Hea lugeja
2026. aasta inimõiguste aruanne annab ühtaegu aru meie ühiskonna sitkusest kui ka selle haavatavusest. Sitkuse näitajateks on meie stabiilne demokraatlik riigikorraldus ja toimiv kohtuvõim; meie haavatavus peegeldub püsivalt pingelises julgeoleku olukorras, kiirete tehnoloogiliste muudatuste tuules tekkinud ebakindluses ning eelarvevalikutes, mis jätavad vajaliku kaitseta kõige haavatavamad. Inimõiguste aruanne osutab, et riik on mitmes vaieldavas küsimuses võtnud pigem kaitsepositsiooni ega ole endale seadnud selgeks eesmärgiks kujundada avaliku võimu toimimist viisil, mis tagaks võimaluste piires parima põhiõiguste kaitse.
Selgelt on käesoleval aastal ühiskondliku teadvuse keskmesse tõusnud andmekaitse teemad. Uusi jälgimisvõimalusi – näiteks üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikku ja pangasaladust rikkuvaid juurdepääsulahendusi on laiendatud veel enne, kui seadusandja on jõudnud paika panna nende eesmärgid, volitused ja vajaliku õiguskaitse. Ebamäärane raamistik ei ole pelk juriidiline peensus: kui inimene ei tea, millal ja mis tingimustel tema andmeid töödeldakse, kasvab hirm riigi ees ja umbusaldus tema suhtes. Läbipaistvad reeglid, teavituskohustused ja tõhusad kaebevõimalused peavad jõudma seadustesse ja praktikasse, mitte jääma heade kavatsuste tasemele (vt peatükke era- ja perekonnaelu ja sõnavabadus). Et „kratt“ ei muutuks tõepoolest kratiks ega viiks mugava lahenduse nimel meie hinge, tuleb iga digilahenduse kasutuselevõtt siduda selgete piiride, vastutuse ja järelevalvega.
Kohtupidamise valdkonnas on Eesti rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt heal positsioonil, kuid ressursipuudus ja suur töökoormus annavad üha teravamalt tunda. Turu-uuringute andmetel kahanes kohtusüsteemi usaldus 2023. aasta 71 protsendilt 2024. aastal 63 protsendini. Kui kohtute tööaeg pikeneb ja õiguskaitse muutub mõnes piirkonnas kättesaamatuks, siis kannatavad kõige rohkem need, kellel on niigi vähem võimalusi. Õigusrahu ja usalduse hoidmiseks on oluline, et eelarvelised otsused ei sulgeks uksi nõrgematele (vt peatükk õigus õiglasele kohtupidamisele).
Võrdse kohtlemise valdkonnas jäi riigi roll ebalevaks. 2024. aastal koostöös huvikaitseorganisatsioonidega valminud eelnõu, mis oleks koondanud soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise reeglid ühtsesse raamistikku ja pakkunud paremat kaitset, peatus Justiitsministeeriumi otsusel, millega otsustati tellida alternatiivne lahendus advokaadibüroolt. Uut eelnõu versiooni ei ole avalikkusele seni tutvustatud. Protsessi katkemisest tingitud uute lahenduste venimine jätab kaitseta just need, kes seda enim vajavad (vt peatükid diskrimineerimise keeld, LGBT+ inimeste olukord).
Lõimumispoliitikas hoiavad teemat fookuses põhiseaduse muudatus, millega võeti kohalikul tasandil hääleõigus kolmandate riikide kodanikelt, arutelu kirikute ja koguduste seaduse üle ning üleminek eestikeelsele haridusele. Samal ajal kinnitab 2024. aasta lõimumise monitooring, et nii eestlaste kui ka muust rahvusest elanike seas on lõimumist soosivad hoiakud ülekaalus. See loob võimaluse pidada keerulisi arutelusid rahulikult ja ühtset avalikku ruumi hoides (vt peatükk rahvusvähemused ja lõimumispoliitika).
Eelarveotsuste mõju paistab kõige valusamalt silma laste ja sotsiaalsete õiguste valdkonnas. Mõjuanalüüsita maksumuudatused ja kärped suruvad enam üksikemasid, lasterikkaid peresid, puuetega inimesi ja mitte-eestlasi; huvihariduse rahastust on viimase viie aasta jooksul vähendatud ligikaudu kolmandiku võrra ning mitmete toetuste ja teenuste kättesaadavus on vähenenud. Niisugused valikud suurendavad ebavõrdsust ja vähendavad ligipääsu teenustele just seal, kus tugi on kõige vajalikum (vt peatükke lapse õigused ja sotsiaalsed inimõigused). Puuetega inimeste olukord kirjeldab selgelt, kuidas majanduslikud valikud tabavad kõige nõrgemaid: tehiskeskkonna ja teenuste ligipääsetavus vajab järjekindlat tähelepanu, erihoolekandeteenused on alarahastatud ja järjekorrad pikad – need ei ole pelgalt haldusküsimused, vaid vahetud takistused ühiskonnas osalemiseks (vt peatükk puuetega inimeste olukord).
Väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabadus vajavad ka pingelisel ajal kaitset. Üldsõnaliselt sõnastatud keelud võivad tuua kaasa ebakindluse, kus piir lubatu ja keelatu vahel hägustub. KarS § 151 primm puhul on Riigikohus kinnitanud, et ainuüksi sätte sõnastusest ei pruugigi olla võimalik tuletada selle põhiseaduspäraseid piire. Nii antud sätte kui ka muude algatuste puhul, mis püüavad karistada näiteks „terroristliku propaganda jälgimist“ ilma selgete piirideta, tuleb aga pidada silmas – ebamäärased piirangud vähendavad inimeste valmidust osaleda ühiskondlikus debatis ja toovad endaga kaasa enesetsensuuri (vt peatükke sõnavabadus ja kogunemis- ja ühinemisvabadus).
Tulevikuväljavaade on positiivne, kui suudame muuta vaatenurka: põhiõiguste kaitse on ka tuleviku nimel tehtav julgeolekupoliitika. Lennart Merilt pärineb tõdemus: „Julgeolekugarantiisid saab ühele riigile anda ainult tema rahvas ise.“ Sidus ja kokkuhoidev rahvastik on tugeva ühiskonna kasvulava. Seetõttu vajab Eesti julgust sõnastada inimeste õigused selge prioriteedina, mitte piirduda üksikute probleemide kiire kustutamisega. See kehtib ka rasketel aegadel.
Riigi algne mõte on lihtne: teenida inimest ja rahvast. Põhiseaduse preambul kinnitab, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – see on ka inimõiguste kaitse tuum. „Inimõigused Eestis“ on ainus sõltumatu ülevaade põhiõiguste seisust Eestis. See on samas panus Eesti ühiskonna sidususse ja turvatundesse.
Head lugemist
Paloma Krõõt Tupay