Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld

2009. aasta 10. detsembril pöördusid MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu ja MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühing Ohvriabi Eesti Vabariigi Valitsuse, Riigikogu ja avalikkuse poole, tuues esile vajaduse tõhusa naistevastase vägivalla vastu võitlemise poliitika ja riikliku tegevuskava järele. Euroopa Liit on välja andnud suunised, milles defineeritakse naistevastane vägivald kui

„igasugu[sed] naiste vastu suunatud vägivallateod, mis põhjustavad või võivad põhjustada füüsilist, seksuaalset või vaimset kahju või kannatust, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või omavoliline vabadusest ilmajätmine, kas siis avalikus sfääris või eraelus.“[i]

Seega hõlmab see mõiste endas nii kehalist väärkohtlemist (sealhulgas vägistamist) kui ka perevägivalda (füüsilist ja vaimset). Viimane neist on reeglina varjatum ja ka raskemalt tuvastatav.

Naistevastase vägivalla teema ei ole aastal 2010 pälvinud nii suurt tähelepanu, kui oleks võinud, kuid siiski on palju tööd ära tehtud. Vabariigi Valitsus võttis 1. aprilli 2010. aasta istungil vastu korralduse nr 117, millega kiideti heaks „Vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014“[ii](edaspidi arengukava). Arengukava põhjal on valminud lähenemiskeelu rakendamise analüüs ning lepitusmenetluse rakendamise analüüs.

Lisaks eeltoodule esitasid Riigikogu liikmed 17. juunil 2010. aastal arupärimise justiitsministrile seoses eriseaduse välja töötamisega.[iii] Riigikogu avas oma 2010. aasta sügisistungjärgu arutades naistevastast vägivalda ja võimalikkust algatada eriseaduse välja töötamine. Justiitsminister vastas Riigikogu ees küsimustele ja väitis, et 2008. aasta kriminaalstatistika aruande kohaselt oli kehalise väärkohtlemise all kannatanutest 52% mehed ning 48% naised.[iv] Lisaks rõhutas justiitsminister, et perevägivalla ohvrite hulgas on mehi rohkem kui naisi ning et Eestis kehtivad seadused on piisavad, et tagada kõigile võrdsed õigused. Samas ei toeta väidet, et ohvreid on meeste hulgas rohkem 2009. aastal Statistikaameti poolt läbi viidud uuring paarissuhte vägivalla kohta. Statistikaameti uuringu kohaselt on paarissuhtevägivald levinud nii naiste kui ka meeste hulgas, kuid vägivalla all kannatavaid naisi on oluliselt rohkem.[v]

Naistevastasest vägivallast Eestis

Eestis on 10 varjupaika, kuhu pöördujatest on 80% naised ja 20% mehed. Nendest 20%-st meestest on kolmandik alaealised.[vi] Arengukava andmetel suundub suurem osa varjupaika pöördujatest sinna koos lastega. Justiitsministeeriumi kuritegevuse baromeetri kohaselt pandi 2010. aasta esimese 10 kuu jooksul toime 67 vägistamist ja 3624 kehalise väärkohtlemise süütegu, aset leidis 49 piinamisjuhtumit.[vii] Võrreldes eelneva aastaga on langustendents kõikide eelpool mainitud süütegude osas. Justiitsministeeriumi kriminaalstatistika toob välja ainult füüsilise vägivalla vormid, kuid vaimne vägivald on kajastamata.

Perevägivald on naistevastase vägivalla varjatum pool. Euroopa Komisjoni poolt korraldatud uuringus on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas esikolmes; meid edastavad vaid Leedu, Läti ja Soome (vastavalt erinevatele andmetele). 39% küsitletuist teab kedagi, kes on perevägivalla ohver ja 32% teab kedagi, kes peksab oma naist.[viii] EL-i uuringust ilmnes, et 73% vastanutest usub, et naistevastane vägivald ei ole aktsepteeritav ning peaks olema karistatav seadusega.[ix] Sama uuringu näitajad selle kohta, kas inimesed peavad perevägivalda levinuks Eestis, on üllatavalt väiksed.

Karistusõiguslikud meetmed

Eesti Vabariigi põhiseaduse[x] § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada. Põhiseaduses on kajastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 põhimõte. Karistusseadustiku[xi] (KarS) paragrahvid 121–122 käsitlevad kehalist väärkohtlemist või piinamist. Mõlemal juhul on karistuseks ettenähtud rahaline karistus või väärkohtlemise puhul kuni kolmeaastae vangistus ja piinamine puhul kuni viieaastane vangistus.  Reaalse vangistusega on võimalik karistada raske kehavigastuse tekitamise korral (KarS § 118) või ettevaamatusest surma põhjustamise korral (KarS § 117).

Käesoleva seisuga ei näe karistusseadustik perevägivalla toimepanijale ette mingisugust tõsiselt võetavat karistust. Kuna perevägivald langeb hetkel kehalise väärkohtlemise koosseisu alla, ning kuna Eesti vanglad on ülekoormatud, siis reeglina sellistes olukordades määratakse rahaline karistus. See omakorda tähendab, et vägivallatseja läheb koju tagasi, kus ta tõenäoliselt jätkab eelnenud harjumusi.

Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) näeb kannatanule ette ühe võimaliku kaitse, milleks on ajutine lähenemiskeeld (KrMS § 141¹ lg 1). See on kriminaalmenetluse tagamise vahend ning ajutist lähenemiskeeldu saab rakendada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Selle paragrahvi lõige 2 võib aga tihti osutuda takistuseks, kuna lähenemiskeelu kohaldamise jaoks on vaja kannatanu nõusolekut. Tihti võib kannatanu loobuda nõusoleku andmisest kaastundest partneri suhtes, partneriga leppimise, sotsiaalsete ja majanduslike tegurite tõttu, vahel ka hirmust.[xii] Nõusoleku nõue kriminaalmenetluses võib viia olukorrani, kus ründaja pääseb kannatanu juurde tagasi ning hiljem võtab kannatanu oma kaebuse tagasi ja ründaja jääbki karistuseta.

Ajutise lähenemiskeelu teine suur probleem on sanktsioonide puudumine rikkumise korral.[xiii] Ühelt poolt tähendab see, et kannatanul puudub motivatsioon rikkumistest teavitamiseks ning teiselt poolt tähendab see, et isik kelle suhtes on ajutine lähenemiskeeld välja antud ei karda seda rikkuda. KarS-i§ 331² näeb ette lähenemiskeelu rikkumise eest karistuse, kuid see on kohaldatav ainult kohtuotsusega kohaldatud lähenemiskeelule, mitte ajutisele lähenemiskeelule. Seega ei ole see mõjuv vahend takistamaks kahtlustaval kannatanule uute vigastuste tekitamist.

Lisaks lähenemiskeelu rakendamisele näeb arengukava ette ka lepitusmenetluse täiendamist. Lepitusmenetluse (KrMS § 203²) jaoks on vajalik nii kannatanu kui ka kahtlustatava või süüdistatava nõusolek. Lepitusmenetlust rakendatakse juhul, kui tõendite puudus ei võimalda asja kriminaalmenetluskorras lahendamist.[xiv] Lepitusmenetlusse saadetud kriminaalasjades domineerisid vägivallajuhtumid (üle 90%), nendest ligi 60% olid seotud perevägivallaga. Kahtlustataval on 6 kuud aega oma kohustuste täitmiseks. Kui kohustusi ei täideta tähtajaliselt võib kriminaalmenetlust uuendada.[xv]

Kooskõla inimõigustega

EIÕK artikkel 3 sisaldab piinamise keeldu, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult kohelda või karistada.[xvi] EIÕK liikmesriigid on endale artiklis 1 võtnud kohustuse tagada kõikidele isikutele nende jurisdiktsioonis põhiõigused ja vabadused. See tähendab, et liikmesriikidel on positiivne kohustus tagada kõikidele isikutele kaitse piinamise või ebainimliku kohtlemise eest. See kohustus laieneb ka nendele juhtudele, milles teo toimepanijaks on eraisik.

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt otsustanud, et väärkohtlemine peab olema teatud raskusastmes, et klassifitseeruda artikli 3 rikkumiseks.[xvii] Perevägivalla raames toime pandud pideva füüsilise ja vaimse väärkohtlemise puhul on tegemist artikli 3 mõistes ebainimliku kohtlemisega. Kui EIÕK liikmesriik ei taga ohvrite adekvaatset kaitset, siis on tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega.[xviii] 2009. aasta septembris jõustunud otsuses kohaldas Euroopa Inimõiguste Kohus artiklit 3 ka perevägivalla juhtumile ning leidis, et liikmesriik ei olnud täitnud oma kohustusi kannatanu õiguste kaitsel.[xix] Selle otsuse tulemusena on liikmesriigil positiivne kohustus astuda samme, mis tagaksid vägivalla ja kannatanu väärkohtlemise lõppemise.

Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW)[xx] hõlmab endas ka naistevastase vägivalla likvideerimist. Eesti kirjutas CEDAW-le alla 20. novembril 1991. aastal. CEDAW komisjoni üldises juhises nr 19[xxi] punktides 11 ja 23 tuuakse välja asjaolu, et perevägivald on kõige ohtlikum vägivalla vorm ning tihti ei saa naised sellisest olukorrast lahkuda, kuna on ründajast sõltuvad. 1992. aastal soovitas CEDAW komisjon liikmesriikidel kehtestada õiguslikud vahendid, et tagada perevägivalla ohvritele adekvaatne õiguskaitse.

2010. aasta lõpu seisuga puudub karistusseadustikus perevägivalla süüteokoosseis ning kehalise väärkohtlemise koosseis ei ole piisav, et tagada kannatanu turvalisus ning väärkohtlemise lõppemine. Kehalise väärkohtlemise paragrahv (KarS-i § 121)  kohaldub ka perevägivalla puhul. KriMS § 9 lg 1 kohaselt  saab isikut 48 tundi vahistusmääruseta kinni pidada.

Seega, isegi kui isik peetakse kinni kahtlustatavana kehalises väärkohtlemises, pääseb ta 48 tunni jooksul tagasi ohvri juurde. Kannatanul on võimalus taotleda ajutist lähenemiskeeldu, mis kehtiks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. See peaks tagama ohvri turvalisuse ajal, mil väärkohtleja on vabaduses.[xxii] Kuna kehalise väärkohtlemise eest on karistuseks ette nähtud rahaline karistus või kolm aastat vangistust, siis on üpris tõenäoline, et süüdistatavale määratakse rahaline karistus ning ta tasub selle ära ja läheb oma ohvri juurde tagasi.

Menetluses on teisigi puudujääke. KrMS § 71 kohaselt võib abielus või püsivas kooselus elav isik keelduda ütluste andmisest. Samuti on perevägivalla puhul reeglina vähe tunnistajaid. Justiitsministeeriumi aruandest nähtus, et kui ei ole piisavalt tõendeid, siis saadetakse asi lepitusmenetlusse.

Eelpool mainitud menetlusmeetmed illustreerivad olukorda, kus süüdistatav või kahtlustatav võib tihti pääseda karistusest ning tagasi oma ohvri juurde. Otsuse Opuz vs. Türgi[xxiii] tulemusena paistab, et Eesti ei ole täitnud oma kohustust artikli 3 mõistes ning karistusseadustikku tuleks täiendada perevägivalla süüteo koosseisu osas. Menetlusvahendid (lähenemiskeeld) tuleks muuta tõhusaks, et perevägivalla all kannataja saaks reaalset abi.

Kokkuvõte

Naistevastane vägivald on Eestis probleem, millest räägitakse vähe. Aeg-ajalt kerkib see teema üles, kas siis mõne avalikkusesse jõudnud juhtumi või kampaaniaga seoses, kuid üldiselt on see teema endiselt avalikkuse eest varjus. Ometi mõjutab see tervet ühiskonda. Arengukava toob välja tõsiasja, et perevägivald ei piirdu enamasti ühekordne juhtumiga vaid see muutub pere igapäevase käitumise osaks. Seejuures võivad lapsed, kes kannatavad vägivalla all, ka ise vägivallatsejateks muutuda.[xxiv] Perevägivallaga tuleb tegeleda kõikidel tasemetel: ennetamise, karistamise ja ohvrite kaitsmise tasandil.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esitas oma soovitused arengukava välja töötamisel, kuid kõik ei leidnud kajastamist arengukavas. Üheks oluliseimaks soovituseks võiks pidada politseile volituste andmist kodust vägivallatseja eemaldamiseks ja eemal hoidmiseks.[xxv]

Rahvusvahelised inimõiguse konventsioonid (EIÕK ja CEDAW) kohustavad liikmesriike astuma positiivseid samme naiste õiguste kaitsmiseks. Hetkel Eestis kehtiv õiguslik raamistik ei võimalda naistele adekvaatset kaitset oma ründaja eest.

Naistel on võimalus pöörduda kriisi- ja turvakodude poole, mis on enamasti mittetulundusühingud ning mille rahastamine on projektipõhine. Riik peaks olema see organ, mis tagab kannatanutele sellise abi ning vastavate organisatsioonide järjepideva rahastuse.

Selleks, et Eesti õigusaktid oleksid kooskõlas 2009. aasta lõpus jõustunud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega, tuleks karistusseadustikku lisada süüteokoosseis, mis käsitleb perevägivalda. Võttes arvesse perevägivalla süüteokoosseisu eripärasid, tuleks ka menetlusõigust tõhusamaks muuta. Riigikogu avaistungil väljendatud mure, et eriseaduse välja töötamine läheks vastuollu inimõigustega, leiaks lihtsa lahenduse kui perevägivalla süüteokoosseis ei keskenduks ohvri soole, vaid kaitseks kõiki perevägivalla ohvreid nende soost olenemata.

Soovitused

–       Kaaluda politsei volituste suurendamist vägivaldse isiku kodust eemaldamiseks ja eemal hoidmiseks.

–       Suurendada riigi osalust tugiteenuseid pakkuvate organisatsioonide rahastamises.

–       Tagada kannatanatule senisest tõhusam ja kättesaadavam tugiteenus ning kaitse ründaja eest.

–       Lisada karistusseadustikku perevägivalda käsitlev süüteokoosseis.