Täna ilmus Postimehe vahel Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi kampaania “Erinevus rikastab” raames välja antud lisaleht Ajaleht, mis keskendub LGBT teemadele. Lisalehes ilmus ka artikkel Eesti Inimõiguste Keskuse poolt läbi viidava LGBT-inimeste olukorra kohta. Uuringu süvaintervjuude läbiviija Kelly Grossthal nendib, et eranditult kõik uuringu käigus küsitletud olid otseselt kogenud kas kiusamist, õiguste rikkumist või alandavat suhtumist oma seksuaalse sättumuse tõttu.
Uuringu üks eesmärke oli koguda LGBT-kiusamist puudutavaid üksikjuhtumeid, mis võimaldaksid analüüsida Eesti olukorda reaalsete juhtumite põhjal. Ehk leiavad tulemustest kasu ka need nobedate näppudega sulesepad, kelle kirjatükkide ja sõnavõttude põhistavaks argumendiks on tihtipeale olnud väljendid nagu /…/ma pole kunagi kuulnud, et mõnda geid on kiusatud /…/ või /…/ eestlased on niigi sallivad ja mis siin ikka rääkida. Küsitletud olid enamasti rahul politsei tööga, otseselt vägivaldseid juh- tumeid leidus vaid üksikuid ning LGBT-kogukonnal on mitmeid häid kogemusi koostööst meie raviasutustega. Lisaks on Eesti koolijuhid üha rohkem koostöövalmid LGBT- ja sallivuse teemaliste koostööprojektide elluviimisel. Demokraatia tugevnemise seisukohalt võib positiivselt poolelt veel esile tuua LGBT esindusorganisatsioonide üha hoogustuva kaasamise nii riigi kui ka teiste kodanikuühenduste poolt.
Kiusamine igapäevaelus
Kujutlege järgmist olukorda. On 1. september, teie laps läheb esimesse klassi, olete koos elukaaslasega uue eluetapi üle põnevil ning hetk, mil laps saab kätte oma esimese aabitsa, on tõeliselt rõõmustav. Aktusele järgneb klassijuhatajatund, reipal sammul suundute lapse laua juurde, jagate muljeid, uudistate päevikut. Siiani võiks tegu olla iga Eesti pere esimese koolipäevaga. Selle juhtumi peategelastele ütleb aga klassijuhataja veel enne tunni algust, et lastel ei saa kahte ema olla, seega tuleb otsustada, kes kahest emast tundi kuulama jääb. Sama kordub klassi infolisti liikmete arvamisel ja tipneb kevadise arenguvestlusega, kuhu lubab klassijuhataja taas vaid ühe emadest. Samal ajal on igakülgne osalemine lapsevanemate töös tagatud erisooliste paaride puhul ka kasuvanematele.
Selline juhtum ei ole erandlik, vahest mitte ka igapäevane, ent siiski piisavalt tõsine, et proovida mõista selliste intsidentide kausaalsust ja mõju mitte ainult kiusamisohvritele, vaid ka ühiskonnale laiemalt.
Toimunud intervjuude põhjal joonistub välja, et LGBT-kiusamine ei ole piiratud üksikute valdkondadega, vaid on integreerunud inimelu paljudesse aspektidesse. Kiusamisteooriad keskenduvad tihti probleemi aktiivsemale osapoolele, tülinorijale ja tema oma võimetusele pingeliste olukordadega tegeleda, eelarvamustele ning puuduvale empaatiavõimele. Filosoofid ja ühiskonnategelased keskenduvad aga pigem pinnasele, mis kiusamist, diskrimineerimist või muidu julma kohtlemist toidab.
Seksuaalvähemuste teema tekitab selle pinnase peegeldajas, sotsiaal- ja tavameedias üpris tihti tulise reageeringu. Soosivate ja neutraalsete arvamuste kõrval pole harvad seisukohad, mis mõistavad hukka igasuguse LGBT- temaatika käsitluse, kuulutades ainsaks aktsepteeritavaks perekonnamudeliks liitu naise ja mehe vahel ning äärmuslikumatel juhtudel nõutakse erinevuste sundravi või ühiskonnast isoleerimist. Avatud ühiskonnas tunduvad sellised seisukohad suisa pentsikutena, pigem suletud ühiskonnale omastena, kus inimsus ja vastutus on üksikisikust eraldatud ja antud riigi kehtestada.
Ligi pooled küsitluses osalenutest olid kogenud enda isikule suunatud vihakõnet.
Karl Popper on oma ühes tuntumas teoses «Avatud ühiskond ja selle vaenlased. I. Platoni lummus» sellises soovis poliitiliste ja ühiskondlike muutuste seiskumise järele näinud inimeste soovi taastada suletud ühiskonda.
Alustades mõistuse ja tõe allasurumisest, lõpetades paratamatult kõige inimliku kõige brutaalsema ja vägivaldsema hävitamisega. Samas ei saa selline naasmine tema käsitluses õnne tuua: sest kui inimkond on kord juba hakanud toetuma oma mõistusele ja kasutab oma kriitikavõimet, pole enam võimalik tagasi pöörduda hõimumaagiale alistumise seisundisse (ehk suletud ühiskonda).
Avatud ühiskond on seetõttu oma olemuselt paljudele märgatavalt ebakindlam, pluralismil põhinevates otsustes pole tihti keegi sada protsenti rahul ja pidev arutelu ka juba näiliselt selgeks vaieldu üle lisab ebakindlust veelgi.
Sellises taustsüsteemis võib tunduda, et pidevad kollisioonid erinevuste ja vähemuste teemal on peaaegu vältimatud, ometigi otsustab just nende diskussioonide kvaliteet meie ühiskonna avatuse taseme.
Vaenamine – mis see on?
Toimunud intervjuude põhjal võib järeldada, et Eesti LGBT-inimestele (ja ka nende lähedastele) põhjustab enim meelehärmi kaasinimeste kõrgendatud huvi nende era- ja seksuaalelu vastu. Erandlikud pole olukorrad, kus LGBT- inimesed peavad taluma otsest jõllitamist, seksuaalse alatooniga nalju või ka salvavaid hüüdeid kohvikus ja tänaval.
Nii näiteks on üsna tavapärane, et samasooline paar kogeb käest kinni jalutades pidevat kaaskodanike tähelepanu, pahatihti ka otseselt solvavaid märkusi. Samuti pole haruldased vägivaldsed rünnakud avalikus ruumis, millest mitmed on kannatanu seisukohast saanud kohtus siiski positiivse lahenduse. Samas tekitavad muret juhtumid, kus kannatanu või tema esindaja on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et toimikus peaks olema kajastatud ka vaenu õhutamine, kuid need märkused on eranditult jäetud menetluse käigus realiseerimata.
Niisamuti pole LGBT-inimesed saanud olulist abi vaenu õhutamist reguleerivast karistusseadustiku § 151, mille sisu nõuab isiku süüdi mõistmi- seks reaalse ohu tõestamist ohvri elule või tervisele. Siiani pole nimetatud paragrahv Eesti geikogukonnale kaitset pakkunud, kuna sellekohaseid juhtumeid pole lihtsalt menetlusse võetud (teemat käsitleb põhjalikumalt IÕK inimõiguste aastaaruanne 2010. aasta kohta).
Ligi pooled küsitluses osalenutest olid kogenud enda isikule suunatud vihakõnet; ühes intsidendis väljendas Facebooki LGBT-teemalises avalikus arutluses osalenu oma otsest viha sissekande autori suhtes: «Kui tema nime näen, tahaks jalaga anda!» Veelgi radikaalsemaid väljendusi pakub anonüümne kommentaarium. Plusspoolele võib samas tuua veebiajakirjanduse suurenenud valmisolekut solvavate kommentaaride eemaldamisel, negatiivsele poolele eespool mainitud vähest reaalset õiguskaitset.
Kiusamisena tunnetavad mitmed usutletavad ka riigi liigset passiivsust samasooliste paaride perekonnasuhete reguleerimisel või ka vastupidi – riigi liigset sekkumist. Nii soovis Eesti meeskodanik abielluda Rootsi meeskodanikuga Stockholmis, kuid Eesti keeldus talle väljastamast abielu takistama- tuse tõendit, kuna palves väljastada nimetatud tõend oli välja toodud tulevase abikaasa nimi, mis oli selgelt meessoost isikule kuuluv.
Omamoodi õigusvaakumisse saabuvad ka mujal Euroopas abiellunud samasoolised paarid Eestisse elama asumisel, kuna meie regulatsioon selliste pereinstitutsioonide tunnustamiseks on puudulik. Nii näiteks ei kehti vaid meie riigisisest õigust tõlgendades Hollandis abiellunud Euroopa Liidu kodanike abielu Eestis, vähendades seega oluliselt selle paari õiguskindlust.
Pool küsitletuist märgib samas perekonna teemadel positiivse arenguna õiguskantsleri eelmise aasta seisukohta, kus peetakse perekonnapõhiõigusega vastuolus olevaks olukorda, kus seadustega on täielikult määratlemata samasooliste inimeste vaheliste peresuhete regulatsioon.
Kiusamine töökohal
Viimaseks mitmeid küsitletuid puudutavaks murekohaks on töökiusamine. Juhtumitest vahest tuntuim ja ka äär- muslikuma mõjuga inimese tööelule on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi otsus tagandada vaimuliku ametist emeriitõpetaja Heino Nurk.
Tagandamise põhjus kirikuseadustiku alusel kõlblusvastase teo sooritamine ning usulise väärõpetuse levitamine. Kõlblusvastaseks teoks Eesti Geikristlaste Kogu asutamine ja väärõpetuseks geikristlaste ühendamine.
Emeriitõpetajalt võeti õigus EELK esindajana tegutseda ja tal pole seetõttu õigust sooritada vaimulikutöö loomupäraseid tegevusi nagu leeritamine ja laulatamine. Selle valguses leiame naabrusest hoopis teistsuguseid arenguid, nii näiteks otsustas Taani valitsus seadustada samasooliste paaride laulatused luterlikus riigikirikus alates selle aasta 15. juunist, Rootsis on selline võimalus jõus juba paar aastat.
Intervjuud tuvastasid veel hulga olukordi, kus LGBT-inimene koges kiusamist oma seksuaalse sättumuse tõttu – alates loengus viibinud lesbineiust teotavalt kõnelenud ülikooli õppejõust kuni organiseerunud Eesti geikogukonna raskusteni leida tegutsemiseks ruume ja toetust.
Loe lisalehte veebist:
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan