Puuetega inimeste olukord ja õigused
Eestis moodustavad puudega inimesed, kellele on määratud puude raskusaste, rahvastikust 2011. aasta alguse seisuga 9,6% ehk 128 087 inimest sisaldava heterogeense grupi:
• neist 59% on naised, 41% mehed;
• vanaduspensioniealisi (vähemalt 65aastaseid) on 53%, tööealisi (16–64aastased) 41%, lapsi (0–15aastased) 6%.[1]
Puudega inimesed moodustavad Eestis märkimisväärselt suure elanikkonna grupi, millest omakorda on tingitud vajadus astuda olulisi samme puudega inimeste õiguste kaitse edendamiseks ja võrdsete tingimuste loomiseks. Eeltoodust lähtuvalt süveneb vajadus puudega inimeste õiguste kaitse järele kõigil tasanditel, nii riiklikul, kohaliku omavalitsuse, indiviidi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Tasapisi on Eestis muutumas suhtumine puudega inimesse, enam ei keskenduta eeldatavale inimese „veale“ ning vaegust ei vaadata kui puudulikkust või haigust. Vastupidi, puuet tuleb vaadelda kui „ühiskonna patoloogiat“ ehk ühiskond ise ei ole suuteline puudega inimesi kaasama ja inimese individuaalseid erisusi arvesse võtma. Puuetega inimeste igakülgseks kaasamiseks ühiskonnaellu on vaja panustada kõigil tasanditel horisontaalselt. Oluline on anda ühiskonnas selge sõnum, et puudega inimestel on samaväärsed õigused kui kõigil teistel ning need õigused peavad olema kaitstud, ja seda mitte ainult sõnades, vaid igapäevaelu reaalsuses.
1. Poliitiline ja institutsionaalne areng
Puuetega inimeste õiguste kaitses on 2011. aastal astutud üks suur samm, mida on ette valmistatud neli aastat. 13. detsembril 2006. aastal võeti ÜRO Peaassamblees vastu puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll, mis avati allkirjastamiseks 30. märtsil 2007. aastal. Konventsiooni eesmärgiks on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse suhtes.
Konventsiooni ratifitseerimist Eesti riigi poolt on oodatud alates hetkest, kui Vabariigi President selle 2007. aasta 25. septembril allkirjastas. Konventsiooni saab pidada puuetega inimeste õiguste kaitse seisukohalt oluliseks rahvusvaheliseks lepinguks, mille alusel on riik kohustatud rakendama ja tutvustama meetmeid, edendamaks puudega inimeste õigusi ilma diskrimineerimiseta. Meetmed hõlmavad vajadusel diskrimineerimisvastaste õigusaktide vastuvõtmist, puudega inimesi diskrimineerivate õigusaktide ja praktikate kõrvaldamist, samuti puudega inimeste kaasamist uute poliitikate ja programmide väljatöötamisse.
2011. aasta 29. detsembril kiitis Vabariigi Valitsus heaks konventsiooni ja fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu ning esitas selle arutamiseks Riigikogule. Seletuskirja kohaselt hakatakse 2012. aastal välja töötama puudega inimeste õiguste ja iseseisva toimetuleku parandamise riiklikku õiguste kaitse strateegiat ja selle iga-aastaseid tegevuskavasid. Strateegia väljatöötamisel täpsustatakse prioriteetsed suunad ning koostatakse vajalikud eelarved konkreetseteks aastateks. Taolist arengut saab pidada edasiminekuks, kuna riiklikul tasandil on toimunud suhtumise muutus puudetemaatikasse ja puuetega inimestesse. Sellegipoolest puudub puuetega inimeste elu reguleeriv arengudokument riiklikul tasandil. Sellest lähtuvalt tuleb sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi ja keskkondlikke asjaolusid, mis tekitavad tõkkeid puudega inimeste täielikuks kaasamiseks, välja selgitada ja eemaldada. Puude vaatlemine inimõiguste vaatenurgast on riigi ja kõigi elualade seisukohast edasiminek, kuna puudega inimesi käsitletakse üha vähem heategevuse subjektina või teiste inimeste poolt vastuvõetavate otsuste objektina, vaid inimesena, kelle on kõik õigused.
Õigustepõhine lähenemine peab Eestis üha enam keskenduma inimese eripäradega arvestamisele ja toetamisele, luues tingimused täielikuks osalemiseks ka puuetega inimestele. Õiguste kaitse ja edendamine ei tähenda ainult neile (sotsiaal)teenuste osutamist, vaid laiemate meetmete tarvituselevõttu, et muuta halvustavat ja marginaliseerivat suhtumist ning tavasid puuetega inimeste suhtes. Eesti seadusandlik keskkond on puuetega inimeste valdkonnas kooskõlas konventsioonis sätestatuga, seega ei ole meil suuri seadusandlikke probleeme puuetega inimeste täieõiguslikul kaasamisel. Küll on Eestis kitsaskohti siseriiklike seaduste ellurakendamise ning järelevalvega, mis võimaldab olukordi, kus puudega inimesed kogevad takistusi ja raskusi igapäevaeluga toime tulekul.
2011. aastal valmis ka „Laste ja perede arengukava 2011–2020“. Käsitletud on laste, sh puudega laste õiguste kaitset. Eraldi on arengukavas välja toodud ka ainult puudega lastele suunatud tegevused, mis aitavad rahuldada puudega laste ja nende perede erivajadusi, näiteks kõigile suunatud teenuste parema kättesaadavuse tagamine puudega lastele tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonnas (mh varajase märkamise ja nõustamisteenuste süsteemi korrastamine, vanemate oskuste ja teadmiste tõstmine, spetsialistide koolitamine jm).
2. Seadusandlik areng
Puuetega inimeste valdkonnas olulisi seadusandlikke muudatusi 2011. aastal ei toimunud, küll aga tehti mitmeid väiksemaid parandusi.
2011. aasta lõpus valmisid Sotsiaalministeeriumis eesti- ja venekeelsed soovituslikud sotsiaalhoolekandeteenuste juhised (kokku 12 teenusejuhist). Juhiste eesmärk on kirjeldada soovituslikke nõudeid, millest teenuste osutamisel lähtuda. Juhised võimaldavad teenuseosutajatel ja tarbijatel või nende lähedastel mõista teenuse sisu, kujundada ja hinnata ootuseid teenusele ning teada oma õigusi ja võimalusi teenuse kasutamisel. Kohalikud omavalitsused saavad juhistest lähtuda teenuse osutamisel või teenuse delegeerimisel era või kolmandale sektorile. Juhised on vajalikud teenuse tarbijatele või nende lähedastele, et mõista teenuse sisu, kujundada ootusi teenusele ning teada oma õigusi ja võimalusi teenuse taotlemise, teenusele suunamise ja teenuse osutamise protsessis. Kuna klient on nõrgemas positsioonis ning vajab abi oma põhiõiguste tagamiseks, on avaliku sektori kohustus ja roll tagada kliendile teenuse vastamine vähemalt miinimumtasandil. Kui nõuded jäävad reguleerimata, on risk, et klient ei saa oma vajadustele vastavat teenust ja abi. Kahjuks ei suudetud teenuste juhiseid seadustada sotsiaalhoolekandeseaduses partnerite vastuseisu tõttu, mille tagajärjel reaalne kasu teenuse tarbijatele võib jääda piiratuks ning sõltuda teenuseosutaja tahtest.
16. veebruaril 2011 võttis Euroopa Parlament vastu määruse nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi. Määrus kohaldub Eestis alates 2013. aasta 1. märtsist. Määruse kohaselt peaks bussiveoteenuste kasutamine olema puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutel võimalik nii nagu teistel isikutel, sõltumata sellest, kas piiratud liikumisvõime on põhjustanud puue, vanus või muu tegur.
1. juulil 2011. aastal jõustunud liiklusseadusega on kehtestatud erinõuded nägemis- ja liikumispuudega inimestele, sh ratastooliga ja nägemispuudega inimeste liikumisele kõnniteedel, ning liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juhi eriõigused (parkimisele, parklakohtadele, peatumisele keelumärgi mõjupiirkonnas). Samal ajal hakkas kehtima liiklusseaduse alusel vastu võetud sotsiaalministri määrus nr 90 „Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi vorm ja väljaandmise tingimused”.
Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ ja Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ käsitlevad muuhulgas individuaalseid õppekavu puudutavaid küsimusi, nt on kehtestatud standardid intellektipuudega õpilastele, kes nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul õpivad lihtsustatud, toimetuleku- või hooldusõppes.
Puuetega inimeste jaoks omab suurt tähtsust võrdse kohtlemise seadus (VKS), mille eesmärgiks on tagada isikute, sh puudega isikute, kaitse diskrimineerimise eest. Samas ei saa VKSi paragrahviga 2 kuidagi rahul olla, sest puuetega inimeste õiguste kaitse on tagatud tunduvalt väiksemas ulatuses kui rahvuse, rassi või nahavärvuse tunnuse alusel. Paratamatult tekib tahtmine küsida, kas puudega inimesi võib erinevalt eelpool nimetatutest diskrimineerida hariduses, sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse osas? Põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja et kedagi ei tohi diskrimineerida ühelgi alusel, samas ei pruugi üldisest kaitsest piisata ning oma õiguste realiseerimiseks on puudega inimestel vaja täiendavat seadusandlikku kaitset, millega rõhutatakse õigusi ning luuakse soodsamaid tingimusi ka läbi „positiivse“ diskrimineerimise.
3. Statistika ja uuringud
Riik on kohustatud järjest enam koguma asjakohast teavet, kaasa arvatud statistilisi ja uuringuandmeid, mis võimaldavad sõnastada ja ellu viia puuetega inimeste jaoks vajalikke poliitikaid. Viimastel aastatel on tehtud olulisi uuringuid, mis viitavad kitsaskohtadele, parandatud kogutavate statistiliste andmete kättesaadavust ning võetud kasutusele uusi andmekogumise ja avaldamise kohti. Nt avaldab Statistikaamet avalikus andmebaasis näitajaid kehtiva puude raskusastme, püsiva töövõimekaotuse kui ka enesehinnangulisi arvamusi tervisest tingitud piirangute kohta, mis leitakse isiku ja leibkonnauuringutega kogutavatel andmetel.
2010. aasta lõpus valmis Riigikontrolli aruanne „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“.Riigikontroll hindas, kas puuetega inimeste ja töövõimetusega inimeste toetamise süsteem on säästlik ja tagab selle, et toetatakse vaid neid inimesi, kelle puudest tulenevad lisakulud vajavad katmist või kes pole võimelised endale elatist teenima. Riigikontroll leidis, et kehtiv puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamise süsteem ei toimi mõistlikult – see ei taga, et abi oleks igakülgne ja jõuaks nendeni, kes seda tegelikult vajavad. Samas kulub puuetega inimeste toetusteks ja töövõimetuspensionideks märkimisväärseid summasid. Leiti ka, et riik ei soodusta töövõime kaotanud isikute naasmist tööturule. Puuetega inimeste riiklikud toetused on laste ja eakate sihtgrupi osas püsinud muutumatutena aastaid ega vasta enam kehtivale olukorrale ega tegelikele vajadustele.
Teema jätkuks valmis 2011. aasta lõpus Poliitikauuringute Keskuse Praxise poolt läbi viidud uuring „Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“, mille eesmärgiks oli anda hinnang Eesti praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse kohta. Sotsiaalsete riskidena vaadeldi vanadust, töötust, haigestumist ning töövõimetuse riske. Mõlema uuringu tulemusel jõuti järeldusele, et kehtiv sotsiaalkindlustussüsteem ei ole jätkusuutlik ega taga inimeste tegeliku abivajaduse kaitsmist, millest tulenevalt ei ole tagatud inimeste õiguste kaitse.
4. Head praktikad
Eesti Puuetega Inimeste Koda koos liikmesorganisatsioonidega on aastatega muutunud järjest tõsiseltvõetavamaks partneriks riigile ja kohalikele omavalitsustele, millest annab tunnistust see, et puuetega inimeste jaoks olulised seadusandlikud aktid saadetakse kojale kooskõlastamiseks ning et on olemas soov esindusorganisatsioone kaasata ning nende arvamustega arvestada. 2011. aastal paranes kaasamine otsustusprotsessidesse, alates Riigikogust kuni kohalike omavalitsusteni.
Sotsiaalteenuste juhiste koostamisse kaasati puuetega inimeste organisatsioone, kohalikke omavalitsusi, nende esindusorganisatsioone ja teenuseosutajaid. Samuti toimus kaasamisseminar juhiste tutvustamiseks ja ettepanekute saamiseks.
5. Trendid aruande perioodil
Puuetega inimeste arv on üheksa aastaga tõusnud 38% võrra, töövõimetuspensionäride arv suisa 75%. Riigi kulutused puuetega inimeste sotsiaaltoetustele ja pensionitele kasvavad aastast aastasse, samas kui konkreetse inimese olukord tegelikult ei muutu, vaid pigem halveneb elukalliduse tõusu tulemusel. Töövõimetuse hüvitamise skeem on riigi tasandil ebaefektiivne ja killustunud, isikutele pakutakse ainult passiivseid meetmeid. Töövõimetussüsteem ei motiveeri töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasi pöörduma, kuna isikutele ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid, rehabilitatsioon on hiline ja vähene ega ole seotud töövõimetusega. Pealegi hindab riik inimese töövõimetust, mitte aga võimet teha muud tööd või õppida uut ametit. Seega ei välju töövõimetuse ja puuetega inimeste süsteemi sisenenud inimesed suure tõenäosusega enam kunagi süsteemist. Kord töövõimetuks tunnistatud inimene on igavesti töövõimetu ning muutub järjest rohkem sõltuvaks abimeetmetest, mis aga ei taga inimväärset elu. Lisaks ei ole riik tööealise rahvastiku töövõimelisuse tagamisel olnud järjekindel. Riik ei ole teinud märkimisväärseid samme töökeskkonna turvalisemaks muutmisel. Sama olulist rolli mängivad puuetega inimeste toimetuleku tagamisel kohalikud omavalitsused, kelle pädevuses on pakkuda nii toetavaid teenuseid, toetusi kui ka täiendavaid meetmeid.
Kokkuvõte
Puuetega inimeste õiguste kaitse on Eestis hästi tagatud, kui vaadata üksnes õiguslikku tasandit, st meie õigusruum vastab rahvusvahelisele heakskiidetud tasandile. Samas ei saa olla rahul põhiseaduse ja eriseaduste tasandil reguleeritud õiguste igapäevaellu rakendamisega. Kuigi puudega inimestel on õigus haridusele, sotsiaalteenustele, küllaldasele elatustasemele ja sotsiaalsele kaitsele, tööle ja tervishoiule, esineb igas valdkonnas puudujääke, kus inimesed ei saa oma õigusi realiseerida samadel alustel teiste inimestega. Näiteks võrreldes tavanoorega on pimeda/kurdi/liikumipuudega jt noore võimalused omandada samaväärne haridus raskendatud, sest vajatakse puudespetsiifilisi tugiteenuseid, kohandusi, teadmisi ja valmisolekut jpm. Samuti on eluliselt vajalikele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele pikad järjekorrad, teenuste kvaliteet ja kättesaadavus kõikuv, inimestel puudub informatsioon vajalike teenuste ja toetuste kohta, pakutav abi ei ole piisav jne. Selgub, et paljude õiguste realiseerumist takistab rahaliste vahendite piiratus nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil ning puuduvad ka mõjutusvahendid olukorra muutmiseks, sealhulgas puudub järelevalve.
Eesti on väike riik, kus iga inimene on oluline, seega ka puudega inimene peab saama olulisemaks kui praegu. Vähendamaks riigi kulutusi pikemas perspektiivis ning suurendamaks puuetega inimeste iseseisvust, et puudega inimesest kui tarbijast saaks panustaja, on vajalik erivajaduse varajane märkamine, kiire ja vajadusepõhine reageerimine ning abimeetmete pakkumine, ühiskonna teadlikkuse tõstmine ning suhtumise muutmine. Olukord on aastatega muutunud paremaks ning järjest rohkem puudega noori saab omandada head haridust, osaleda tööturul, elada iseseisvalt ning liikuda vabalt tänavatel, kuid eksisteerib ridamisi takistusi, mis ei võimalda igapäevaelus osalemist või teevad selle pingutust nõudvaks.
Puuetega inimeste aina kasvava arvu ning suurenevate kulutuste tõttu ning konventsiooni ratifitseerimise ootuses on põhjust olla kergelt optimistlik ning loota, et puuetega inimeste teema muutub Eestis prioriteediks ning teemat vaadatakse laialt, kaasates kõik ministeeriumid oma pädevusvaldkondade piires, sest siiani puudub puudega inimeste õiguste tagamise plaan. Puuetega inimeste õigused on killustunud väga paljudesse seadustesse, tihti on need üldsõnalised ja deklaratiivsed ega taga tegelikku kaitset. Puuetega inimeste õiguste tagamiseks ei piisa üldistest, kõigile inimestele suunatud meetmetest, sest tihti vajatakse erimeetmeid ja nn „positiivset“ diskrimineerimist ehk soodustuste tegemist.
Soovitused:
- koostada riiklik puuetega inimeste õiguste kaitse strateegia ja tegevuskavad;
- jätkata püüdlusi sotsiaalteenuste kättesaadavuse ühtlustamiseks ning reguleerimiseks seaduse tasandil;
- suurendada puuetega inimeste teadlikkust oma õigustest ning võimet oma õiguste eest seista. Järjepidevalt tuleks koolitada puuetega inimestega tegelevaid spetsialiste ja suurendada kogu ühiskonna teadlikkust puuetega inimeste küsimustes;
- kaaluda paremaks õiguste kaitseks kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku pädevuse laiendamist või puuetega inimeste ombudsmani institutsiooni loomist;
- muuta puudega inimesi diskrimineeriva VKSi paragrahvi 2, et kõigile alustele laieneks ühtne diskrimineerimise keeld.