Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu

2011. aasta tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi era- ja perekonnaelu, kodu ja korrespondentsi puutumatuse õiguse vallas. Samas ei ole enamik nendest arengutest veel lõpustaadiumisse jõudnud. Näiteks algatati mitu uut seaduseelnõud, mis võivad selleks ajaks, kui Riigikogu need heaks kiidab, veel oluliselt muutuda. Suurim areng toimus jälitustoimingute valdkonnas. 2011. aasta jooksul jõuti vastu võtta uus regulatsioon (millega muudeti oluliselt kehtivat reeglistikku), vastu võetud uue regulatsiooni muutmise seadus (millega lükati seaduse jõustumistähtaega edasi) ning algatati uue regulatsiooni muutmise seadus (kuna leiti, et aasta alguses vastu võetud regulatsioon ei olnud põhiseadusega kooskõlas). Vähem keeruline tekkelugu oli eelnõul, millega võimaldatakse seksuaalkurjategijatele vabadusekaotuse osalise alternatiivina ravi ning eelnõul, mis täpsustab kinnipeetavatele võimaldatava lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste regulatsiooni. Lisaks juba algatatud muudatustele leiti Eesti andmekaitse regulatsiooni analüüsi tulemusel, et see vajab täpsustamist ning et Andmekaitse Inspektsiooni iseseisvus vajab kindlamat pinda.

Poliitiline ja seadusandlik areng

2011. aastal oli ilmselt kõige rohkem kõneainet pakkuv teema just jälitustegevuse regulatsiooni muutmine. Jälitustegevuse regulatsiooni uuendamine algas mõned aastad tagasi ning 17. veebruaril 2011 võttis Riigikogu kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse lõpuks vastu.(1)

Nagu ikka ulatuslike seadusmuudatuste puhul, oli muutmise eesmärgiks jälitustegevuse süsteemi üldine korrastamine ja kaasajastamine. Jälitustegevuse seadus kaotati ära ning kõik jälitustegevusega seonduv koguti ühte akti – kriminaalmenetluse seadustikku (edaspidi KrMS).(2)

Eelnevalt oli jälitustegevusega seonduv jaotatud jälitustegevuse seaduse (kriminaalmenetluse väline jälitustegevus – kuriteo toimepanemise ennetamiseks) ja KrMSi vahel (kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil tehtav jälitustegevus).(3)

Muudatused nägid ette eelkõige regulatsiooni ajakohastamist ja täpsustamisest. Samas said muudatused laialdase kriitika osaliseks, teiste seas ka õiguskantslerilt, ning Justiitsministeerium moodustas töögrupi, mis hakkas jälitustegevuse regulatsiooni põhjalikult analüüsima.(4)

2. juunil otsustas Riigikogu algatada regulatsiooni uue muutmise, et viia see põhiseadusega kooskõlla eelkõige vastavalt õiguskantsleri ettepanekutele. Aasta alguses vastu võetud seaduse muudatus pidi jõustuma 1. jaanuaril 2012, kuid kuna oli selge, et selleks ajaks ei jõuta muudatustest parendatud versiooni välja töötada,(5) võttis Riigikogu 8. detsembril 2011 vastu seaduse, mis lükkas aasta alguses vastu võetud seaduse jõustumise kuupäeva aasta võrra edasi – 1. jaanuariks 2013.(6)

Samal ajal valmis Justiitsminiseeriumis uus seaduse muutmise eelnõu ning juba 2012. aasta alguses, 2. veebruaril kiitis valitsus heaks selle uue versiooni.

Jälitustegevus on üks intensiivsemaid inimõiguste riiveid, kuna see puudutab otseselt isiku inimväärikust. Olukorras, kus isikut jälgitakse ning teda sellest ei teavitata, muutub ta „riigivõimu objektiks“ ja on jälitustegevuse raames „tema suhtes toime pandud rikkumiste suhtes“ täielikult kaitsetu.(7)

Lisaks inimväärikusele, millel põhinevad kõik inimõigused ja -vabadused, puutub jälitustegevus otseselt kokku just õigusega eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26), kodu puutumatusele (põhiseaduse § 33) ning sõnumite saladusele (põhiseaduse § 43). Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohalt on igasugune jälitustegevus lubatav „üksnes sel määral, kui see on vajalik demokraatlike institutsioonide kaitseks“.(8)

Riik peab paika panema garantiidesüsteemi, mis välistaks jälitustegevust alustades ja selle käigus võimu kuritarvitamise ja omavoli(9). EIK on mitmel korral rõhutanud kuivõrd oluline on jälitustegevuse puhul üheselt arusaadav ja eriliselt täpne regulatsioon.(10) Oht riigivõimu omavoliks taolises salaja teostatud valdkonnas on ilmselge. Täpne ja üheselt arusaadav regulatsioon annab vajaliku info, mis juhtudel võib riigivõim jälitustegevust teostada.(11)

EIK praktika näeb ette minimaalsed nõuded, mis peavad kindlasti siseriiklikus regulatsioonis olema tagatud. Sätestatud peab olema:(12)

• isikute ring ja kuritegude kataloog, mille puhul võidakse jälitustegevust alustada ja teostada – kusjuures, tegemist peab olema raske kuriteoga,
• konkreetse põhjendatud kuriteo kahtluse nõue – üldise iseloomuga informatsiooni kogumine ei ole lubatud,
• ultima ratio ehk hädavajalikkuse põhimõte jälitustegevuse alustamise eeldusena st, et muul viisil ei saa kuriteo tõkestamine või tõe väljaselgitamine võimalik olla – vajalikkuse nõue on isegi olulisem kui formaalsed alused jälitustegevuse alustamiseks, sest kui hädavajalikkust ei suudeta tõestada, võib isegi formaalse aluse olemasolul jälitustegevus ebaseaduslikuks muutuda,
• ajaline piirang ja ranged menetluslikud nõudmised, sh protokollide koostamise, teabe edastamise, kasutamise ja hoidmise, kasutusele võetavate ettevaatusabinõude ning salvestiste hävitamise kohta, eriti olukorras, kus süüdistused on tühistatud või inimene on õigeks mõistetud,
• sõltumatu ja tõhus järelevalve täitevvõimu tegevusele nii jälitustegevusele loa andmisel kui ka selle teostamisel ja lõpetamisel.

Sõltumatul ja tõhusal järelevalvel on jälitustegevuse teostamisel ja võimaliku riigivõimu omavoli vältimisel eriliselt oluline roll. Kui muudel juhtudel piisab sellest, et anda isikule õigus pöörduda kohtu poole, siis jälitustegevuse puhul jääb sellest väheseks, kuna isik ei pruugi teadagi, et tema õigusi rikutakse ning ei saa seetõttu ka enda kaitseks midagi ette võtta.(13)

Seetõttu peaks jälitustegevuse alustamise otsustamisel ja selle teostamise ajal toimima järelevalve isiku teadmata.(14)

EIK on pidanud varjatud informatsiooni kogumisel oluliseks erinevate järelevalvesüsteemide koosmõju, sealhulgas „politsei järelevalvekomisjoni, õiguskantsleri ning parlamendi ombudsmani ning parlamendi õiguskomisjoni kaasatust ja järelevalvet.“(15) Enamasti rõhutakse kohtuliku järelevalve olulisusele eelkõige jälitustegevuse viimases staadiumis kui jälitustegevus on lõpetatud ja isikut on sellest teavitatud.(16) Samas on erialases kirjanduses jätkuvalt rõhutatud vajadust kohtuliku loa järele ka jälitustegevuse alustamisel.(17)

Nii hetkel kehtiv kui ka eelnõuna välja pakutav regulatsioon rõhutab jälitustegevuste planeerimisel hädavajalikkuse põhimõtet. Samas on jälitustoimingute teostamise formaalsed alused saanud mõningase kriitika osaliseks. Tõenäoliselt kõmulisim aspekt uue eelnõu juures on asjaolu, et sideettevõtetelt omanikupäringu ja kõneeristuste nõudmine on jäetud jälitustoimingute nimekirjast üldse välja ja on seega ka väljaspool neid menetluslikke garantiisid, mis jälitustoimingutele on pandud.(18)

Lisaks on kritiseeritud kuritegude kataloogi, mis lubab jälitustoiminguid alustada. Kuigi hetkel arutluses oleva eelnõuga on seda ringi varasema regulatsiooniga võrreldes kitsendatud, leiab Eesti Advokatuur endiselt, et selles kataloogis on „kuriteokoosseise, mille puhul tõendite kogumine jälitustoimingutega ei ole põhjendatud.“ Vaidlusi tekitas ka asjaolu, et jälitustegevust saab läbi viia „kuriteo ettevalmistamise kohta“, mille osas leidis Riigikohus, et see peaks piirduma üksnes selliste tegudega, kus ettevalmistamine ise on karistatav.(19)

Justiitsministeerium leidis aga, et jälitustoiming peaks olema lubatud ka siis kui ettevalmistamine ei ole kuritegu ning kui „eesmärgiks on koguda täiendavat teavet, mis võimaldaks hiljem alustada kriminaalmenetlust“. Ka isikute ring, kelle suhtes võidakse jälitustoimingut teostada, on tugeva kriitika alla sattunud. Eelnõu praegune versioon võimaldab jälitada peale kahtlusaluste ja isegi kannatanute ka isikuid, kellel ei ole konkreetse kriminaalmenetlusega midagi pistmist.(20)

Lisaks mitmele probleemile järelevalve menetluse regulatsioonis, sh võimalusele, et ühe jälitustegevuse tulemust saab kasutada mitmes kriminaalmenetluses,(21) toodi ühe suurema probleemina välja järelevalve ja kohtuliku kontrolli piiratus. Eesti Advokatuur näiteks kiitis kohtuliku järelevalve paranemist jälitustegevuseks loa andmise faasis. Samas leiti, et ühe jälitustoimingu alustamise allutamine prokuratuuri loale, kui kõik teised vajavad kohtu luba, on põhjendamatu.(22)

Riigikohus kritiseeris järelevalvet jälitustegevuse läbiviimise üle leides, et planeeritud suur rõhuasetus prokuratuuri rollile toob kaasa „liiga suure võimukontsentratsioon[i]“ täitevvõimu kätte ning ei pruugi olla kooskõlas võimude lahususe põhimõttega.(23)

Kui advokatuuri kriitika puhul vastas Justiitsministeerium, et nemad ei näe probleemi, siis Riigikohtu kriitika ei saanud Justiitsministeeriumilt üldse sisulist vastust.(24) Suurimat tähelepanu on siiski saanud jälitustegevuse järgne järelevalve.

Õiguskantsleri menetlus, mis oli üheks põhjuseks juba vastu võetud seadusemuudatuse ümbermõtlemiseks, keskendus eelkõige jälitustegevuse järgsele järelevalvele. Õiguskantslerile valmistas erilist muret jälitustoimingust mitteteatamise puudulik regulatsioon. Kuna jälitustoimingu lõppedes sellest inimesele teadaandmine on eelduseks kohtulikule järelkontrollile – inimene saab kohtu poole pöörduda ainult siis, kui ta teab, et tema õigusi võidi rikkuda – siis on see nüanss jälitustegevuse regulatsiooni juures üks olulisemaid. Üks problemaatilisemaid aspekte selles vallas on järelevalve mitteteavitamise üle.(25)

Uue eelnõuga on järelevalvet inimese mitteteavitamise üle oluliselt parandatud ning on allutatud lisaks prokuratuuri esmasele kontrollile nüüd ka kohtu lõplikule kontrollile. Teoreetiliselt on siiski võimalik jälitustegevuse läbiviimist isiku eest tähtajatult varjata, mis on advokatuuri ja õiguskantsleri seisukohalt endiselt probleemne.(26)

Uus eelnõu on küll valitsuse poolt heaks kiidetud, kuid peab läbima ka Riigikogu menetluse. Selle käigus võib see oluliselt muutuda ning ei ole võimalik ennustada, mis kujul või kas üldse see lõpuks vastu võetakse. Seetõttu tasub praegu täpsemast hinnangust hoiduda nii kehtiva regulatsiooni suhtes, kuna see on muutmisel, kui ka muudatuste suhtes, kuna ei ole veel teada, mis vormis need lõpuks vastu võetakse. Eelnõu menetlemisel tasub aga kindlasti silma peal hoida, kuna tegemist on regulatsiooniga, mis puudutab inimeste elu eriti intiimseid aspekte.

Sarnaselt puudutab äärmiselt delikaatseid aspekte eelnõu, mis näeb seksuaalkurjategijatele vabadusekaotuse osalise alternatiivina ette ravi, nn keemilise kastreerimise. Seletuskirja kohaselt põhineb eelnõu 2009. aastal koostatud analüüsil, mis uurib erinevaid ravivõimalusi ja rahvusvahelist praktikat. Tegemist on uue eelnõuga, mis sai valitsuse heakskiidu 2. veebruaril 2012  ning sarnaselt jälitustoimingute regulatsiooniga võib Riigikogu menetluse jooksul märkimisväärselt muutuda. Siiski võib öelda, et tegemist on positiivse arenguga. Ravile suunamine sõltub otseselt karistatu nõusolekust, kuid erinevalt varasemast korraldusest on see riigi poolt kompenseeritud. Muudatus tagab selle, et inimest mitte üksnes ei karistata, vaid et tema hälbega tegeletakse aktiivselt, suurendades tõenäosust, et vabanedes suudab ta oma hälvet kontrollida ja ühiskonda integreeruda. Eraelu puutumatuse õiguse seisukohalt on määrava tähtsusega menetlus, mille tulemusel inimene ravile suunatakse ning ravi range vabatahtlikkus, kuna ravi tulemusel on suur mõju isiku füüsilistele funktsioonidele.

Justiitsministeerium planeerib muudatusi ka isikuandmete kaitse regulatsioonis.(27)

Analüüsi tulemusena tuvastati mitmeid probleemkohti nii kohaldamisala, isikuandmete mõiste, andmesubjekti õiguste ja eelkõige andmesubjekti nõusolekuta isikuandmete töötlemise osas. Justiitsministeerium on pannud seega ette täpsustada vastavaid reegleid. Eraldi probleemina mainiti ka kriminaalmenetluse käigus registritesse kantavate andmete (nagu näiteks DNA ja sõrmejälgede) regulatsiooni.

Kolmas seadusemuudatuse algatus, mis avaldab mõju õigusele era- ja perekonnaelu puutumatusele, on veelgi varajasemas staadiumis kui eelmised. Vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu lähetati kooskõlastusringile 27. detsembris 2011. Seletuskiri märgib seaduseelnõu eesmärgina praktikas ilmnenud probleemide lahendamist, millest just vangistusseaduse muudatused on siinkohal olulised. Need puudutavad eelkõige kinnipeetava isiklikke asju ja talle keelatud asju ning samuti lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.

Kohtupraktika

2011. aastal tegi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kinnipeetava pikaajaliste kohtumiste regulatsiooni osas otsuse, mis kajastub ka 2011. aasta lõpus algatatud seadusemuudatuse eelnõus. 2010. aasta 30. septembri otsusega nr 3-09-1840 pöördus Tallinna ringkonnakohus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poole, kuna tunnistas vangistusseaduse (VangS) paragrahvi 94 lõike 1 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks. Antud säte võimaldab vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi abikaasaga, kuid ei võimalda pikaajalisi kokkusaamisi. Riigikohtu kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustunud. Ta leidis oma 4. aprilli 2011 otsuses nr 3-4-1-9-10, et kuigi on tegemist pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega, on intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse eeluurimisvangla režiimis õigustatud. Kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on see kehtestatud „kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise“ eesmärke silmas pidades.(28)

Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järel, kuid karistatava staatusesse veel üle viimata inimesele on pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine samuti õigustatud. See on vajalik „vanglas avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, samuti kuritegude tõkestamise“ eesmärgil.(29)

See on nii seetõttu, et „üldjuhul pole ajavahemik süüdimõistva ja isikut vangistusega karistava kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahel liiga pikk.“(30)

Mõlemal juhul on perekonnaga suhtlemiseks teised võimalused.

2011. aasta detsembris kooskõlastusringile saadetud väljapakutav eelnõu täpsustaks oluliselt lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste reeglistikku. Positiivne on asjaolu, et nendest kokkusaamistest keeldumisel peab vangla oma otsust põhjendama. Vahest vajab mõningast täpsustust siiski vangistusseaduse paragrahvi 24 muudatus, mille kohaselt võib kokkusaamist mitte lubada kui on põhjust kahelda „kokkusaaja maines“. Selline sõnastus on mõnevõrra ebamäärane ja võib kaasa tuua mitmeti tõlgendamist.

Statistika ja uuringud

Liina Kanger ja Eve Rohtmets on analüüsinud Riigikogu Toimetistes avaldatud artiklis Eestis kehtivat andmekaitseregulatsiooni Euroopa Kohtu praktika valguses ning tulnud järeldusele, et andmekaitsedirektiivis toodud reegleid ei ole Eestis piisavalt konkreetselt sisustatud ja konkretiseeritud. Samuti leiavad nad, et Andmekaitse Inspektsiooni iseseisvus peaks olema tagatud ning see peaks seisma väljaspool ühegi ministeeriumi kontrolli „majandusliku, organisatsioonilise ja isikliku sõltumatuse tähenduses“. Selle analüüsiga tuleb nõustuda. Direktiiv 95/46 kui paindlik eesmärginorm, mis võimaldab liikmesriikidel seda oma riigis sobivate vahenditega konkretiseerida, ei saa oodatud tõhususega toimida juhul, kui liikmesriik on oma seadustes kasutanud samasugust konkreetsuse astet kui direktiiv ise.(31)

Andmekaitse inspektsioon viis 2011. aastal läbi ka mitmeid seireid. Olulisem neist oli kohalikes omavalitsustes rahvastikuregistreid dubleerivate registrite kontrollimine. Selle käigus ilmnes, et pooled kontrollitud kohalikest omavalitsustest pidasid riiklikule rahvastikuregistrile lisaks alternatiivset kohalikku registrit, sest riikliku registri kasutamine oli kas liiga kohmakas või oli selle ligipääs keeruline.

Head praktikad

Nagu juba tavaks saanud, avalikustas Andmekaitse Inspektsioon ka 2011. aastal mitmeid mittesiduva iseloomuga juhiseid andmekaitsereeglite kohta, mis seaduse üldsõnalisuse probleemi mõnevõrra leevendada aitavad. Avaldati soovituslikud juhised isikuandmete kaitsest töösuhetes ja elektrooniliste kontaktandmete kasutamisest otseturunduses.

Politsei- ja Piirivalveamet seadis Soome eeskujul 1. juunil 2011 sisse veebikonstaabli, et nõustada inimesi ka internetis ja sotsiaalmeedia kanalites (nagu Facebookis ja Rate’is).

Olulisemad avalikud arutelud

Ühe teemana andmekaitsevaldkonnas leidis meedias kajastamist probleem, et ametnikud kasutavad sageli seadusevastaselt rahvastikuregistrit oma isiklike huvide ja uudishimu rahuldamiseks. Teistes Euroopa riikides rohkelt arutelusid tekitanud teemad – Google Streetview või maailma lennujaamades kasutusel olevad kehaskännerid – Eestis avalikke arutelusid tekitanud ei ole. Kehaskännereid Eesti lennujaamades ei kasutata.

Kokkuvõte

2011. aastal leidis era- ja perekonnaelu puutumatuse valdkonnas aset palju muudatusi, mis on teema poolest on seinast-seina. Selle inimõiguse omapära on see, et iga rikkumine võib inimese elus mängida potensiaalselt väga suurt rolli. Seetõttu on oluline, et kõik seadusandlikud, poliitilised ja kohtulikud muudatused oleksid võimalikult ettevaatlikult ja erinevaid võimalusi arvesse võttes läbi kaalutud. Kõige rohkem tekitab inimõiguste seisukohast muret just jälitustegevuse regulatsiooni uuendamine, mis niigi on juba käinud läbi käänulise tee, kuid pole ikka veel jõudnud kõiki rahuldava tulemuseni. Loodetavasti ei ole jälle tegemist seadusemuudatusega, mis surutakse Riigikogus läbi, et mõned aastad hiljem maabuda Riigikohtus, kus see põhiseadusvastaseks kuulutatakse nagu juhtus karistusjärgse kinnipidamisega.

Soovitused:

• Arvestada jälitustegevuse regulatsiooni uuendamisel asjakohaste kommentaaridega, mille eesmärk on suurendada inimõiguste kaitset ning mitte lähtuda üksnes täidesaatva võimu mugavusest.
• Seksuaalkurjategijatele vabadusekaotuse alternatiivina ravi ette nähes tagada, et ravi on rangelt vabatahtlik ning et sellega käiks kaasas ka tõhus psühhiaatriline ravi.
• Vaadata üle isikuandmete kaitse regulatsioon ning tagada, et see vastaks Euroopa Liidu nõuetele, sh kohustusele tagada võimalikult täpne ja selge normistik.
• Täpsustada vangistusseaduse ja teiste asjakohaste seaduse muutmisel vangistatute lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste sätteid, välistamaks võimalikke mitemeti tälgendamisi.

Allikad:

¹ RT I, 21.03.2011, 2.

² RT I 2003, 27, 166 … RT I, 29.12.2011, 1.

³ Hirvoja. Lk 15.

⁴ KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri.

⁵ KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri.

⁶  RT I, 22.12.2011, 3.

⁷ Eesti Vabariigi Põhiseadus: kommenteeritud väljaanne, Juura, 2008. Lk 113.

⁸ Samas. Lk 239.

⁹ Samas. Lk 239, 292, 332.

¹⁰ Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses Klass ja teised vs. Saksamaa (6.09.1978), kaebus nr 5029/71, Malone vs. Ühendkuningriigid (2.08.1984), kaebus nr 8691/79, Kruslin vs Prantsusmaa (24.04.1990), kaebus nr 11801/85. Para 33. Vt ka Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Lk 362; Maruste, Rait (2004). Konstitutsionalism ning põhiõiguste- ja vabaduste kaitse. Tallinn 2004, Lk 392, 489, 535.

¹¹ Malone otsus. Vt ka Maruste. Lk 434.

¹² Nt Malone, Kruslin, Klass, ja Leander vs. Rootsi (26.03.1987), kaebus nr 9248/81. Vt ka Taavi Annus Riigiõigus. Tallinn 2006. Lk 310; Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Lk 332, 362. Maruste. Lk 392, 489.

¹³ Maruste. Lk 535; Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Lk 292.

¹⁴ Maruste. Lk 292, 392.

¹⁵ Leander. Maruste. Lk 435.

¹⁶ Maruste. Lk 292, 392, 487.

¹⁷ Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Lk 332, 239.

¹⁸ Eesti Advokatuur. KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Lisa 4 (edaspidi Advokatuur 2011a). Punkt 1; Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit. KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Lisa 4. Punkt 1, 4-5; Õiguskantsler. KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Lisa 4. (edaspidi Õiguskantsler 2011a) Punkt 5-6; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Lisa 4. Punkt 1. Vt ka Salu, M (2011) „Vaher: pealtkuulamine on liiga lihtsaks tehtud“. 9.04.2011. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/416748/vaher-pealtkuulamine-on-liiga-lihtsaks-tehtud/.

¹⁹ Riigikohus. KrMS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Lisa 4 (edaspidi Riigikohus 2011a). Punkt 2.4.

²⁰ Riigikohus 2011b. Punkt 2.4, Riigikohus 2011a. Punkt 6.

²¹ Riigikohus 2011b. Punkt 3. Riigikohus 2011a. Punkt 9; Advokatuur 2011b. Lk 3; Advokatuur 2011a. Punkt 6.

²² Advokatuur 2011b. Lk 1-3.

²³ Riigikohus 2011b. Punkt 2.5.

²⁴ Riigikohus 2011a. Punkt 7.

²⁵ Õiguskantsler 2011b .

²⁶ Advokatuur 2011b. Lk 3. Advokatuur 2011a. Punkt 7. Õiguskantsler 2011b .

²⁷ Hirvoja. Lk 21.

²⁸ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-9-10 (4.04.2011). Para 68.

²⁹ Samas. Para 82.

³⁰ Samas.

³¹ Sarnast lähenemist on Eestis võimalik täheldada ka võrdse kohtlemise seaduse puhul, kuhu on samuti üle võetud direktiivide üldsõnaline tekst miinimumtasemel, sellele kohalikest oludest tulenevat täiendavat sisu andmata.