Anni Säär on pagulaste õiguskliiniku nooremõigusekspert. Ta on huvitatud rahvusvahelistest inimõigustest ja omandab hetkel bakalaureuse kraadi õiguses TTÜ õiguse instituudis. Tema oli ka üks esimestest tudengitest, kes pagulaste õiguskliiniku pilootprojektis osales.

1. Räägi oma taustast – kuidas keskusesse jõudsid, millega siin tegeled, millega lisaks keskusele tegeled?

2011. aasta kevadel sai alguse minu kogemus Eesti Inimõiguste Keskuse Pagulaste õigusabi projektis. Informatsiooni Eesti Inimõiguste Keskuses praktika tegemise võimaluse kohta sain Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud infotunnis. Varjupaigataotlejatele õigusabi osutamise pilootprojekti raames otsiti tudengeid, kes oleksid huvitatud antud valdkonnast. Kuna eelkõige oli sooviks praktika läbi viia paindlikul töökohal ning valdkonnas, mis oleks põnev ning kaasahaarav, otsustasin kandideerida. Juba kevadise läbitud temaatilise koolituse käigus sain aru, et see teema on midagi, mis mind huvitab ning millega sooviksin ka edaspidi tegeleda. Õnneks osutusin ka praktikakohale valituks ning järgmisena ootas mind ees juba nädalane koolitus Rootsis ning vastuvõtukeskuse külastamine Illukal. Peale seda olime kõik algteadmised omandanud ning ind oli suur juba kõike õpitut ka praktikas kasutama.

Tänaseks on praktikast välja kujunenud osalise koormusega töö – töötan õiguskliinikus nooremõiguseksperdina. Mu tööülesanded hõlmavad endas nii kõikide kaasustega kursis olemist ja vajaliku info kokku koondamist, aga ka uute õiguskliiniku tudengite esimeseks kontaktisikuks olemist. Sealhulgas aitan neid tekkinud küsimustega ning varustan neid vajadusel ülesannetega. Olen tihedas kontaktis ka vanemõiguseksperdi ja juristidega.

2. Räägi lähemalt oma kogemusest õiguskliinikus? Kas Sa soovitaksid seda ka teistele tudengitele?

Nagu igas vallas, mida rohkem tööd teed seda rohkem arened – praeguseks olen tegelenud mitmete kaasustega ning võin öelda, et igaüks neist on mulle andnud kogemusi ja teadmisi ning igaüks neist on olnud sama oluline kui teine.

Praktikat alustades oli esimeseks ülesandeks varjupaigataotlejaga ühenduse võtmine (kes oli varasemalt avaldanud soovi saada ühendust) ning leppida kokku aeg, millal saaks tema rääkida ning vaadata, mida meie (keskus) teha saame. Kohtumisel ilmnes, et on vaja kirjutada kaaskiri, otsida infot tema päritolumaa kohta, uurida erinevaid materjale ning minna isikuga intervjuule kaasa.

Minu ülesanne oli ka olla kontaktis juristiga, kes varjupaigataotlejat kohtus esindas ning vahendada informatsiooni juristi ning kliendi (pagulase) vahel. Jurist oli väga abivalmis ning just temalt õppisin väga palju – kirjutasin kohtuteesid ja koostasin kaebuse, mille ta koos minuga üle vaatas ning parandas. Käisin ka Illuka vastuvõtukeskuses kliendiga kohtumas ning tegin temaga intervjuu, mis läks kaebusele lisaks. Samuti koostasime vastuse Politsei- ja Piirivalveameti seisukohale antud kaasuses. Et osa halduskohtu lahendist ei olnud positiivne, läksime edasi ringkonnakohtusse ning koos juristiga koostasime apellatsioonkaebuse.

Edaspidi olid minu ülesanneteks peamiselt riigiõigusabi taotlused ning sellega kaasneva majandusliku seisundi teatise täitmised, kohtumised varjupaigataotlejatega, advokaatide/ juristidega kontaktis olemine, intervjuudel käimine, määruskaebuste kirjutamine, päritolumaade info otsimine, ametnikega suhtlemine ning muud seotud toimingud.

Seega kogemusi sain väga erinevaid ja väga palju. Võin kinnitada, et kõike kindlasti ülikoolis ei õpi ja vahetu kokkupuude annab kõige parema kogemuse.

Inimõiguste keskuse pagulaste õiguskliinikusse praktikale tulles tuleb kindlasti kokku puutuda kaebuste kirjutamisega, riigi õigusabi taotlemisega, klientidega ja ametnikega suhtlemisega ja palju muuga, millest oma hilisemas töös ka praktiliselt väga palju kasu on. Kuna Eestis on tegu veel suhteliselt noore valdkonnaga, on kõigil võimalus midagi muuta, pakkuda uusi lahendusi.

Kogemused annavad oskused ning oskusi on nii olevikus kui tulevikus kindlasti vaja, seega ei jookse see praktika kellelgi mööda külgi maha, vastupidi – see annab palju juurde.

3. Nagu mainisid – oled siin töötades näinud väga erinevaid juhtumeid – kas oskad kuidagi üldistavalt midagi nende põhjal ka Eesti olukorra kohta öelda?

Eesti kohta ütleks seda, et lausa naeruväärne on olukord, kus isikud, kes õigusabi väga vajavad, seda ei saa. Või on tee õigusabi saamiseks liiga raske ning keeruline.

4. Sel aastal Eestis varjupaika saanud võrdlemisi vähe inimesi, samuti pole praegu varjupaigataotlejaid kuigi palju (kui üldse?) – oskad põhjendada, milles võib Sinu meelest asi olla?

Raske on oletada – siin saab pakkuda mitmeid võimalusi alates sellest, et isikud lihtsalt ei soovi läbi Eesti tulla Euroopasse. Loomulikult võib ka olla sinisilmne ja arvata, et maailmas on olukord juba palju parem kui eelmine aasta. Põhjust, milles tegelikult asi on, ei saa mitte keegi 100% kindlusega öelda.

5. Kas Eesti varjupaigamenetlussüsteemis annaks Sinu hinnangul midagi parandada?

Kindlasti.
Esimene, ja kõige olulisem on see, et oleks vaja tagada rahvusvaheliste nõuete kohane õigusabi kättesaadavus. Eeskujuks võiks olla Rootsi.

Teiseks oleks aga vaja muutusi selles praktikas kuidas varjupaigataotlejad satuvad väljasaatmiskeskusesse ning selles, et neid sealt enam menetluse jooksul välja ei lasta (Illuka vastuvõtu keskusesse).

Nagu ka Politsei- ja Piirivalveamet on öelnud – piisab praegusest süsteemist antud taotlejate arvule, kuid kui see peaks suurenema, siis tekiks suur probleem.