Marianne Meiorg osales 14. novembril ohvrite õiguste teemalisel konverentsil Dublinis. Konverentsi korraldasid Victim’s Rights Alliance ja JUSTICIA võrgustik, mille liige on ka Eesti Inimõiguste Keskus.
Konverents keskendus üsna uuele EL ohvrite õiguste direktiivile, mille elluviimise tähtaeg oli 16. november 2014 ehk siis mõned päevad tagasi. Seega oligi juttu just selle direktiivi elluviimisest – kui kaugel riigid sellega on ja mida oleks veel vaja. Kokkuvõtlikult olid teemadeks ohvri õigus teabele, erikaitsevahendid ja võimalused esitada kaebus protsessi osas.
Kõige rohkem huvi tekitasid siiski kaks teemat – ohvri teavitamine ja ebaseaduslikult riigis viibivate ohvrite õigused. Mõlemad on ühtselt problemaatilised peaaegu kõikides EL riikides.
Riikides on ohvritele mõeldud teenused põhimõtteliselt kättesaadavad küll kõikidele, kaasa arvatud riigis ebaseaduslikult viibivatele isikutele, kuid tegelikult on enamikes riikides kohustus ametivõime sellistest isikutest teatavitada. See tähendab, et tegelikuses ei saa nad teenuseid, kuna nad kas kardavad kuriteost teatada või kui nad ongi teatanud, siis algatatakse nende vastu väljasaatmismenetlus. Tihtipeale on immigrandi puhul tema õiguslik staatus esimene asi, mida kontrollitakse ning alles siis hakatakse uurima seda, millest ta ametivõime teavitas.
Mõnedes riikides on jõutud selleni, et ohvritele antakse ajutine elamisluba vähemalt juurdluse ja hilisema kohtumenetluse ajaks, kuid see ei lahenda probleemi lõplikult. Kui tahetakse, et ohvrid teataksid igast kuriteost, siis ei tohiks ohvri õiguslikku staatust üldse kontrollida või peaks talle andma tähtajatu elamisloa, kui tema individuaalne olukord seda nõuab. Näiteks koduvägivalla ohvrit, kes on sellest ametivõime teatanud, ei tohiks välja saata koos abikaasaga, kes tema kallal vägivallatses.
Suurt rõhku pandi ka vajadusele anda ohvritele teavet läbi kogu kriminaalmenetluse kuni selle hetkeni välja, mil süüdimõistetu vanglast vabaneb. Ühelt poolt tagab selline informeerimine ohvrite ja nende lähedaste koostöö ametivõimudega. Vähem on frustratsiooni ja seetõttu on nad koostööaltimad. Teiselt poolt tagab see ohvri ja tema lähedaste turvalisuse. Kui neid teavitatakse sellest, et süüdlane on vabastatud ja mis on tema rehabilitatsiooniprogramm, siis saab ohver suurema kindlustunde.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan