Epp Lumiste
Aastatel 2014–2015 on Eestis toimunud mitmeid sündmusi Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklit 3 puudutavas reguleerimisalas. Seadusandja on viinud läbi karistusseadustiku (edaspidi KarS) reformi. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud avalikkuse tähelepanu puudujääkidele inimväärikuse tagamisel kinnistes asutustes. Ühtlasi on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) teinud Eesti kohta otsuse, milles tuvastas artikli 3 rikkumise.
Andmaks ülevaadet konventsiooni artikli 3 valdkonda kuuluvatest arengusuundadest, tuleb esmalt meenutada, et analüüsitav õigus sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Analüüsitava õiguse kaitsealas on isiku inimväärikus ning selle tagamine kinnipidamissituatsioonides.
Kuivõrd enamik vaidlusi tõusetub kinnipidamissituatsioonidest, siis tuleb kinnipidamiskohtadena käsitleda kõiki kohti, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on vabadus võetud.[1] See ei hõlma mitte üksnes vanglaid, vaid mh ka alaealiste turvakeskuseid ja muid kinniseid asutusi, kust lapsel või täiskasvanul on keelatud lahkuda ning kus tema liikumisvabadust piiratakse. Viimatinimetatud asutustes on inimväärikuse tagamine ja isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine juba aastaid probleemne olnud. Vaadeldaval perioodil ei ole paraku märkimisväärset arengut toimunud.
1. Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Õiguskantsleri 2014. ja 2015. aasta ettekannetest[2] nähtuvalt teostas õiguskantsler kontrollkäike kinnipidamisasutustesse (sh alaealiste rehabilitatsiooni teenust osutavatesse turvakeskustesse ning psühhiaatrilist abi osutavatesse asutustesse). Erilist tähelepanu pälvisid ohjeldamis- ja eraldusruumide, kuid ka isikutele tagatud olmeruumide olukorrad. Juba 2014. aastal juhtis õiguskantsler tähelepanu psühhiaatrilise abi osutajate puudustele, kus oli oht, et isikute inimväärikus ei ole tagatud.
Analüüsides õiguskantsleri 2015. aasta aruannet, on selge, et sellel teemal ei ole 2015. aasta jooksul märkimisväärset muudatust toimunud.
2009. aastal pöördus õiguskantsler Riigikogu poole ning juhtis tähelepanu sõltuvushäiretega noortele mõeldud rehabilitatsiooniasutustes isikuvabaduse piiramisega seotud probleemidele. Samale probleemile on õiguskantsler juhtinud tähelepanu ka 2010. aastal.[3] Hoolimata sellest, et teemale on korduvalt tähelepanu juhitud, ei ole seadusandja ikka veel kehtestanud seaduslikku alust lapse vabaduse piiramiseks rehabilitatsiooni teenuse osutamisel.
Teisiti öeldes, 2015. aastal puudub endiselt seaduses alus lapse tahte vastaselt tema vabaduse piiramiseks. Kui laps saadetakse rehabilitatsiooniteenust osutavasse keskusesse (Tallinnas või Jõhvis), kus laps on sunnitud viibima enda tahte vastaselt ning tal ei ole võimalik nimetatud asutusest lahkuda, siis sisuliselt võib ka eelnimetatu olla rikkumine konventsiooni artikli 3 nõuete osas. Analüüsides õiguskantsleri erinevate aastate ülevaateid, nähtub, et turvakeskustel on õigus saata laps eraldusruumi või kohaldada tema suhtes ohjeldusmeetmeid, kuid selliste meetmete rakendamiseks peaks olema seaduses sätestatud selgesõnaline alus.
2. Seadusandlikud arengusuunad
2015. aasta 1. jaanuaril jõustusid KarS-i reformi muudatused. KarS-i reformi raames oli seadusandja eesmärgiks KarS-is ja teistes seadustes sisalduvate väärteo- ja kuriteokoosseisude võimaliku kattuvuse piiritlemine ning ülemäärase karistatavuse kõrvaldamine.[4] Lisaks eeltoodule muudeti mitmeid süüteokoosseise ja juriidilise isiku karistatavuse aluseid.
Analüüsitava õiguse valguses on märkimisväärne, et KarS-i § 122 (piinamine) tunnistati kehtetuks. Kuivõrd praktikas tekitas probleeme mõiste „järjepidev kehaline väärkohtlemine“ sisustamine, siis suurendati kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) eest ettenähtud karistusi ning tunnistati piinamise koosseis kehtetuks. Küll aga lisas seadusandja uue koosseisuna KarS-i piinamise koosseisu (KarS § 2901), kui selle on toime pannud ametiisik ütluste saamise, isiku karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise eesmärgil.
Uue sätte lisamisega on seadusandja sätestanud rahvusvahelisest konventsioonist tuleneva piinamise mõistele vastava kuriteokoosseisu Eesti õiguses, säilitades ka sellega lähedased koosseisud. Tervitatav on, et 2015. aastal kehtima hakanud piinamise koosseis sisaldab ka hingelise kannatuse põhjustamist ilma füüsilise sekkumiseta isiku terviklikkusesse. See tähendab, et piinamisena ei ole käsitatav mitte üksnes füüsilise valu tekitamine, vaid ka hingelise valu põhjustamine.
KarS-i reformiga suurendati ka piinamise eest ette nähtud karistuse ülemmäära, mis varasema 5-aastase vangistuse asemel on kuni 7-aastane. Karistuse ülemmäära suurendamisega on Eesti arvestanud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)[5] raporti punktis 8 sisalduva soovitusega kohandada piinamise süüteo eest määratavate karistuste ülemmäära viisil, mis arvestaks kuriteo rasket iseloomu. Jätkuvalt on küsitav, kas karistuse ülemmäära suurendamine kõigest kahe aasta võrra vastab süüteo raskele loomule.
Lisaks KarS-i muudatustele muudeti ka kriminaalmenetluse seadustiku §-i 407 ning alaealistele tagati iseseisev kaebeõigus, kui küsimus puudutab isiku paigutamist erikoolidesse.
3. Kohtupraktika
Eesti kohtupraktikas kerkib analüüsitav õigus päevakorda eelkõige kinnipeetavate esitatud kaebuste menetlemisel. Seonduvalt vangla poolt kohaldatud n-ö julgeolekumeetmega (st valju muusika mängimine takistamaks vangide omavahelist suhtlust), leidis Riigikohus 2014. aasta lahendis, et kuriteo eest karistuse kandmine ei õigusta isiku põhiõigustesse sekkumist ilma seadusliku aluseta.[6] Kohus kinnitas seega, et vangla sisekorraeeskirjaga ei saa ette näha isiku põhiõiguste või inimväärikust riivavate piirangute kehtestamist, kui sellekohane volitusnorm seaduses puudub. Ühtlasi osutas kohus, et vangide omavahelist suhtlust on võimalik piirata ehitustehniliste lahendustega.
Riigikohtu menetluses on olnud mitmed n-ö põrandapinna vaidlused, mis said alguse EIK lahendist Tunis vs. Eesti, milles tuvastati konventsiooni artikli 3 rikkumine.[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas vangla sisekorraeeskirjas ettenähtud põrandapinna suuruse vastavust EIK lahendis väljendatule.[8] Riigikohus möönis, et pikaajaliselt kõigest 2,5 m2 suurusel pindalal viibimine võib isiku inimväärikust riivata, kuid täiendavate asjaolude esinemise korral ei pruugi 2,5 m2 põrandapinna tagamine kinnipeetavale olla käsitletav inimväärikuse riivena.
2015. aastal jätkus põrandapinna vaidluste esitamise trend, kuid Riigikohus kordas 2014. aastal väljendatud seisukohta. Kuigi lahendis nr 3-3-1-20-15 analüüsis kohus eelkõige esitatud kaebuse tähtaegsust, siis rõhutas Riigikohus inimväärikuse tagamise seisukohast, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul. Järelikult ei saa kinnipeetav lõputult oodata kahju nõude esitamisega, vaid peab siiski mõistliku aja jooksul pöörduma kohtussse.
Selleks, et põrandapinna suurus oleks inimväärikust riivav, peab hindama kõiki asjaolusid nende kogumis. See tähendab, et kui isikul on kohustus viibida kambris kõigest öösel, kuid muul ajal on isikule tagatud jalutamisvõimalused, kambris on ventilatsioon ning loomulik valgus, siis ei ole ka 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta inimväärikust riivav. Teisiti öeldes, kui kinnipeetavale on tagatud ka kõigest 2,5 m2 põrandapinda ei saa eelnevast automaatselt järeldada konventsiooni artikli 3 rikkumist.
Lisaks siseriiklikele kohtutele analüüsis aruandlusperioodil (st 2014–2015) EIK kahel korral Eesti Vabariigi vastu esitatud konventsiooni artikli 3 rikkumistega seonduvaid kaebusi. Ühel juhul leidis EIK, et artiklis 3 sätestatud põhiõigust on rikutud, ning teisel juhul rikkumist ei tuvastatud. 2014. aasta veebruaris analüüsis EIK kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava suhtes rakendatud meetmeid (sh voodi külge aheldamist ning pipragaasi kasutamist suletud ruumis) ning leidis, et kasutatud meetmed kogumis olid käsitletavad konventsiooni artikli 3 rikkumisena.[9] Erinevalt varasemast lahendist Julin vs. Eesti leidis kohus, et ka 4-tunnine aheldamine voodi külge tekitab kinnipeetavale füüsilist ebamugavust.
2014. aasta oktoobris ei tuvastanud EIK konventsiooni artikli 3 rikkumist, kuivõrd kaebaja ei suutnud tõendada, et tema läbiotsimise juures oleksid viibinud kõrvalised isikud.[10] Kuigi rikkumist ei tuvastatud, võib viidatud lahendist siiski järeldada, et kui vangla valvurid oleksid teostanud vangi läbiotsimist selliselt, et teised oleksid seda pealt näinud, siis oleks läbiotsimine toimunud viisil, mis alandas kinnipeetava inimväärikust.
Eelnevatest lahenditest nähtuvalt tõusetub inimväärikuse ja alandava kohtlemise küsimus jätkuvalt seoses vanglate poolt kohaldatavate sunnimeetmetega, julgeolekumeetmetega ning kinnipeetavate inimväärikuse tagamisega seoses põrandapinnaga. Kuigi nende meetmete eesmärgiks võib olla distsipliini tagamine vanglas, siis lasub riigil (sh vanglatel) ka nende meetmete kohaldamisel kohustus järgida konventsiooniga võetud kohustusi.
4. Olulisemad avalikud arutelud
Analüüsitava õiguse tagamise seisukohast saab olulisemate avalike aruteludena esile tuua õiguskantsleri aasta ülevaadete pinnalt avaldatud artikleid.
2015. aasta märtsis oli kõrgendatud tähelepanu all erihoolekande asutustesse paigutatud isikute inimväärikuse tagamine.[11] Õiguskantsleri hinnangul tuleks kõrgendatud tähelepanu osutada isikute vaba aja sisustamisele ning nende privaatsuse tagamisele.
Seaduste muutmise vajaduse tingib vaieldamatult ka EIK otsus asjas nr 25820/07,[12] milles EIK tuvastas artikli 3 rikkumise seoses hoolekodu tingimustega nende kogumis. Artikli 3 rikkumiseks peab isiku kannatus ja alandus olema sellised, mis ületavad vajaliku ravi või karistuse eesmärgi. Viidatud lahendis leidis EIK, et toidu halb kvaliteet, pesemisruumide küsitav puhtus, elementaarsete pesemisvahendite puudus või puudulik juurdepääs tualetile kogumis olid isiku inimväärikust alandavad. See tähendab, et ka Eesti hoolekodude tingimusi tuleb vaadelda nende kogumis ja hinnata, kas need tingimused on kooskõlas konventsiooni artiklis 3 tagatud õigusega.
2015. aasta septembris aga juhtis õiguskantsler jätkuvalt avalikkuse tähelepanu riigipoolsele rikkumisele laste vabaduse piiramisel rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes.[13] Arvestades õiguskantsleri korduvat tähelepanu juhtimist rehabilitatsiooni teenuse osutamisel laste vabaduse piiramisele ja hoolekodusse paigutatud isikute vabaduse piiramisele, siis tuleks seadusandjal lähitulevikus asuda asjaomaseid seadusemuudatusi välja töötama.
Õiguskantsleri poolt esile toodud puudused Eesti hoolekandeasutustes ja laste rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes vastavad eelnimetatud tingimustele, mistõttu on põhjendatud õiguskantsleri etteheited seadusandjale ning avalikkuse järjepidev tähelepanu juhtimine puudujääkidele.
Lisaks eeltoodule pälvisid 1. oktoobril 2015. aastal avalikkuse tähelepanu mh ka vangide elamistingimused Eesti vanglates. Ajaleht Postimeeskirjutas oma veebiväljaandes, et ca 300 vangi on esitanud hüvitise nõude ebainimliku kohtlemise pärast. Erinevad kohtuastmed on mõistnud hüvitisteks summad vahemikus 315–2630 eurot.[14] On märkimisväärne, et kohtud on pidanud 256-päevase ebainimliku kohtlemise kohaseks hüvitiseks tuhandest eurost väiksemaid summasid. Seevastu tuleb meenutada, et EIK on mõistnud konventsiooni artikli 3 rikkumiste eest vangile kohaseks kahju hüvitiseks 10 000 eurot.[15] Arvestades niivõrd suurt erinevust hüvitiste suuruses, on jätkuvalt küsitav, kas vangidele määratavad kahjuhüvitised konventsiooni artikli 3 rikkumiste eest on proportsionaalsed ja kohased.
5. Trend
2013. a Eesti Inimõiguste Keskuse aruande kohaselt soovitati riigil kehtestada piinamise mõiste, mis hõlmaks ka vaimset väärkohtlemist. 2015. aasta jaanuarist jõustunud KarS-i muudatustega on Eesti Inimõiguste Keskuse poolt antud soovitus elluviidud ning KarS-i §-is 2901 sisalduv piinamise mõiste hõlmab ka järjepideva hingelise valu põhjustamist.
Soovitused:
- Seadusandlikul tasandil on vajalik kehtestada volitused alaealiste rehabilitasiooniteenuse osutamise raames isikute kinnipidamiseks ning ohjeldusmeetmete kohaldamiseks ja alaealiste vabaduse piiramiseks.
- Hooldekodudes viibivate isikute inimväärikuse tagamiseks tuleb hinnata hooldekodu tingimusi nende kogumis ja seal viibivatele isikutele tuleb tagada inimväärikus, vajadusel tuleb muudatusi teha seaduse tasemel.
- Kinnipeetavatele mõistetavate hüvitiste suurused peavad olema proportsionaalsed ja kohased arvestades isikute rikutud õiguste ulatust.
[1] Õiguskantsleri 2014. aasta tegevuse ülevaade. Õiguskantsler. Tallinn 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/ylevaade_2014.pdf.
[2] Õiguskantsleri aastaülevaade 2014/2015. Laste ja noorte õigused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/laste-ja-noorte-oigused ja Õiguskantsleri 2014. aasta tegevuse ülevaade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/ylevaade_2014.pdf.
[3] Õiguskantsleri aastaülevaate ettekanne Riigikogus, oktoober 2011. Õiguskantsleri Kantselei. 2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/ylevaade%202010.
[4] KarS jt seaduste muutmise eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad&.
[5] Concluding observations on the fifth periodic report of Estonia, adopted by the Committee at its fiftieth session (6-31 May 2013). Committee against Torture [Komitee viiekümnendal istungil (6-31 mai 2013) vastu võetud viienda Eesti kohta tehtud raporti lõppjäreldus]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://tbinternet.ohchr.org/_layouts/treatybodyexternal/Download.aspx?symbolno=CAT/C/EST/CO/5&Lang=En.
[6] Vt RKHKo nr 3-3-1-17-14 p-s 14.
[7] EIK 19. detsembri 2013. a otsus nr 429/12.
[8] Vt RKPJKo nr 3-4-1-9-14.
[9] EIK 13. veebruari 2014. a otsus nr 66393/10.
[10] EIK 31. oktoobri 2014. a otsus nr 1574/13.
[11] „Õiguskantsler: inimväärikus ei pruugi haigete hooldamisel alati tagatud olla“. Postimees. 12.03.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://tervis.postimees.ee/3120157/oiguskantsler-inimvaarikus-ei-pruugi-haigete-hooldamisel-alati-tagatud-olla.
[12] EIK 17. märtsi 2015. a otsus nr 25820/07.
[13] „Riik rikub lapsi rehabilitatsioonikeskustes hoides seadust“. Pealinn. 16.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pealinn.ee/newset/riik-rikub-lapsi-rehabilitatsioonikeskustes-hoides-seadust-n152590.
[14] „Ligi 300 vangi nõuab alandava kohtlemise pärast hüvitist“. Postimees. 1.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3345571/ligi-300-vangi-nouab-alandava-kohtlemise-parast-huvitist.
[15] Tunis vs. Eesti 19. detsembri 2013 otsus nr 429/12.