Võtmeteemad
- Valmis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu, mis sai vabaühendustelt kiita, kuna kaoks hierarhia tunnuste vahel, laiendaks kaitstavate isikute ringi ning lisaks võrdõigusvolinikule pädevusi.
- Eelnõu edasist menetlust on saatnud küsimused ja ebaselgus.
- Vaenukõne piiramine on vähemuste kaitseks endiselt oluline, kuid riik ei ole selleks vaatlusperioodil samme teinud.
- Võrdse kohtlemise valdkonda on võimalik vaadelda väga erinevate sihtrühmade ja vähemusgruppide kaudu. Kuna inimõiguste aruanne sisaldab erinevaid peatükke, mis avavad olukorda Eestis erinevate tunnuste ja sihtrühmade vaatest, keskendub käesolev peatükk eelkõige seadusandlikele ja institutsionaalsetele sündmustele, mis puudutavad paljusid sihtrühmi ühetaoliselt.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Küsimus sobivast institutsionaalsest raamistikust võrdse kohtlemise valdkonnale on Eestis olnud aruteluteema juba aastaid. Nii näiteks on vabaühendused kritiseerinud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku valimise protsessi[1] ning arutlusel on olnud võimalus ühildada õiguskantsleri ja voliniku institutsioonid. 2022. aastal valmiski Sotsiaalministeeriumi tellimusel analüüs, kus avati nii valdkondlikke seadusi kui võimalusi nende kahe institutsiooni ühildamiseks. Tollal oli analüüsi järeldus, et mõlemad asutused peaksid jääma eraldiseisvateks ja iseseisvateks institutsioonideks.[2]
2025. aasta juunis võttis justiits- ja digiminister Liisa Pakosta (Eesti 200) institutsioonide ühildamise teemaks. Ta tõi peamise argumendina välja eelkõige selguse inimeste jaoks. Liitmine tähendaks, et inimestel oleks üks kontaktpunkt, kus nende muredega tegeletaks.[3] Võrdõigusvolinik Christian Veske osutas aga mõtte puudujääkidele. Ta tõdes, et liitmine võib esmapilgul tunduda praktiline, ent ohukohaks on võrdõigusteemade fookuse hajumine ning lisaks võivad erinevad õiguskantsleri ja võrdõigusvoliniku kompetentsid hakata ühe katuse all konkureerima. Lisanduvad Euroopa Liidu õigusest tulevad kohustused ja põhimõte, mille kohaselt peab võrdõigusvoliniku institutsioon olema piisavate ressurssidega, iseseisev ja sõltumatu.[4]
Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 2023. aasta koalitsioonilepe korraldas ümber ministrite ja ministeeriumite tööjaotuse. Võrdse kohtlemise valdkond viidi Sotsiaalministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pädevusse.[5] Kaks aastat on ümberkorralduste mõju hindamiseks pigem lühike aeg. Samas tühistas sel perioodil ministeerium ootamatult juba välja kuulutatud mitmekesise tööandja märgise hanke[6] ja ligi pool aastat venis võrdse kohtlemise valdkonnas strateegilise partnerluse konkursi väljakuulutamine. Võrdse kohtlemise valdkonna elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse vaatest on oluline, et valdkonna rahastus oleks stabiiline ja selge.
Lisandub ühiskondliku nähtavuse ja teema väärtustamise aspekt. Võrdõigusvolinik teeb oma aastaraamatus eraldi soovituse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile: „Võrdõiguslikkuse eest vastutav minister peaks oma vastutust valdkonna ees väljendama nii avalikus kommunikatsioonis kui sisuliselt, suheldes ja tundes huvi valdkonna partnerite tegemiste ja huvirühmade olukorra vastu.“ Volinik tõdeb lisaks, et valdkonnas tegutsevate institutsioonide ja organisatsioonide ootus on, et minister teema eest vastutuse võtaks, valdkonda juhiks ning avalikkuse, partnerite ja huvirühmadega suhtleks.[7]
Seadusandlikud arengusuunad
2024. aasta 23. mail saatis tollane sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo riigiinstitutsioonidele ja huvirühmadele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse (SVVVS) eelnõu.[8] Selle eesmärk oli koondada õiguskaitse ja -selguse parandamiseks seni kahe seadusega (võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seadusega) reguleeritud võrdsusõiguste kaitse ja edendamiskohustused ühte seadusesse.
Võrdse kohtlemise võrgustikku kuuluvad vabaühendused tunnustasid riiki uue eelnõu valmimise eest.[9] Esiteks oli eelnõule eelnenud põhjalik kaasamine. Teiseks sisaldub eelnõus mitmeid aspekte, mis viiksid Eestis võrdsete võimaluste valdkonna uuele tasemele, pakkudes senisest enam kaitset erinevatele vähemusgruppidele ning edendades võrdõiguslikkuse põhimõtteid erinevates valdkondades. Näiteks kaotaks uus seadus kehtiva hierarhia, mis annab erinevatele vähemusgruppidele erineva kaitse. Usutunnistuse, veendumuste, vanuse, puude ja seksuaalse sättumuse puhul on hetkel kehtivas võrdse kohtlemise seaduses kaitse tagatud üksnes töö- ja kutseõppe valdkonnas. Uus seadus annab kõigile seaduses ära toodud gruppidele ühetaolise kaitse.
Eelnõuga plaanitakse laiendada ja täpsustada ka kaitstud tunnuste loetelu. Näiteks
lisati seni soo katusterminiga hõlmatud tunnused: sooline identiteet, sooline eneseväljendus ja sootunnus, ning laiendati puude valdkonnaga seotud, kuid samas terminiga siiski mitte täielikult kaetud terviseseisund. Lisaks täiendatakse tunnuste loetelu põhiseaduse § 12 alusel tunnustega: keel, päritolu, varaline seisund ja sotsiaalne seisund. Erinevalt kehtivatest seadustest jäetakse tunnuste loetelu, sarnaselt põhiseadusele, avatuks, kuid täpsustatakse, et see hõlmab ka muid isikuga seotud objektiivselt tuvastatavaid tegelikke või oletatavaid tunnuseid, mis võivad olla aluseks ühiskondlikes, poliitilistes või institutsionaalsetes tavades kujunenud eelarvamustele, tõrjumisele või häbimärgistamisele.
Eelnõu puudutab ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku pädevust. Volinikule nähakse ette selge pädevus teha ettepanekuid õigusaktide eelnõude kohta ja võimalus anda soovitusi olulistele riiklikele dokumentidele. Samuti tekiks volinikul õigus pöörduda isiku õiguste kaitseks tema nõusolekul ja nimel kohtusse.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamise ülesanne liikus 2024. aasta 15. augustil justiits- ja digiministri vastutusvaldkonda. Novembris selgus, et Justiits- ja Digiministeerium on tellinud advokaadibüroolt Sorainen võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamise eelnõu.[10] Riigi selline käitumine tekitas küsitavusi ja 2024. aasta 11. novembril saatsid võrdse kohtlemise võrgustiku liikmed pöördumise[11] võrdsuspoliitika teemadega seotud ministritele. Kirjaga paluti selgitada, kas valmimisel on uus eelnõu või on plaan olemasolevat täiendada. Vabaühendused tõdesid, et kuna juba valminud eelnõud on võrgustikule tutvustanud nii Sotsiaalministeeriumi kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad, tekitab uue eelnõu ja seletuskirja kavandi tellimine ‒ seejuures väljastpoolt riigisektorit ja väga lühikese teostamise perioodiga ‒ paratamatult küsimusi.
2024. aasta 20. detsembril saabus justiits- ja digiminister Liisa Pakosta vastus. Minister selgitas, et kooskõlastusringil esines õigusalast kriitikat ja vastuolulist tagasisidet, lisaks on vaja analüüsida kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Seetõttu pidaski ministeerium vajalikuks kaasata protsessi erasektorit.[12]
Seaduseelnõu edasine saatus ja valitsuse järgmised sammud on avalikkusele teadmata. Siiski on teada, et Justiits- ja Digiministeerium on keeldunud Soraineni poolt koostatud analüüsi esitama võrdse kohtlemise volinikule ning ministerium ei jaga seda ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, mille valitsemisalasse kuulub võrdse kohtlemise ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja koordineerimine. Minister Pakosta selgitas omakorda, et ei jaga dokumenti, kuna tegu on seaduseelnõu kavandiga.[13]
Arutelud ja uuringud
Vähemuste heaolu, kaasatuse ja turvalisuse seisukohalt on oluline vaenu õhutamise piiramise asjakohane regulatsioon, mis leiaks tasakaalu sõnavabaduse ja vähemuste õiguste vahel. Aastaid on ühiskonnas toimunud debatt vaenukõne piiramise vajaduse ja sobiva õigusliku lahenduse teemal. Vaenu õhutamine on Eestis küll keelatud, kuid KarS-i § 151, mis vaenu õhutamise keelustab, leiab harva kasutamist. Seda põhjusel, et sätte väärteokoosseis nõuab konkreetset tagajärge: ohtu elule, tervisele või varale. Näiteks 2024. aastal registreeriti KarS-i § 151 alusel üks väärtegu ja üks kuritegu.[14]
2023. aastal algatas valitsus karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod)[15], mis läbis Riigikogus esimese lugemise. Eelnõuga nähti ette karistust isikutele, kes õhutavad vaenu viisil, mis võib ohustada avalikku korda. Sarnaselt SVVVS-ile, on aga ka selle eelnõu edasine saatus teadmata.
Siiski on vaenukõne lokkamine endiselt ühiskonnas probleemiks. Võrdõigusvolinik tõdeb oma aastaraamatus, et vajadust vaenukõne regulatsiooni järele kinnitavad inimeste pöördumised nende kantselei poole.[16] Vaenukõne kahjulikule mõjule pööratakse tähelepanu ka Siseministeeriumi programmis „Kindel sisejulgeolek 2025–2028“, milles tõdetakse, et oluline on vältida sisepingete, võõraviha ja vaenukõne kasvu ühiskonnas, muuhulhas annab see ainest Venemaa lõhestuspoliitika elluviimiseks.[17]
Vaenukõne põhjustab meelehärmi ka enamale kui pooltele Eesti inimestele. Riigikantselei poolt tellitud avaliku arvamuse seireuuring uurib muuhulgas ka teemasid, mis valmistavad inimestele muret ja stressi. Nii tõdes viimases seiretsüklis (17.–21. september 2025) 58% vastanutest, et neile valmistab vaenukõne levik väga suurt või pigem suurt muret ja see number on aastase seiretsükli jooksul suurenenud. Olgu võrdluseks lisatud, et enda töö või sissetuleku kaotus valmistab stressi pea samas suurusjärgus – nii tunneb 60% vastanutest.[18]
Eesti Inimõiguste Keskuse erinevad sotsiaalmeedias esineva vaenukõne monitooringu projektid kinnitavad samuti, vaenukõne on Eestis levinud. SafeNet projekti[19] raames tuvastati kahe aasta jooksul (2023‒2024) eestikeelses sotsiaalmeedias 1074 otsest ebaseadusliku vaenukõne juhtumit. Läbivalt oli enim rünnatud rühmaks seksuaalvähemused (46%). Järgnes pagulaste vastu suunatud vaenukõne, mis moodustas 16% juhtumitest. Vaenukõne levik ja intensiivsus on otseselt seotud ühiskondlike ja poliitiliste tendentsidega. Näiteks 2024. aasta suvel, mil avalikkuse tähelepanu pälvisid transteemad, tõusis hüppeliselt sooga seotud vaenukõne intsidentide arv, moodustades 10% kõigist juhtumitest, samas mahus rassistliku vaenuga. Seega pole vaenukõne sisu ja levik üksnes sõnavabaduse piiride küsimus, vaid laiem ühiskondlik otsus vähemuste võrdse kohtlemise ja kaitse vajadusest.
Juhtumikirjeldus
Nii võrdõigusvoliniku kui Inimõiguste keskuse poole on pöördunud inimesi, kellele on keeldutud Tallinnas majutusteenuse osutamisest, sest ettevõte on seadnud külastajatele 40-aastase vanusepiiri. Nii avastas end sellisest olukorrast võrdõigusvoliniku poole pöördunud 48-aastane välismaalane, kes oli broneeringu teinud veebis. Reisiväsinuna hostelisse jõudnuna avastas ta end olukorrast, kus talle keelduti teenuse osutamisest vanuse tõttu. Sarnasesse olukorda sattus ka Inimõiguste keskuse poole pöördunud 50-aastane saarlane, kes otsis ööbimisvõimalust Tallinnas, et hommikul vara laevale minna.
Võrdõigusvolinik pidi tõdema, et tõepoolest on tegu ebaõiglase olukorraga, kuid seadusest tulenev piiratud mandaat ei anna talle võimalust juhtunut menetleda.[20] Nimelt on küll vanus võrdse kohtlemise järgi kaitstud tunnus, kuid seda üksnes töösuhetes ja teenuste pakkumisele see kaitse ei laiene. Samale seisukohale jõudis ka Eesti Inimõiguste Keskus ega saanud viia lugu kohtusse strateegilise hagelemise raames.
Juhtumid näitavad selgelt vajadust muuta võrdse kohtlemise seadust nii, et kaitse kõigile inimestele kõigis eluvaldkondades oleks ühetaoline. Inimestele teenuse pakkumisest keeldumine üksnes vanuse tõttu ei ole ka kooskõlas põhiseaduse paragrahviga 12, mille kohaselt peavad kõik inimesed olema seaduse ees võrdsed.
Soovitused
- Liikuda edasi soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõuga. Vajadusel täpsustada selles juriidilisi ja Euroopa Liidu õigusega seotud nüansse.
- Taasavada riiklikul tasandil vaenu õhutamise ja vaenumotiiviga kuritegude õigusliku reguleerimise teemad.
- Kaasata ja jagada rohkem infot võrdse kohtlemise valdkonna vabaühenduste ja institutsioonidega. Majandus- ja Kommunikatsiooniminister võiks võrdse kohtlemise teemade eest julgemalt ja avalikumalt seista.
[1] 13 organisatsiooni ühispöördumine sotsiaalkaitseministri poole, 07.07.2015.
[2] Võrdõigusvolinik. 2025. Võrdne kohtlemine vajab oma selget häält, 12.06.2025.
[3] ERR. 2025. Pakosta liidaks võrdõigusvoliniku ja õiguskantsleri kantselei, 11.06.2025.
[4] Võrdõigusvolinik. 2025. Võrdne kohtlemine vajab oma selget häält, 12.06.2025.
[5] Riigi Teataja. 2023. Ministrite pädevus ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad, 19.04.2023.
[6] ERR. 2024. MKM otsib 245 000-eurose hankega mitmekesise tööandja märgise väljaandjaid, 26.09.2024.
[7] Võrdõigusvolinik. 2025. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku aastaraamat, 10.06.2025.
[8] Eelnõude Infosüsteem. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 2024. Soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus, 23.05.2024.
[9] Võrdse kohtlemise võrgustik. 2024. Võrdse kohtlemise võrgustiku arvamus soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõule, 13.06.2025.
[10] ERR. 2024. Riik tellis uue soolise võrdsuse seaduse eelnõu advokaadibüroolt, 20.11.2024.
[11] Võrdse kohtlemise võrgustik. 2024. Võrdse kohtlemise võrgustiku pöördumine (e-kiri), 11.11.2024.
[12] Justiits- ja digiminister. 2024. Vastus pöördumisele, Delta registreerimise number: 8-4/8777-2.20.12.2024.
[13] Eesti Rahvusringhääling. 2025. Võrdse kohtlemise saladus: riik peidab riigi eest dokumente,
07.02.2025.
[14] Justiits- ja Digiministeerium. 2024. Vastus päringule. 29.09.2025.
[15] Eelnõude infosüsteem. 2023. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod), 24.05.2023.
[16] Võrdõigusvolinik. 2025. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku aastaraamat, 10.06.2025.
[17] Siseministeerium. 2025. Kindel sisejulgeolek 2025–2028.
[18] Turu-Uuringute AS. 2025. Avaliku arvamuse seireuuring, 24. seire, 01.10.2025.
[19] INACH. 2024. SafeNet, veebis 01.09.2025.
[20] Võrdõigusvolinik. 2025. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku aastaraamat, 10.06.2025.
