus, mis vajab veel tööd. Ka on minu arvates vale, et varjupaiga taotlejad peavad olema kinni vastuvõtu asutuses. Neile peaks võimaldama tööd teha ka selle aja jooksul, kui nad ootavad vastust.

5. Ei saa jätta küsimata ka küsimust, et kas inimõiguste seisukohast oleks internetivabaduse piiramine õigustatud?

Lühike vastus on ei! Sõnavabadus kaitseb igasugust sõna, s.t mitte ainult seda, mis on kasulik või kena. Isegi rumalad ja solvavad ütlused on kaitstud ja ma arvan, et nii on õige. Muidu tekkib alati probleem, et kes siis otsustab mida võib ütelda ja mida mitte? Juba on olemas seadusi näiteks pedofiilia vastu või vaenu ja vägivalla õhutamise vastu. Neid seadusi on vaja ja nende abil saab juba piirata ka interneti vabadust, kui seal tõesti väga hullusid asju toime pannakse. Rohkemaid piiranguid ma ei poolda. Interneti ja üldiselt suhtlemise kultuuri muutmine peab käima muud moodi kui piirangute kaudu. Ka intellektuaalomandi vaatevinklist ma ei poolda piiranguid, aga sellel alal peab vaatama üle seadusi ja konventsioone, kuna need ei sobi moodsa tehnoloogiaga ja see toob kaasa ohu, et just piiratakse interneti kuna muul viisil ei saa olemasolevaid seadusi rakendada.

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#inimoigused-eestis