Võtmeteemad
- Eesti LGBT+ õiguste areng on pärast hiljutist abieluvõrdsuse kehtestamist järjekordses paigalseisus.
- Kuigi 2025. aasta määrus reformis juriidilise soo tunnustamise protseduuri, siis soolise ülemineku protsess on endiselt piiratud ja muudatusi praktikas ei rakendata. See rikub põhiõigust enesemääramisele ja tervise kaitsele.
- Uued Euroopa Liidu tasandi temaatilised strateegiad ja standardid on Eestile suuniseks LGBT+ võrdsuse edendamisel.
- Vaenukõne LGBT+ inimeste vastu on kasvanud nii Eestis kui Euroopas, samas puudub tõhus seaduslik raamistik selle vastu võitlemiseks.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
2024. aastal algatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium LGBTIQ inimeste võrdsete võimaluste tegevuskava koostamise. Tegevuskava eesmärk on tugevdada LGBT+ inimeste turvatunnet, suurendada ühiskonna teadlikkust ja parandada erinevate ametkondade koostööd diskrimineerimise ennetamisel.[1] Arutelude tulemusena kujunes välja üldine raamistik, mis seob LGBT+ teemad soolise võrdõiguslikkuse, tervise ja hariduse poliitikavaldkondadega. Kava valmimist oodatakse 2025. aasta lõpus, kuid selle vastuvõtmine on korduvalt edasi lükkunud. Kuni dokumendi kinnitamiseni puudub Eestis terviklik riiklik strateegia, mis käsitleks LGBT+ inimeste õigusi järjepidevalt ja mõõdetavalt.
2025. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu uue perioodi LGBTIQ võrdsuse strateegia 2026-2030, mille eesmärk on tugevdada liikmesriikide poliitilist vastutust võrdsuse tagamisel ning toetada seadusandlikke muudatusi perekondade piiriülese tunnustamise ja vaenukuritegude käsitlemisel.[2] Kuigi on positiivne, et strateegiat uuendati, võib huvigruppide poolt näha dokumenti pigem nõrgana, eriti arvestades, kui murettekitav on praegune LGBT+ inimeste olukord ja arengusuunad paljudes Euroopa riikides. Viimaste aastate jooksul on LGBT+ inimeste vastu suunatud vaen, diskrimineerimine ja poliitilised tagasilöögid mitmel pool märgatavalt kasvanud, kuid uus strateegia jätab mulje, nagu oleks olukord stabiliseerunud või paranenud. Selle asemel, et esitada tugev ja konkreetne vastus kasvavale ohule, piirdub strateegia pigem üldsõnaliste eesmärkide ja põhimõtete kordamisega.
Samal ajal võttis Euroopa Nõukogu vastu ajaloolise soovituse intersooliste inimeste õiguste kaitseks.[3] Dokument annab liikmesriikidele konkreetse juhise ja suunised selle kohta, kuidas ära hoida diskrimineerimist ja tagada kehaline autonoomia. Kuigi see ei ole liikmesriikidele siduv, siis sellegipoolest on tegu esmakordse raamistikuga, mida riigid saavad kasutada oma seadusandluse ja tavade reformimiseks. Kuna Eestis ei ole intersooliste inimeste õiguste kohta piisavalt infot ega ka häid tavasid, siis on see hea võimalus areng selles valdkonnas käima lükata.
Seadusandlikud arengusuunad
2025. aasta augustis jõustus määrus[4], mis reformis juriidilise soo tunnustamiseks vajaliku arstliku komisjoni heakskiidu saamise protseduuri. Uus määrus võttis arvesse huvigruppide soove ja kaotas osad varasemad nõuded, millega muutub soolise ülemineku protsess paindlikumaks ja vähem diskrimineerivaks – soolise üleminekuga seotud tervishoid ei sõltu enam ministri heakskiidust ning komisjon peaks täitma nüüdsest nõuandvat rolli. Siiski näib, et muudatused praktikasse pole jõudnud. Eesti LGBT Ühing on saanud arstlikult komisjonilt ja transinimestelt selge info, et määruse sätted jäävad hetkel peamiselt formaalsuseks, ilma et need tegelikult transinimeste huve kaitseksid. Selline praktika rikub põhiõigust enesemääramisele ja tervise kaitsele.
Samuti on endiselt koostamisel soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste seaduse uus eelnõu, mille eesmärk on ühtlustada diskrimineerimisvastane kaitse sõltumata soost, soolisest identiteedist, seksuaalsest sättumusest või muudest tunnustest. Kuigi eelnõu oli valmis ja ka juba huvigruppidega kooskõlastatud, otsustas justiitsministeerium jätta selle kõrvale ning tellida uue eelnõu advokaadibüroolt[5], mis ei kaasanud hea tava kohaselt huvigruppe. Kahe aasta jooksul pole seadust veel Riigikogule esitatud.
Endiselt on lahendamata ka vaenukõne ja -kuritegude regulatsioon. 2023. aastal esimese kooskõlastuse läbinud eelnõu jäi poliitiliste lahkhelide tõttu seisma ning avalik arutelu on vaibunud. Ilma selge regulatsioonita puudub tõhus raamistik vaenumotiiviga kuritegude menetlemiseks ja statistiliseks jälgimiseks, mis tähendab, et LGBT+ inimestele suunatud vägivalla juhtumid jäävad peamiselt alaraporteerituks ja toimepanijad karistuseta. Selline olukord on jätnud kannatajad kaitseta ning annab signaali, et LGBT+ inimeste vastu suunatud vägivalla toimepanijad võivad tegutseda tagajärgedeta.
Kohtupraktika
2024. aastal Euroopa Liidu Kohtus menetletava kohtuasja raames tegi kohtujurist ettepaneku, et liikmesriigid peavad tagama enesemääratlusel põhineva juriidilise soo tunnustamise.[6] Ta rõhutas, et Euroopa Liidu liikmesriigid ei tohi siduda juriidilise soo andmete muutmise õigust meditsiiniliste protseduuride ega psühhiaatrilise hinnanguga ning peavad tagama, et isikut tõendavad dokumendid kajastaksid isiku tegelikku sooidentiteeti. Selline avaldus väljendab lootust, et kui Euroopa Liidu Kohtu otsus peaks olema kohtujuristi arvamusega kooskõlas, siis tähendaks see läbimurret transsooliste ja soolise mitmekesisusega inimeste õiguste kaitsel.
2025. aasta aprillis avaldas Euroopa Kohtu kohtujurist arvamuse, mille kohaselt peavad liikmesriigid tunnustama teistes ELi riikides sõlmitud samasooliste abielusid ja kooselusid, et tagada perekondade liikumisvabadus ning laste õigused.[7] See seisukoht tugevdab abieluvõrdsuse laiendamise printsiipi kogu Euroopa Liidus.
Statistika ja uuringud
Euroopa Põhiõiguste Ameti 2024. aasta uuring näitab, et LGBT+ inimeste turvatunne Eestis on viimase kahe aasta jooksul püsinud sarnasel tasemel, kuid diskrimineerimise kogemus on endiselt sagedane. Üle 40% vastanutest on viimase aasta jooksul tundnud end ebaturvaliselt oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu. Noored küll tajuvad oluliselt rohkem ühiskondlikku toetust, kuid trans- ja mittebinaarsete inimeste seas on jätkuvalt tugev hirm diskrimineerimise ees tööelus ja meditsiiniteenuste kasutamisel.[8]
ILGA-Europe’i Rainbow Map 2025 paigutas Eesti 49 Euroopa riigi seas 22. kohale.[9] Võrreldes 2023. aastaga on positsioon püsinud muutumatuna, mis näitab stabiilsust, kuid ei tähenda edasiminekut.
Lootustandvad ja head tavad
2024. aastal jõustus oluline muudatus, mis lubas meestel, kes seksivad meestega, verd loovutada samadel tingimustel kui heteroseksuaalsetel meestel.[10] See lõpetas pikaajalise diskrimineeriva keelu ning viis Eesti doonoripoliitika vastavusse Euroopa tervishoiustandarditega. Muudatusega võeti kasutusele praktika, mis ei stigmatiseeri ega diskrimineeri enam doonoreid seksuaalse sättumuse alusel.
Uus teemadokument Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikult trans- ja mittebinaarsete inimeste õiguste tugevdamiseks toob esile parimad tavad ja meetmed, mida liikmesriigid saavad kohandada oma seadusandluses.[11] Teekaart saaks Eestis olla aluseks ja juhiseks seadusandlike ja poliitiliste reformide tegemiseks ning kodanikuühiskonna tegevuste suunamiseks eesmärgiga vähendada diskrimineerimist ja ühtlustada tavasid rahvusvaheliste inimõiguste standarditega.
Trend ja tulevikuvaade
Euroopas on viimastel aastatel selgelt märgata tõusvat vaenukõne trendi LGBT+ inimeste suhtes, eriti trans- ja mittebinaarsete isikute suhtes.[12] Samal ajal on aga rahvusvaheline kodanikuühiskond andnud järjest enam märku, et seaduseelnõud toppavad, vaenukõne regulatsioon on puudulik ning võrdsuse tagamiseks poliitiline tahe on nõrk.
Ka Eestis peegeldub selgelt rahvusvaheline suundumus: kuigi on olemas abieluvõrdsus ja tsiviipartnerlus, on jäänud edasine progress seisma. Nii soolise ülemineku protsess, intersooliste laste kaitse, ümberpööramistoimingute keeld, võrdse kohtlemise seaduse kohaldusala laiendamine kui vaenukuritegude puhul raskendava asjaoluna motiivi arvestamine on jätkuvalt puudulikud.
Soovitused
- Kaitsta LGBT+ inimesi vaenu õhutamise ja vaenukuritegude eest, muutes karistusseadustikku viisil, et vaenukõne oleks kriminaliseeritud ning vaenumotiiv muutuks kuriteo raskendavaks asjaoluks. Kaitstavate tunnuste loetelu peab sisaldama lisaks seksuaalsele sättumusele selgelt väljendatud loeteluna soolist identiteeti, soolist eneseväljendust ja sootunnuseid.
- Eraldada soo tunnustamisel meditsiinilised ja juriidilised protsessid. Isik peab saama mõistliku aja jooksul muuta isikuandmeid meditsiinilistest toimingutest sõltumata. Õigus juriidiliste sooandmete muutmisele peab põhinema inimese enesemääratlusel, mitte sõltuma arstide otsusest.
- Reguleerida seadusandlusega LGBT+ inimeste kaitset diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel). Lisaks seksuaalsele sättumusele ja soole tuleb kaitstavate tunnuste loetelu laiendada selliselt, et selgelt oleks väljendatud sooline identiteet, sooline eneseväljendus ja sootunnused.
- Uurida intersooliste inimeste (sh laste) heaolu ja ravi ning tagada, et nende inimõigusi ei rikutaks meditsiiniliselt ebavajalike, pealesunnitud ja pöördumatute meditsiinitoimingutega.
- Keelata seadusega selgesõnaliselt LGBT+ inimeste ümberpööramistoimingud (konversiooniteraapia). Seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteediga seotud ümberpööramistoimingud on kahjulikud ning tuginevad teaduslikult põhjendamata eelarvamusele, et LGBT+ inimesed on haiged.
- Viia läbi uuringuid LGBT+ inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT+ inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).
- Tagada spetsialistidele (õpetajatele, noorsoo- ja tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele ja teistele) LGBT+ teemalised täiendkoolitused ning lisada LGBT+ inimestega seotud teemad õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate ja teiste õppeprogrammidesse.
- Kaasata senisest efektiivsemalt LGBT+ teemad ja huvikaitseorganisatsioonid strateegiliste otsuste tegemisse ja poliitikakujundamisse.
[1] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 2024. Loodav tegevuskava tugevdab LGBT+ inimeste turvatunnet ja võrdset kohtlemist, 02.04.2024.
[2] European Commission. 2025. LGBTIQ+ equality strategy 2026 – 2030, 08.10.2025.
[3] Ibid.
[4] Riigi Teataja. 2025. Soolise ebakõla kohta otsuse tegemise tingimused ja kord, RT I, 26.08.2025, 11.
[5] ERR. 2024. Riik tellis uue soolise võrdsuse seaduse eelnõu advokaadibüroolt, 20.11.2024.
[6] InfoCuria. 2025. Kohtujuristi ettepanek. Jean Richard de la Tour. K.M.H vs Obshtina Stara Zagora, 04.09.2025.
[7] Court of Justice of the European Union. 2025. Press Release No 43/25: Advocate General’s Opinion in Case C-713/23, 03.04.2025.
[8] European Union Fundamental Rights Agency. 2024. LGBTIQ equality at a crossroads: progress and challenges, 14.05.2024.
[9] ILGA Europe. 2025. Countries. Estonia, veebis 07.12.2025.
[10] Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus. 2024. Homoseksuaalsed mehed saavad nüüdsest verd loovutada võrdsetel alustel heteroseksuaalsete doonoritega.
[11] Council of Europe Commissioner of Human Rights. 2024. Human Rights and Gender Identity and Expression.
[12] ILGA Europe. 2024. Annual Review 2024, 29.02.2024.
