Võtmeteemad
- Julgeolekukaalutlustel usuühenduse kõigi suhete katkestamine (ka õpetuslike ja kanooniliste) väljaspool riiki asuvate usukeskustega
- Riigipoolne seisukohavõtt kirikuõpetuslikes küsimustes seab kahtluse alla riigi neutraalsuse usuühenduste suhtes
Poliitilised ja seadusandlikud arengusuunad
Freedom House’i 2024. ja 2025. aasta raportid[1] hindavad Eesti inimõiguste olukorda heaks ega too välja usuvabaduse probleeme. Ka Nations in Transit märgib küll poliitilise polariseerumise ja sotsiaalsete võrdsusõiguste võimalikku ohustamist EKRE ja Isamaa poolt, kuid ei seo seda usuvabadusega.[2]
Abieluvõrdsuse teema püsib sisuliselt aktuaalsena, ehkki avalikkuses käsitletakse seda vähe. Peavoolu kirikud ei tunnusta endiselt samasooliste abielu ning Eestis puudub usuühendus, mis seda teeks. Seetõttu on samasoolistel paaridel keeruline praktiseerida kollektiivset usuvabadust, mis hõlmab õigust „kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.“[3]
Teravam probleem tekkis, kui Eesti valitsus ja Riigikogu nõudsid Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikult (MPEÕK) sidemete katkestamist Venemaaga. Põhjuseks oli Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) egiidi all loodud Üleilmse Vene Rahvusliku Kogu 2024. aasta 27. märtsil avaldatud programmdokument „Vene maailma olevik ja tulevik“, mis kuulutas „püha sõda“ Ukraina ja lääne vastu.[4] Siseminister teatas 2024. aasta 23. aprillil, et MPEÕK peab katkestama suhted Moskvaga ning 6. mail kuulutas Riigikogu Moskva Patriarhaadi Venemaa agressiooni toetavaks.[5]
2024. aasta sügisel eemaldas MPEÕK põhikirjast viited Moskva patriarhaadile ja kinnitas halduslikku iseseisvust, kuid säilitas õpetuslikud sidemed. Siseministeerium pidas muudatusi ebapiisavaks ja algatas 2024. aasta oktoobris kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS)[6] muutmise, millega keelatakse Eestis tegutsevatel kirikutel ja kogudustel sidemed välismaal asuva juhtorgani, vaimse keskuse, usujuhi või organisatsiooniga, mis kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, avalikule või põhiseaduslikule korrale.
Seadus võeti vastu kolmel korral (9. aprillil, 18. juunil ja 17. septembril), kuid president Alar Karis jättis selle kahel korral (24. aprillil ja 3. juulil) välja kuulutamata, põhjendades, et see piirab usuvabadust ning kehtestab üldise keelu ka õpetuslikele sidemetele, sõltumata nende tegelikust vajalikkusest.[7]
Kohtupraktika
Pärast Riigikogu avaldust, mis kuulutas Moskva Patriarhaadi Venemaa agressiooni toetajaks, esitasid MPEÕK ja Pühtitsa klooster 2024. aasta septembris kaebuse Tallinna halduskohtule, kuid 2025. aasta 11. märtsil otsustas riigikohus seda menetlusse mitte võtta.[8] Samasisuline avaldus esitati ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, viitega konventsiooni artiklile 9 (usuvabadus).[9]
KiKoS-e suhtes tegi Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK, endine MPEÕK) Tartu piiskop Daniel 2025. aasta 17. märtsil avalduse ÜRO Inimõiguste Nõukogus, väites, et seadus rikub usklike õigusi, kuna sunnib loobuma kanoonilistest sidemetest Moskva Patriarhaadiga. Ta ütles: „Kanoonilisest sidemest loobumine on meie jaoks võimatu, kuna see on meie usu lahutamatu osa. Seaduseelnõu järgi vastutaks Eesti Õigeusu Kirik teise riigi usujuhtide tegude eest, mis on vastuolus individuaalse vastutuse põhimõttega.“[10]
Ka rahvusvahelise õiguse ekspert Merilin Kiviorg on viidanud OSCE põhimõtetele[11], mille kohaselt ei tohi riigid omistada üksikisikute või rühmade illegaalseid tegusid tervele kogukonnale.[12]
EKÕK ja Pühtitsa klooster pöördusid ka USA Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjoni poole (10. aprillil 2025. a)[13] ning Šveitsis tegutsev MTÜ Justice pour Tous Internationale (JPTI) esitas kaebuse ÜRO-le (14. mail 2025. a), süüdistades Eestit usuvabaduse rikkumises 170 000 õigeuskliku suhtes.[14]
Statistika ja uuringud
2024. aasta Turu-uuringute AS-i küsitluses pidas 24% usuvabadust oluliseks inimõiguseks.[15] Samas on ühiskonnas enamus neid, kes KiKoS-e vastuvõtmist poodavad. Kantar Emori küsitluse järgi soovis 59% vastanutest, et EKÕK katkestaks kõik sidemed VÕK-iga (vastu oli 19%). Toetuse jagunemine erines rahvuse lõikes: eestlastest oli katkestamise poolt 75% ja vastu 8%, mitte-eestlastest oli vastu aga 41%.[16]
Rahvusvahelise õiguse ekspert Merilin Kiviorg rõhutab, et kuigi julgeolekukaalutlustel võib piirata näiteks kogunemisvabadust (EIÕK artikkel 11) ‒ mistõttu on õigus ka Siseministeeriumil, mis sama artikli põhjal lükkab oma kodulehel ümber „vale number 4“, mis väidab: „oht riigi julgeolekule ei saa olla usuliste ühenduste tegevusvabadust piiravaks aluseks“[17], ei saa julgeolekut saavutada siiski ilma põhiõigusi ja vabadusi kaitsmata. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on toonitanud „riigi kohustust olla neutraalne ja erapooletu usuasjade korraldamisel ning kohustust mitte sekkuda ühenduste autonoomiasse.“[18] EIK kohtupraktikas on leitud, et pealesunnitud kanooniliste sidemete katkestamine või ühe õigeusu jurisdiktsiooni teisele eelistamine võib neid põhimõtteid rikkuda.[19]
Olulisemad avalikud arutelud
Kuigi avalik arvamus soosib riigi sekkumist julgeolekukaalutlustel ka kiriku siseasjadesse, on kirikud selle suhtes kriitilised. Eesti Kirikute Nõukogu asepresident piiskop Philippe Jourdan rõhutas 18. veebruaril 2025. aastal Riigikogus, et kirikutel peab säilima õigus oma õpetust väljendada ilma, et sellega kaasneks riigipoolseid sanktsioone, iseäranis olukorras, kus „teatud sajandeid tuntud olnud kiriku õpetused arvatakse ühtäkki justkui ohuks Eesti põhiseaduslikule või avalikule korrale.”[20]
Muret autonoomia pärast kiriku õpetuslikes küsimustes laiemalt kui vaid julgeoleku ja agressioonisõja teemadel on korduvalt väljendanud ka EELK peapiiskop Urmas Viilma, kes on kirikute nimel öelnud, et „tajume kirikute autonoomsesse elukorraldusse sekkumise ohtu,“[21] on näinud õpetusliku autonoomia ohustamist ka selles, kui „õpetuslikud seisukohad, mida kirikud on esindamas, ei pruugi enam ühiskonnale sobida,“[22] ning tõstatanud küsimuse: „kas riigil on üldse õigus sekkuda kirikute kanooniliste sidemete määramisse või kaasneb sellega usuvabaduse riive või lausa rikkumine?“[23]
Suundumused ja tulevikuvaade
2025. aasta 18. veebruaril selgitasid Riigikogu õiguskomisjoni istungil usuteadlased Priit Rohtmets ja Tauri Tölpt seadusloojatele, et kirikuajaloos pole kaanonitega vastuollu minek sageli takistuseks olnud, et kaanonitega ei ole olnud kooskõlas stavropigiaalne Pühtitsa klooster või see, et Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaat leppisid 1996. aastal kokku Eestis tekkivad kaks õigeusu kirikut. Lisaks selgitasid nad, kes ja kuidas saab patriarh Kirilli hereetikuks kuulutada.[24]
Hiljem avaldas Siseministeerium selgitava vastuse kirjale, mille Kuremäe klooster saatis Riigikogule, väites, et „kiriku kanooniline side pole vereside,“ et Pühtitsa kloostri mitte allumine kohalikule piiskopile (ehk stavropigiaalne staatus) „on kirikuõiguslikult küsitav,“ et kanooniline karistus ei kohandu „eksiõpetust levitava piiskopi alluvusest omavolilise lahkumise korral“, et patriarh Kirill kuulutab etnofületistlikku ehk hereesiaks kuulutatud õpetust ning „kloostril on õigus ilma kanoonilist kuritegu sooritamata hereesiat kuulutava patriarh Kirilli alluvusest lahkuda.“[25]
See näitab, et riik on hakanud võtma seisukohti kirikuõpetuse küsimustes, kui varem on valdav olnud usuline autonoomia ja riigipoolne neutraalsus. Kuna usu praktiseerijaid on ühiskonnas üha vähem, võib avalik arvamus muutuda aina soosivamaks ka riigi sekkumisele kirikute õpetuslikes ja korralduslikes asjades.
Juhtumikirjeldus
2024. ja 2025. aastal nõudis Eesti riik, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik katkestaks kõik sidemed Vene Õigeusu Kirikuga. See tähendas, et kogudus ja usklikud pidid vastutama teise riigi usujuhi poliitiliste tegude eest, mis on vastuolus individuaalse süü põhimõttega. Ka tundsid kiriku liikmed ja juhid, et ohus on kanooniline side kui nende usu ja usulise identiteedi lahutamatu osa. Abi otsiti kohtutelt ning rahvusvahelistelt inimõiguste kaitsemehhanismidelt (Euroopa Inimõiguste Kohutult ja ÜRO Inimõiguste Nõukogult), kus on võimalik vaidlustada piirangu proportsionaalsust ja kaitsta usuvabaduse põhiõigust.
Soovitused
- Riigi poolt julgeolekuohu korral kasutatavad meetmed ei tohiks laieneda usuõpetuse ega teoloogiliste tõlgenduste üle otsustamiseni. Seadusandjad peaksid täpsemalt eristama, millised suhted kujutavad endast reaalset julgeolekuriski ning millised kuuluvad kiriku sisemise autonoomia valdkonda. Nii saab vältida olukorda, kus riik astub üle Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga seatud piiridest ja seab kahtluse alla oma neutraalsuse.
- Üldine keeld katkestada kõik sidemed välismaiste usukeskuste ja -juhtidega võib olla ebaproportsionaalne. Soovitatav on kaaluda igal konkreetsel juhul, kas sidemete jätkumine kujutab endast ohtu riigi julgeolekule või mitte. Nii saab tagada, et piirangud ei kahjusta usklike põhiõigust järgida oma usulist õpetust ega muutu kollektiivse vastutuse juhtumiks.
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1052 „Rahvuslik identiteet ja Eesti-Venemaa suhted: pikiuuring eliitide ja masside diskursuste kohta” (2021-2025).
[1] Freedom House. Estonia.
[2] Li Bennich-Björkman, Nations in Transit 2024: Estonia.
[3] Riigi Teataja. 1996. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, RT II 2010, 14, 54.
[4] Detailne programmdokumendi analüüs on artiklis: Alar Kilp, Jerry G. Pankhurst. 2025. The Mandate of the World Russian People’s Council and the Russian Political Imagination: Scripture, Politics and War. Religions, 16 (4), 466.
[5] ERR, 2024. Riigikogu kuulutas Moskva patriarhaadi Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, 06.05.2024.
[6] Riigikogu. Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus 570 UA.
[7] Riigi Teataja. 2025. Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse väljakuulutamata jätmine, RT III, 04.07.2025, 2.
[8] ERR. 2025. Riigikohus ei võtnud MPEÕK-i ja Pühtitsa kloostri kaebust menetlusse. 14.03.2025.
[9] Riigi Teataja. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. RT II 2010, 14, 54.
[10] Human Rights Alliance “Church Against Xenophobia and Discrimination”. 2025. Bishop Daniel of Tartu’s Speech during the 58th regular session of the UN Human Rights Council, 17.03.2025.
[11] OSCE. Freedom of Religion or Belief and Security Policy Guidance. Warsaw, 2019, lk 35.
[12] Merilin Kiviorg. 2025. Religioonist, julgeolekust ja seadustest, ERR, 24.04.2025.
[13] Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. 2025. EKÕK ja Pühtitsa klooster esitasid avalduse USA rahvusvahelisele usuvabaduse komisjonile, 10.04.2025.
[14] JPTI. Violations of Religious Freedom in Estonia, 14.05.2025.
[15] ERR. 2024. Kolmveerand elanikest leiab, et Eestis järgitakse inimõigusi, 08.12.2024.
[16] ERR. 2024. Uuring: Enamik eestlasi soovib, et MPEÕK katkestaks suhted Moskvaga, 19.10.2024.
[17] Siseministeerium. Kirikute ja koguduste seaduse muudatus, veebis 07.12.2025.
[18] Merilin Kiviorg. 2025. Religioonist, julgeolekust ja seadustest, ERR, 24.04.2025.
[19] European Court of Human Rights. Case of Metropolitan Church of Bessarabia and others v. Moldova, 13.12.2001.
[20] Riigikogu. 2025. Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll nr 67, 18.02.2025.
[21] ERR. 2025. Urmas Viilma: südamerahu saaks kirikute küsimuses tuua riigikohtu otsus, 09.06.2025.
[22] ERR, 2025. Peapiiskop Viilma: kiriku õpetusi ei saa reguleerida paragrahvidega, 21.01.2025.
[23] ERR, 2025. Urmas Viilma: kirikute õiguskindlus ja maandatud julgeolekuoht, 09.04.2025.
[24] Riigikogu. 2025. Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll nr 67, 18.02.2025.
[25] Mari Tupits. 2025. Siseministeeriumi selgitus Kuremäe kloostri kirja osas Riigikogule, 10.04.2025.
