Võtmeteemad
- Lõimumist toetavad hoiakud on eri elanikkonnagruppide hulgas Eestis kindlas ülekaalus.
- Täielik üleminek eestikeelsele õppele vene õppekeelega koolides on saanud alguse.
- Kohalike omavalitsuste valimistel võeti mittekodanikelt ära valimisõigus, mis võis kasvatada pingeid rahvusvähemuste hulgas.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Eesti lõimumispoliitikat ja rahvusvähemuste olukorda on siinse aastaaruande perioodi jooksul enim mõjutanud Venemaa kestev agressioon Ukrainas. Sellest on olnud tingitud mitmed poliitilised, institutsionaalsed, aga ka seadusandlikud ning üldised ühiskondlikud arengusuunad Eestis.
Eesti lõimumispoliitika elluviimist riiklikul tasandil raamistas 2024. ja 2025. aastal peamiselt „Sidusa Eesti arengukava 2021–2030“ ja selle kolme programmi elluviimine. Eesti lõimumispoliitika üldised suunad on viimaste kümnendite jooksul olnud suuresti sarnased – Eesti rahvusriigi kestlikkuse hoidmine ning Eesti ühiskonna sidususe, lõimumise ja ühtekuuluvustunde toetamine jmt.[1] Seega on jätkatud Eesti rahvusvähemuste, sh uussisserändajate ja eestlastest tagasipöördujate suunal tegevusi, mida on ellu viidud ka viimastel aastatel.
Küll aga on Ukraina sõja taustal sarnaselt varasematele aastatele olnud intensiivsed ka enamik tavapärased „vene küsimusega“ seotud teemad: küsimus rahvusvähemuste lojaalsusest Eesti riigile, kuuluvus või mittekuuluvus eestikeelsesse inforuumi, eesti õppekeelele üleminek vene õppekeelega koolides, ning kõige aktuaalsemate teemadena Venemaa kodakondsusega isikute valimisõigus ning Vene Õigeusu Kirikuga seonduv.
Üleminek täielikule eestikeelsele õppele vene õppekeelega koolides algas 2024/2025 õppeaastal 1. ja 4. klassides ning on lõplikult planeeritud lõpule viidama 2029/2030. õppeaasta alguseks.[2] Suur osa üleminekuteemalisi debatte on Eestis aastate jooksul juba ära peetud[3], seega nüüd ja tulevikus on oluline hinnata ülemineku tõhusust ja mõju nii lühiajalises kui ka pikemas vaates. Kuigi põhjalikke mõjuanalüüse ega uuringuid veel ei ole, viitavad erinevad avalikud sõnavõtud nii ülemineku suhteliselt heale kulgemisele kui ka puudujääkidele ja probleemidele. Tallinna linna seireanalüüs näitab, et seireks eraldi koostatud katsetestis olid üleminekukoolides õppivate laste tulemused küll mõnevõrra madalamad kui eesti koolides, kuid see vahe polnud märkimisväärne.[4] Samuti on endiselt probleemiks õpetajate B2 eesti keele oskuse saavutamine, aga ka õpetajate puudusest tingitud ülekoormus üleminekuklassides.[5]
Seadusandlikud arengusuunad
Osati poliitiline ja osati seadusandlik muudatus oli 2025. aasta märtsis Riigikogu poolt põhiseaduse muutmine, millega kaotati 2025. aasta kohalikel valimistel Eestis elavate kolmandate riikide kodanike (sh Venemaa kodanike) valimisõigus, ning alates järgmistest valimistest (2029) ka kodakondsuseta inimeste valimisõigus.[6] Hinnangud sellele varieerusid seinast seina: avaldati nii positiivseid (nn agressorriikide mõju vähenemine, julgeoleku tagamine, demokraatliku õigusriigi kaitsmine, rahvusriigi tugevdamine jm) kui ka negatiivseid reaktsioone (ühiskonna polariseerumine, muukeelsete elanike julgeolekustamine, rahvusvähemuste lojaalsuse kahtluse alla seadmine, ebaõiglustunne jm).[7] Selle muudatuse lühiajalist vahetut (poliitilist) mõju on keeruline hinnata isegi 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järgselt, kuid on oletatud, et nimetatud arengute tõttu – valimisõigus, üleminek, õigeusu kirik – venekeelne valija siiski konsolideerus oodatust enam teatud parteide või valimisliitude taha.[8] Kuid see on ilma põhjalike uuringuteta siiski veel spekulatiivne oletus. Pikaajalisele (ühiskondlikule) mõjule annavad loodetavasti vastuse tulevased uuringud (nt järgmine integratsiooni monitooring).
Teine lõimumisvaldkonda potentsiaalselt mõjutav muudatus on Riigikogus kaks korda vastu võetud ning seejärel president Karise poolt kaks korda tagasi lükatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu.[9,10] Eelnõus sõnastatud eesmärk oli välistada usuorganisatsiooni ärakasutamist vaenu või vägivalla õhutamiseks mõne teise riigi, rahvuse, usu või kultuuri- või väärtusruumi vastu[11], ning eelnõu üks eesmärke on vähendada Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ehk endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku potentsiaalset negatiivset mõju või vaenulikku mõjutustegevust koguduse liikmetele, mis tulenevad Moskva Patriarhaadi seisukohtadest (nt Venemaa sõjalise agressiooni õigustamine Ukrainas jmt).[12] Sarnaselt valimisõiguse muutumisega esilekerkinud debattidega on ka selles diskussioonis esitatud nii seadusmuudatust toetavaid kui ka kritiseerivaid argumente. Kas ja millisel kujul seaduseelnõu vastu võetakse ning millist mõju omab see nii Eesti sisejulgeolekule kui ka lõimumisele, annavad vastust tulevased uuringud.
Statistika ja uuringud
Lõimumisvaldkonda ja rahvusvähemusi puudutavatest olulisematest uuringutest tasub ära nimetada järgmised: Eesti ühiskonna lõimumist pikaajaliselt vaatlev ning analüüsiv „Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023“ (ilmunud kevadel 2024)[13], määratlemata kodakondsusega isikute hoiakuid analüüsiv uuring, sh fookusega nende takistustel ja motiividel Eesti Vabariigi kodakondsuse soovimisel ja mittesoovimisel (2025)[14], Tallinna uussisserändajate väärtushinnanguid ja narratiive kaardistav analüüs (2025)[15], Eestisse saabunud välisüliõpilaste majandusliku mõju analüüs (2025)[16], analüüs vabaühenduste kogemustest ja võimekusest kaasata uussisserändajaid ning erineva keele ja kultuuritaustaga inimesi ning tagasipöördujaid (2025)[17], Eesti tööstussektori välisspetsialistide värbamise ja vajaduse uuring (2024)[18], võrdõigusvoliniku eriraport rassilisest diskrimineerimisest Eestis (2024)[19], portaali Global Estonian analüüs (2024)[20] ning EMN rändepoliitika aastaraport (2024)[21].
Eraldi tasub rõhutada ja välja tuua kaht olulist uuringusarja: Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringud ning Eesti integratsiooni monitooringut (EIM). Eesti integratsiooni monitooringut on regulaarselt läbi viidud juba aastast 2000 ning see on üks olulisimaid uuringuid, mille tulemuste põhjal on koostatud mitmete Eesti riiklike lõimumiskavade põhifookused ning tulevikuvaade. Monitooringu tulemuste põhjal saab anda ka hinnangu Eesti ühiskonna lõimumise hetkeolukorrale ning pikaajalistele arengusuundadele. Viimase ehk 2024. aasta monitooringu tulemuste põhjal näidatakse, et Eesti ühiskonnas on lõimumine jõudmas uude, iseregulatiivsesse faasi, ning et nii eestlaste kui ka muust rahvusest elanike seas on kindlas ülekaalus lõimumist soosivad hoiakud.[22]
Lisaks monitooringutele seiratakse Eesti ühiskonnas ja osaliselt ka lõimumisvaldkonnas toimuvat regulaarselt Riigikantselei poolt avaliku arvamuse seireuuringutega (2022‒2025), kus on mh eraldi tähelepanu pööratud ka eesti venekeelse/muukeelse elanikkonna hoiakutele erinevates küsimustes, sh näiteks teemadel nagu COVID-19, Ukraina sõda, Venemaa meediakanalite olulisus, usaldus riigiinstitutsioonidesse, turvatunne jm.[23]
Olulisemad avalikud arutelud
Olulisemad avalikud arutelud on ennekõike seotud eelnimetatud teemadega: üleminek eestikeelsele õppele, valimisõiguse ärakaotamine ning muud julgeoleku ja siseturvalisusega seotud küsimused (nt õigeusu kirik, nn punamonumentide seadus). Ühiskonna lõimumise laiema mõtestamise osas on oluline ehk see tähelepanek, et paljude, kui mitte enamike taoliste arutelude puhul käsitletakse Eestis elavaid rahvusvähemusi julgeolekustamise võtmes, st neile omistatakse (Ukraina sõjas alguses ka Eestisse saabunud ukrainlastele) reaalne oht Eesti (sise)julgeolekule ning selles püütakse veenda ka avalikkust – isegi juhul, kui tegelikult sellist ohtu ei ole (või ei ole see oht nii tõsine kui seda püütakse presenteerida). Sellele tähelepanu juhtimine on oluline seetõttu, et taoline – sageli poliitiline – julgeolekustamise diskursus kandub edasi meediasse ning selle kaudu ka inimeste igapäevaellu ja hoiakutesse.
Trendid ja tulevikuvaade
Lõimumispoliitika on pikaajaline protsess koos oma tõusude ja mõõnadega. Hoolimata vaadeldud perioodil aset leidnud sündmustest, on Eestil olemas plaan ja üsna hea süsteemne lähenemine erinevate väljakutsetega toimetulekuks.
Sarnaselt varasematele aastatele, on ka vaadeldaval perioodil Ukrainast pärit sõjapõgenike hulk seadnud koormuse alla nii avalike teenuste kui ka avalike hüvede pakkumise, sealhulgas senisest märkimisväärsema vastutuse Eesti haridussüsteemile. Sellest hoolimata näeme, kuidas Eesti lõimumisalane taristu – nii riigivalitsemine kui ka ühiskondlik ruum – on sellele vaatamata üsna hästi vastu pidanud.
Ukraina sõda ning sellest tulenevad ühiskondlikud mini-kriisid nii Eestis kui ka teistes riikides kinnitavad taaskord, et lõimumine ei ole lineaarne ega ühesuunaline protsess, mida saaks võtta iseenesestmõistetavalt või hallata „käivita ja unusta“ režiimil. Ka üleminek eestikeelsele õppele, vaatamata väljakutsele, on kindlasti õige suund ning loodetavasti jõutakse sellega lähi-kümnendil lõpule. Seega võib olukorda Eesti lõimumispoliitikas pidada vaadeldud perioodil heaks.
Soovitused
- Erinevates avalikes aruteludes ja poliitikakujundamisest silmas pidada, et erinevad rahvusvähemuste hoiakud oma rahvusrühma sees erinevad sageli märkimisväärselt ja vähemalt üle poole Eesti venekeelse elanikkonna hoiakud Venemaa suunal on hukkamõistvad ning end peetakse seotuks Eestiga, ning arvestada nende erinevustega ka poliitikakujundamises.
- Täielikul üleminekul eestikeelsele õppele on suur osa väljakutsetest juba teada, kuid uuringud näitavad, et muukeelsete lapsevanemate hulgas esineb jätkuvalt mitmeid hirme, mida on võimalik ja vajalik erinevate lahendustega maandada.
[1] Kultuuriministeerium. 2025. Sidusa Eesti arengukava 2021-2030, veebis 02.06.2025.
[2] Haridus- ja Teadusministeerium. 2025. Eestikeelsele haridusele üleminek, veebis 19.11.2025.
[3] Eesti Inimõiguste Keskus. 2023. Inimõigused Eestis 2024, 11.12.2023.
[4] Tallinna Linn. 2025. Üleminek eestikeelsele õppele Tallinnas: seiretulemused näitavad edusamme ja kitsaskohti, 12.06.2025.
[5] Postimees. 2025. Kristina Kallas: eestikeelsele haridusele üleminekul on olnud mõningaid raskusi, 09.06.2025.
[6] Riigikogu. 2025. Riigikogu võttis vastu valimisõigust piirava põhiseaduse muudatuse, 26.03.2025.
[7] ERR. 2025. Riigikogu liikmed peavad põhiseaduse muutmist ajalooliseks päevaks, 26.03.2025; ERR. 2024. EKRE volikogu: valimisõigus peab olema ainult Eesti kodanike privileeg, 14.12.2024; ERR. 2025. Liia Hänni: põhiseadus ei vaja ideoloogilist muutmist, 17.01.2025; ERR. 2025. Adam Cullen: kas ma olen USA kodanikuna Eestis ohtlik oma kogukonnale?, 29.03.2025; ERR. 2025. Ivan Lavrentjev: integratsioon on läbi, 16.05.2025.
[8] Õhtuleht. 2025. Ühiskonnateadlane Tarmo Jüristo: Reformierakond sai valijatelt noomituse, 20.10.2025.
[9] Riigikogu. 2025. Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus 570 UA, 27.01.2025.
[10] Vabariigi Presidendi Kantselei. 2025. 591. Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse väljakuulutamata jätmine, 03.07.2025.
[11] Ibid.
[12] ERR. 2025. Eelnõu võimaldab lõpetada Moskvale alluva õigeusu kiriku tegevuse Eestis, 08.01.2025; ERR. 2025. Andrei Sõtšov: Moskva patriarhaadi juhtkond Kremli geopoliitika rakkes, 17.09.2025; ERR. 2025. Kaarel Kullamaa: Vene õigeusu kirik on muutunud Vene riigivõimu tööriistaks, 18.02.2025; ERR. 2025. Ringo Ringvee: riik kaitseb usuvabadust ja tagab julgeoleku, 05.02.2025.
[13] Kantar Emor. 2024. Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023.
[14] Balti Uuringute Instituut. 2025. Määratlemata kodakondsusega elanikud Eestis: hoiakud, identiteet ja takistused kodakondsuse omandamisel.
[15] Balti Uuringute Instituut. 2025. Tallinna sisserändajate väärtusruumid, identiteet ning kohalike teenuste kasutamine.
[16] Eesti Statistikaamet. 2025. Välisüliõpilaste majanduslik mõju.
[17] Praxis Mõttekoda. 2025. Vabaühenduste kogemused ja võimekus
kaasata uussisserändajaid, erineva keele- ja kultuuritaustaga inimesi ning tagasipöördujaid.
[18] Balti Uuringute Instituut. 2024. Work in Estonia tööstussektori välisspetsialistide värbamise ja vajaduse uuring.
[19] Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. 2024. Rassilise diskrimineerimise kohta Eestis. 2024.
[20] Balti Uuringute Instituut. 2023. Portaali Global Estonian analüüs.
[21] Euroopa Rändevõrgustik Eestis. 2024. Rändepoliitika aastaraport 2024.
[22] Kantar Emor. 2024. Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023.
[23] Riigikantselei. 2025. Uuringud, veebis 19.11.2025.
