Õigus haridusele

Juurdepääs ja õigus haridusele on (vaatamata inimõiguste mittehierahilisusele) olulisim eeldus kodanikuühiskonna ülesehitamisel. Just tänu haritusele saab üksikisik aduda oma õiguste ja vabaduste kasutusmäära ning arvestada teiste inimeste põhiõigustega oma suhtumises ja käitumises. Õigus haridusele on 2010. aastal leidnud kajastamist meedias mitmel korral.[i] Ette on võetud ka sisulisi analüüse.[ii]

Liigume diskussioonide abil ilmselgelt lähemale õigusriiklusele, samas seisame nii majanduslike kui poliitiliste survete tõttu valikute ees, mis kontseptuaalselt õigust haridusele Eestis määratleb.

Järgnev ülevaade toob välja 2010. aasta olulisemad küsimused nii haridusastmete lõikes kui ka lähtudes vähemkaitstud sotsiaalsete gruppide (muulased, eakad) juurdepääsust haridusele.[iii]

Põhikooli ja gümnaasiumiaste

2010. aastal jätkus põhikoolide ühendamise poleemika. Koolide sulgemine finantspõhjustel on tekitanud keerukaid olukordi õpilastele, kes peavad nüüd koolis käima kodukohast kaugemal. Seoses tekkinud olukorraga on mitmed omavalitsused pöördunud riigi poole, et vältida kohaliku gümnaasiumi kinnipanekut või et saada lisafinantseeringuid. Taotluste sisuks on sageli avaldus riigigümnaasiumi loomiseks (Jõgeval, Viljandis, Haapsalus). Mitmed koolijuhid on aga möönnud, et teema on läbi arutamata ja seega on riigigümnaasiumite idee tõhusus etteaimamatu.[iv] Lisaks võib see puudutada teravalt haridusele juurdepääsu tingimusi.

Eraldi luubi all on olnud erikoolide problemaatika. Eesti Vabariigi õiguskantsler on võtnud sõna kasvatuse eritingimusi vajavate laste koolide kontseptsiooni ellurakendamiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamise üle järelevalve teostamise asjus.

2010. aasta 5. novembril toimus kontrollkäik Kaagvere Erikooli. Kontrollkäigul ilmnes muuhulgas, et Haridus- ja Teadusministeerium ei ole välja töötanud alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise eelnõud, millega oleks võimalik erikoolide kontseptuaalsetes alustes sätestatut ellu rakendada.[v] Erikoolide juures kerkis esile diskrimineerimissüüdistus. Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastane komisjon (ECRI) viitas oma 2010. aasta raportis Eestile ette romide diskrimineerimist.[vi] Haridusminister on meedias süüdistusi tõrjunud[vii] ja ministeeriumi esindaja sõnul õpivad romad erivajadustega laste koolides eranditult vanemate nõusolekul.[viii] Omapoolses raportis Euroopa Nõukogule tuuakse Eesti riigi poolt välja keeleõppe tõhusamaks muutmise meetmed, mis võimaldavad kõigile, olenemata keelelisest ja etnilisest taustast, võrdse juurdepääsu haridusele.[ix]

Kõrgharidus

Praxis viis SA Archimedes Primus programmi toetusel 2010. aastal läbi kõrgharidusele ligipääsu uuringu.[x]

Uuring leidis vastukaja Eesti Üliõpilasliidu poolt, kes tõi välja, et ainult 5% üliõpilastest pärineb madala sotsiaalmajandusliku staatusega peredest. Suhtelises vaesuses elab aga 19,5% Eesti elanikkonnast. Stipendiumitepõhine toetussüsteem suurendab kõrghariduses esinevat ebavõrdsust ja seega oleneb õppima pääsemine õppuri vanemate sissetulekust ning elukohast. Uuring näitab samuti, et Eesti tudengitest töötab 66%, mis on Euroopa kõrgeim näitaja. 51% täisajaga õppivatest tudengitest töötab täisajaga ja kulutab Euroopas kõige vähem aega õppetööle.[xi]

2010. aastal võeti vastu Tartu Ülikooli seaduse muutmise seadus, mis peamiselt sätestas ülikoolisiseseid õppedistsipliinide reguleerimisega seotud küsimusi. 16. veebruaril 2011 Riigikogus vastu võetud Tartu ülikooli ja ülikooliseaduse muutmise seadusega[xii] seondub ülikooli juhtimise küsimus, st milline on ülikooli kuratooriumi ja tema nõukogu suhestus? Antud diskussioon puudutab ühiskonda laiemalt. Kuratooriumi liikmete (isikud väljaspoolt ülikooli) mõju ülikooli autonoomiale (ja seetõttu ka  juurdepääsule haridusele) ei ole piisavalt analüüsitud. Esimene konflikt on juba toimunud.[xiii] Eriseaduse vastuvõtmine võib panna ülikoolid ebavõrdsesse seisu ja seega reguleerida vaba juurdepääsu haridusele.

2010. aasta 16. septembril võttis valitsus vastu dokumendi “Ülevaade Eesti kõrghariduspoliitika arengutest 2006–2009”,[xiv] kus mööndakse, et “[p]eamised vajakajäämised on seotud riigieelarvelise rahastamise piirangutega”. Ilmselgelt on tegemist õppekavade ja ülikoolide disproportsionaalse rahastamise ja mittepõhjendatud poliitikaga. Selle dokumendi üheks osaks on ka analüüs pealkirjaga „Kõrghariduse seostamine Eesti ühiskonna vajaduste ja tööturu ootustega“, mis viitab sellele, et kõrghariduspoliitika on oma olemuselt protektsionistlik ja ei arvesta tegelikkuses EL-i vaba liikumise põhimõtteid, ei näe prioriteedina ette välisüliõpilaste arvu kasvu ega tunnista tõsiasja, et meie lõpetanud asuvad tihti tööle välismaal.

2010. aastal polemiseeriti ka kõrgharidusmaksu ja tasuta kõrghariduse teemadel.[xv] Need teemad ei lähtu kehtivatest Haridus- ja Teadusministeeriumi haridusstrateegilistest dokumentidest ja nende rakendamisdokumentidest. See on külvanud õiguskindlusetust, kuna ei ole selge, milliste kriteeriumite põhjal tasuta kõrgharidus isikule laieneb, kes ja kuidas seda finantseerib ja milliseks kujuneks riigi toetus erinevate erialade ja ülikoolide lõikes.

Kõrgharidusele juurdepääsu küsimusega seonduvad mitmed seni veel lahti rääkimata teemad, näiteks: eriala-assotsiatsioonide määratud tingimused kõrghariduse omandanu ligipääsuks erialasele tegevusele ning jätkuv diskrimineerimine kehtivas õiguses. Advokatuuriseaduse[xvi]  § 29 lõige 3 kehtestab, et kutsesobivuskomisjoni, kes määrab kandidaadi kõlblikkuse, kuulub ex officio Tartu Ülikooli õigusteadlane. Ka kohtunikueksamikomisjoni kuulub Tartu Ülikooli esindaja. Kuna Eestis on kolm riiklikult tunnustatud õigusõpet andvat ülikooli, peaks nende üliõpilaste võrdne kohtlemine väljenduma ka seaduses. Õiglane oleks säärastes komisjonides ette näha kas rotatsioon või kõigi ülikoolide esindatus. Vastasel juhul tundub ülikooli valikul olulisem mitte akadeemiline sisu, vaid täidesaatva võimu poolt toodud märksõna „ebavajalik dubleerimine“ (nii meditsiini, õiguse, arhidektuuri jm distsipliinide juures). Sellega viidatakse vajadusele koondada teatud õppekavad ühte ülikooli, mis piiraks aga üliõpilase valikuvabadust ja vähendaks tervet konkurentsi. Ebaselgeks ja potensiaalselt akadeemilist vabadust ning haridusele juurdepääsu piiravaks on jäänud haridusministri kasutatud termin „otstarbekuse põhimõte“,[xvii] millega õigustatakse hariduspoliitilisi otsustusi.

Ilmselt tuleb nõustuda autoritega, kes väidavad, et Eesti vajab haridusprobleemide lahendamiseks süsteemseid ja professionaalseid süvauuringuid.[xviii] Selline väide võimaldaks parteiülest konsensust.

Positiivseks nähtuseks ealise diskrimineerimise kaotamisel on „väärikate ülikooli“ projekt, mille kaudu alustasid enesetäienduse õpinguid mitusada eakat (keskmine vanus 70 eluaastat). Tartu Ülikooli täiendusõppe esindajate sõnul on:

„Tartu Ülikooli väärikate ülikool […] kutsutud ellu lähtudes elukestva õppe põhimõtetest, et paindlikult reageerida ühiskonna muutustele ja vajadustele ning pakkuda võimalikult erinevatele sihtrühmadele täiendusõpet. Väärikate ülikooli tegevust Tartus toetab ka Tartu linn ning haridus- ja teadusministeerium.“[xix]

Väärikate ülikooli idee toimib ka regionaalselt. Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis[xx] on kursused lõpetanud ligi 350 üle 50aastast.

Õppelaenude tagastamine

2010. aastal oli akuutne õppelaenu (mitte)tagastamise teema. Kahtlemata on see oluline faktor haridusele juurdepääsul. Õppelaenude hüvitamine avaliku sektori töötajatele ja lapsevanematele lõpetati riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega, seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mis võeti Riigikogus vastu 2009. aasta 18. juunil. Seadus puudutab ka õppelaenult intresside tagastamist. Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) sõnul oleks pidanud kaaluma alternative.[xxi] EÜL kogus õppelaenude hüvitamise jätkamiseks 12 725 allkirja[xxii] ja on oma esindaja sõnul valmis minema Euroopa Inimõiguste Kohtuni, et õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist vaidlustada. Seaduse tõlgendamine on tekitanud mitmetimõistetavusi. Tallinna Halduskohus võttis vastu otsuse, millega kohustati valda jätkama õppelaenu hüvitamist gümnaasiumi õpetajale.[xxiii] On teada, et kohtusse pöördunuid on veelgi ja võib eeldada, et lõpliku hinnangu seaduse vastavusele põhiseadusele annab loodetavasti lähitulevikus Riigikohus.

Kokkuvõte

Jätkuva probleemina võib ka 2010. aastal välja tuua koolide ühendamise, mille tulemusel mitmed maakoolid suletakse ning juurdepääs haridusele võib potensiaalselt muutuda maa lastele keerulisemaks. Ka kõrghariduses on näha probleeme haridusele juurdepääsu osas, kuid siin on probleemiks osutunud just majanduslikud võimalused. Oma rolli mängib ka 2010. aastal juba kohtutesse jõudnud õppelaenude (mitte)tagastamise teema.

2010. aastal kerkis avalikkuse tähelepanu alla ka erikoolide teema, eelkõige Õiguskantsleri kriitika Kaagvere erikooli suhtes. Samuti heitis õiguskantsler Haridus- ja Teadusministeeriumile ette tegevusetust alaealise mõjutusvahendite seadusse vajalike muudatuste välja töötamata jätmise tõttu, et tõhustada erikoolide eesmärke.

Probleemiks on kujunenud ka kõrgkoolide ebavõrdne kohtlemine, mida näitlikustavad ka mitmed arengud 2010. aastal, nt disproportsionaalne rahastus ja poliitika, samuti ekspertide määramine lähtuvalt ühe konkreetse ülikooli diplomi olemasolust.

Eesti Üliõpilaste Liidu aktiivsus debattides on teretulnud. Probleemid muutuvad vaieldes selgemaks ja see on eeldusteks õigusriigile kohaste lahenduste leidmisele. Hariduse teema on 2011. aasta Riigikogu valimistel olnud kesksem kui varem. Loodetavasti tõuseb tulu valimislubaduste ümber tekkinud poleemikast ja juurdepääs haridusele muutub kättesaadavamaks kõigile sotsiaalsetele gruppidele.

Soovitused

–       Jälgida põhikoolide ühendamise praktikat ning tagada laste juurdepääs põhiharidusele.

–       Analüüsida kõrghariduse maksumusega seotud probleeme ning võtta kasutusele meetmeid, mis tagaksid ka madalama sissetulekuga peredest pärit keskkoolilõpetajate juurdepääsu kõrgharidusele.

–       Välja töötada alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise eelnõu, millega oleks võimalik erikoolide kontseptuaalsetes alustes sätestatut ellu rakendada.