Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld

Piinamist ja muud ebainimlikku või alandavat kohtlemist keelab lisaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ka nt ÜRO piinamisevastane konventsioon.(1)

Samuti on sarnane keeld Eesti Vabariigi põhiseaduse sättes, mis kaitseb inimväärikust (§ 18 lg 1). Isikuliselt on piinamise ja muu sarnase kohtlemise eest kaitstud kõik inimesed, sh kinnipeetavad, vaimupuudega inimesd ja patsiendid.(2)

Seega hõlmab see keeld ka inimväärikust alandavaid kinnipidamis- ja elutingimusi.(3)

Piinamine on üks väärkohtlemise vorme. Väärkohtlemise vormid on ka: julm, ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine. Mõiste „piinamine“ koosneb järgnevast kolmest elemendist: füüsilist või vaimset laadi valu või kannatuste tekitamisest; tahtlikkusest ja teatud kindlast eesmärgist; toimepanija seotusest avaliku võimuga. Väärkohtlemine ei pruugi alati jõuda piinamise raskusastmeni või väljenduda üksnes avaliku võimu esindaja poolt inimese peksmises või valu tekitamises. Väärkohtlemiseks võib pidada ka näiteks kinnise asutuse juhtide poolt seal viibijate omavahelise vägivalla lubamist, põhjendamatut ööpäevaringset videojälgimist, ebainimlikke olmetingimusi jms.

2011. aasta vahest kõige rohkem tähelepanu saavutanud väärkohtlemisega seostuv teema keskendus tingimustele hooldushaiglates. Kuid 2011. aastal toimus ka suuri muutusi seadusandluse vallas, kuigi need puudutavad hooldekodusid, mitte hooldushaiglaid – vastu võeti uus sotsiaalhoolekande seaduse (SHSi) redaktsioon.

Poliitiline, institutsionaalne ning seadusandlik areng

SHSi muutmine tõi kaasa mitmeid uuendusi nii üld- kui erihooldekodude jaoks.(4)

Üldhooldekodude ja erihooldekodude vahelistest erinevustest tulenevalt (üldhoolekodud on loodud eakatele ja puuetega inimestele elamiseks ja nende hooldamiseks, seal ei osutata tervishoiuteenuseid; erihooldekodud on mõeldud psüühiliste erivajadustega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks) näeb SHS nendele asutustele ette ka erinevad nõudmised ja kohustused.

Suuremas osas puudutasid SHSi muudatused õigust vabadusele (vt peatükki õigusest vabadusele). Uue SHSi redaktsiooniga muudetakse teenuste osutamist vajadusepõhisemaks selliselt, et inimesed saavad neile vastavat erihoolekandeteenust, sõltumata määratud puude raskusastmest või töövõimetuskaotuse protsendist.(6)

Lisaks kehtestatakse tegevusjuhendajatele kõrgemad haridusnõuded, mis eelduslikult peaksid aitama kaasa erihoolekandeteenuse kvaliteetsemaks muutumisele.(7)

2011. aasta aprillis jõustunud SHSi redaktsiooniga likvideeritakse seoses sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kasutuselevõtuga riiklik sotsiaalregister (SIS). STAR peaks eeldavatalt võimaldama  paremini rakendada individuaalset lähenemist inimese abistamisel hoolekandes. Uus register vajab sissetöötamist ja seetõttu on sellele hinnangut anda vara.

Olulisemad avalikud arutelud

2011. aasta kevadel tekkis Eesti avalikkuses saates „Pealtnägija“ avaldatu põhjal poleemika Keila hooldushaiglas pakutava hooldusraviteenuse kvaliteedi osas. Haiglas viibiva isiku lähedased süüdistasid haigla personali hoolimatuses. Pärast loo avaldamist esitasid mitmed patsiendid oma kaebusi ja pretensioone seoses erinevate probleemidega hooldushaiglates üle Eesti. Nendest kaebustest koostas Eesti Patsientide Esindusühing kevadel kokkuvõtte, mis demonstreerib üldjoontes järgmisi probleeme hooldusravis:

1. Patsiente ega nende lähedasi ei informeerita ravist, hooldusest ega prognoosist. Vastava teabe nõudmist eiratakse ning patsient ja tema lähedased jäetakse teadmatusse.
2. Patsiente ja nende lähedasi koheldakse ebaväärikalt, alandavalt ja jõhkralt. Teenuse osutajad põhjustavad patsientidele järgnevate tegevustega julmi kannatusi: patsienti ei hooldata nõuetekohaselt (lamatiste tekkimine), lamajaid haigeid ei söödeta, joodeta ega aidata vajadusel tualetis käimisel, patsient jäetakse hooletusse ning koheldakse alandavalt, n-ö tülikaid patsiente ohjeldatakse seadusevastaselt, patsiendid jäetakse pikaks ajaks hooldamata, patsient jäetakse pikaks ajaks üksi ega kontrollita tema seisukorda piisava sagedusega, valusid ei leevendata, ei anta ravimeid ega abivahendeid, ei jälgita ruumide olmetingimusi (temperatuuri), patsiente ohjeldatakse füüsiliselt ja manustatakse neid informeerimata uimasteid/rahusteid, patsiente ja nende lähedasi alandatatakse personali poolt verbaalselt, patsientidele ei osutata n-ö kõrvalteenuseid (välimuse korrastamine, võimlemine, õues käimine jne).
3. Teenuse osutajad püüavad teadlikult patsiendi surma esile kutsuda kas uimastavate ravimite üledoosiga, vajalike ravimite mitteannustamisega, teadliku külmetamisega vms.
4. Patsientide lähedasi survestatakse maksma altkäemaksu teenuse jätkamise või parema hoolduse eest.
5. Patsientide vara on tähelepanuta, isiklikke asju varastatakse.
6. Patsientide ja nende lähedaste kaebusi osutatud teenuste kohta ei võeta tõsiselt. Mõnikord tunnistatakse osutatud teenuse halba kvaliteeti ning väidetakse, et nii peabki olema.

Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja sõnul on nimetatud kokkuvõtte puhul tegemist küll patsentide versiooniga, mis ei ole läbinud ametlikku uurimist, kuid kuna kaebusi on nii palju (50 kaebust 16-st erinevast hooldusraviasutusest) ja nad on suhteliselt sarnased, siis teatud järeldusi võib neist siiski teha.

Riigikogus on hooldusravi ja –haiglate teema tõstatatud 2011. aastal mitmel korral. 11. mail esitas sotsiaalkomisjoni liige peaministrile selleteemalise küsimuse. Peaminister Andrus Ansipi vastuse kohaselt on ühe juhtumi põhjal järelduste tegemine väär, kuna avalikustatud on vaid üks konkreetne juhtum. Täiendavalt lisas peaminister, et tema hinnangul ei ole kaebuste menetlemise süsteemiga Eestis asjad halvad.

2011. aasta kevadel algatas Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) sisejuurdluse, et uurida kas ETV saates „Pealtnägija“ kirjeldatud juhtumi puhul on tehtud ravivigu ja kas haiglas on esinenud hoolimatut suhtumist patsienti.

2011. aasta 17. mail esitas PERH ülevaate Keila haiglas toimunust, milles nenditi, et „Järel- ja hooldusravi kliiniku tööd hinnanud komisjoni aruande kohaselt on  põhilisteks väljatoodud ja lahendamist vajavateks probleemideks puudused töökorralduses, juhtimisvead, infovahetuse korraldamatus lähedastega, personali ülepinge ja inimeste nappus, kuid samuti ka tagasiside puudumine patsientidelt ja nende lähedastelt, õigemini hirm või kartus selle andmise ees. Täna jõuab haiglani kahjuks vähe tagasisidet patsientidelt ja nende lähedastelt. Igasugune tagasiside on haiglale olulise tähtsusega protsesside parendamiseks. Rõhutan, et me tahame olla dialoogis patsientide ja nende lähedastega ning ka patsientide esindusorganisatsioonidega.“

2011. aasta 30. mail esitasid Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed sotsiaalministrile arupärimise. Sotsiaalministri vastusest selgus, et hooldusravi regulatsiooni on plaanis täpsutada ning et muuhulgas on plaanis kehtestada ka nõuded teenuse osutajatele. Täiendada tuleb aparatuuri ja sisustuse nõudeid ning suurendada personali arvu sõltuvat voodikohtade arvust. Ettevalmistamisel on Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu, mis reguleerib õendusabi teenuse osutamist üldhooldekodudes senisest paindlikumalt, parandades õendusabi kättesaadavust ja eeldatavalt ka kvaliteeti.

5. oktoobril esitas Eesti Patsientide Esindusühing Riigikogule ametliku pöördumise, milles nõuti olulisi ja konkreetseid otsuseid seoses tervishoiu-ja sotsiaalteenuse kvaliteedi tõstmise ja objektiivse hindamisega. Konkreetseteks ettepanekuteks olid tervishoiu rahastamise mudeli muutmise soovitus, tõhusa ja sõltumatu järelevalve ning kaebuste menetlemise korra loomine, patsiendiseaduse väljatöötamine ning uute ja tõhusate kvaliteedisüsteemide loomine.

Head praktikad

Varasematel aastatel on Sotsiaalministeerium koostanud „Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015“ ja „Hooliva hooldaja käsiraamatu“. Mõlemad dokumendid on väga heaks eeskujuks ja juhiseks, kuidas võiks ja peaks vastavale sihtgrupile lähenema ning olukorda parandama. Märkimisväärne on neis inimkeskse, mitte niivõrd teenustepõhise lähenemise propageerimine. Positiivse näitena toob hooldaja käsiraamat välja suurema orienteerituse eakate isikukeskse ja teenuste integreeritud osutamise skeemi suunas. Kusjuures, erinevaid meetodeid ja korralduslikke mudeleid ning hooldus- ja tervishoiusektoreid ei vastandata üksteisele, vaid nende baasil kujundatakse erinevate teenuste osutamise (kõrvalabi) integreeritud süsteem, millega kindlustatakse konkreetsele inimesele just niisugune valik teenuseid ja kõrvalabi, mis tema seisundile ja toimetulekuvõimele kõige paremini vastab..

Pärast avalikkuses kerkinud probleeme andis Sotsiaalministeerium Terviseametile korralduse hooldusravihaiglaid kontrollida. Käesoleva peatüki kirjutamise seisuga ei ole analüüsi tulemusi veel avaldatud, mistõttu saab nimetatu osas tugineda üksnes pressis avaldatud artiklile. Artiklist selgub, et 50% teenuseosutajatest on saanud märgukirjad teenuse osaliste puudujääkide kohta. Puudujääkideks on tunnistatud patsientide kinnisidumist, õe väljakutsesüsteemi puudumist, palatite ülerahvastatust, hügieeninõuete eiramist jms. Peale selle märgitakse analüüsis, et väikesed hooldushaiglad ei suuda alarahastuse tõttu üldse kvaliteetset teenust pakkuda. Artiklis on esitatud ka Sotsiaalministeeriumi esindaja hinnang, mille kohaselt tunnistab Sotsiaalministeerium Terviseameti analüüsis osutatud puudusi, kuid suhtub nendesse kergelt. Esindaja hinnangul oli Terviseameti üldhinnang positiivne ega kinnitanud seda kuvandit, mis meedia vahendusel hooldusraviteenuse osutajatest on kahjuks kujundatud. Positiivne on esindaja hinnangul asjaolu, et ühegi teenuseosutaja tegevusluba polnud vaja tühistada.

Kohtupraktika

Hetkel puudub nimetatud valdkonnas pretsedenti loov kohtupraktika. Nii eelmisel aastal palju arutelu põhjustanud konkreetne Keila juhtum kui ka hiljem Patsientide Esindusühingusse laekunud rohkete kaebuste põhjal võib järeldada, et probleeme on. Seega peaks asjaolu, et inimesed ei ole esitanud seoses hooldusravi teenuse saamisega teenuse osutaja vastu nõudeid, olema pigem märk sellest, et kardetakse või peetakse kohtu kaudu kaebuse esitamist perspektiivituks.

Kokkuvõte

Sõltuvalt asjaoludest võib öelda, et hooldusravi või hoolekande teenuse saamisel Eestis võib esineda väärkohtlemise kõige raskemat vormi – piinamist. Ka võib hooldusraviasutustes olla tegemist inimväärikust alandavate s.o ebainimlike kinnipidamis-, elu- või olmetingimustega, ebaproportsionaalse liikumise piiramisega, alandava kohtlemisega, ohjeldamisega ja kaebemehhanismide puudumisega.  Asjaolu, et inimesed, kelle suhtes on käitutud nende inimväärikust alandavalt või keda on väärkoheldud, kuid kes ilmselt ei julge vastava asutuse juhtkonna või muu institutsiooni poole pöörduda, näitab, et hetkel kehtiv kaebustesüsteem ei ole kõige parim ja/või et nimetatud õiguse kasutamist ei ole teadvustatud ja/või et sellest ei ole inimeste hinnangul kasu. Vaja on moodustada nn kohtueelne organ patsientide kaebuste tõhusaks ja efektiivseks uurimiseks, menetlemiseks ja analüüsimiseks ning võtta ette kvaliteedimehhanismide üldine arendamine.

Ettepanekud: 

• Järjepidevalt on vaja korraldada spetsiaalseid koolitusi hoolekandeasutuste töötajatele, kellel on õigus hoolekandeasutuses ohjeldamist läbi viia. Muuhulgas peaksid töötajad saama ohjeldamise alast väljaõpet erutunud või vägivaldsete klientide kohtlemiseks (isikule kõige kohasema meetme leidmiseks).
• Teenuse osutajad peavad seadusest tulenevalt kasutama eraldamise kasutamise registrit. Kuna registripidamise praktika hoolekandeasutustes on erinev, tuleb vastav praktika ühtlustada. Registrit tuleks pidada nii parberkandjal kui ka elektrooniliselt, et eralduses olnud isikul oleks võimalus tutvuda ainult tema eraldamise kohta käiva informatsiooniga.
•  Hoolekandeasutused peaksid välja töötama klientidele ja nende esindajatele arusaadava informatsiooni asutuse kodukorrast, isiku õigustest ja kohustustest ning piirangutest.
•   Kehtestada tuleb täpne, ühtne ja tõhus kaebuste menetlemise kord ja uurimine ning menetlus. Sellest tuleb hoolekandeasutuste kliente teavitada, tuues selgelt ja arusaadavalt ära nii asutusesisese pöördumise kord kui ka asutusevälise kaebuse esitamise võimalused ja kord.
• Kõikidel hoolekandeteenuseid osutavatel organisatsioonidel peab olema organisatsioonisisese kvaliteedisüsteemi, kaebuste ja vaidluste lahendamise kord ning klientidelt / teenuse kasutajatelt tagasiside kogumise meetodid.
• Vajalik on määratleda ja diferentseerida õdede ja hooldajate normid vastavuses patsientide arvu ja hooldusvajadusega. Välja tuleb töötada teenusestandardid, milles kajastauvad ka hooldustegevuste normatiivid (isikute pesemise, küünte lõikamise, pampersite vahetuse jms.seonduvalt).
• Isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt on vajalik määratleda ja töötada välja otsusevõime hindamise kriteeriumid, mis on senini Eesti õigusruumis reguleerimata. Kindlasti on vaja seaduse tasandil reguleerida otsusevõime hindamise kriteeriumeid ja juhiseid ning asjaolu, kelle pädevuses on seda määrata.

Allikad:

¹ Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon. RT II 1994, 14, 44.

² Maruste, Rait (2004). Konstitutsionalism ning põhiõiguste-ja vabaduste kaitse. Tallinn 2004:335.

³ EIK M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, kaebus nr. 306969/09, 21.01.2011.

⁴ SHSi paragrahvii 18 lõike 6 kohaselt on üldhooldekodu eakatele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus ning erihooldekodu sama paragrahvi lõike 9 järgi teenuse osutaja omandis või kasutuses olevad ruumid ja territoorium, kus osutatakse kogukonnas elamise teenust või ööpäevaringset erihooldusteenust.

⁵ Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutajale on sätestatud kohustus lisaks igapäevaelu toetamise teenusele tagada ööpäevaringset erihooldusteenust saava isiku turvalisus; abistama isikut enese eest hoolitsemisel; järgida tervishoiuteenuse osutaja poolt isikule määratud raviskeemi; looma kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isikule võimalused töötamiseks või töösarnaseks tegevuseks oma territooriumil ja viima ellu muid tegevusi, mis on vajalikud ööpäevaringse erihooldusteenuse eesmärgi saavutamiseks (SHS, §11⁴⁹ lg 2).

⁶Vt SHSi 13.03.2011.aastal jõustunud redaktsiooni.

⁷ Erihoolekandeteenust võib vahetult osutada isik füüsiline isik (tegevusjuhendaja), kes vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest (SHS, 11³⁴ lg 1 p 1).