LGBT olukord Eestis

Olulist edasiminekut LGBT[i] inimeste õiguste kaitse osas 2010. aastal ei toimunud. Riigi praktika seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineerimise osas on endiselt napp – puudub nii ametlik statistika kui ka kohtupraktika, hoolimata seadustega antud võimalustest. Samuti on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule ja õiguskantsleri büroole esitatud kaebuste arv marginaalne. Siit võib järeldada, et ka LGBT inimeste kogukond ise ei ole veel piisavalt informeeritud või julge, et oma õiguste kaitseks kas õiguskantsleri, voliniku või muude asjakohaste institutsioonide poole pöörduda.

Praktikas ei ole rakendatud ka näiteks karistusseadustiku § 151, mis kriminaliseerib vaenu õhutamise seksuaalse sättumuse alusel. Kuigi kaebusi politseile on eelpoolmainitud paragrahvile viidates tehtud, ei ole ühtki neist menetlusse võetud.[ii] Sama paragrahvi alusel on aga menetlusse võetud näiteks kaebus viha õhutamise kohta rahvuse alusel.[iii] Seega võib järeldada, et KarS §151 mõju seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineerimise vastu võitlemisele puudub.

2010. aasta suvel avaldas ÜRO inimõiguste komitee soovitused Eestile seoses ÜRO poliitiliste ja kodaniku õiguste rahvusvahelise pakti täitmisega.[iv] Soovitused sisaldasid mitmeid märkimisväärseid punkte LGBT inimesi puudutavate küsimustega. Komitee kriitikat pälvis enim asjaolu, et Eestis on dokumenteeritud vaid üksikud diskrimineerimise juhtumid, ja seda mistahes alustel, sealhulgas ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Seega tõstatas ka inimõiguste komitee küsimuse võrdse kohtlemise seaduse tegeliku mõju ja efektiivsuse kohta.

Samuti tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et kuigi võrdse kohtlemise seaduses[v] on ühe alusena, mille põhjal diskrimineerimise eest üritatakse kaitsta, kirjas ka seksuaalne sättumus, on kogu seaduse mõju LGBT inimestele siiski piiratud.[vi] VKS § 2 sätestab seaduse kohaldamisala, mis erineb vastavalt diskrimineerimise alusele. Diskrimineerimine rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu on keelatud muuhulgas sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Samas on kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse alusel just eelnevalt nimetatud valdkondade võrra kitsam. Seega ei laienda võrdse kohtlemise seadus LGBT inimeste õiguste kaitset, võrreldes sellega, mida sätestas juba Euroopa Liidu direktiiv 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.[vii]

Täiesti tähelepanuta on jäänud trans-inimesed (e.k. trans-inimene – ingl.k transgender) ja nende olukord Eestis, seda eelkõige väljaspool võrdse kohtlemise temaatikat. Trans-inimeste õigused ning õiguslik regulatsioon on endiselt segane ning laiali mitmetes erinevates seadustes.[viii] Seetõttu on raske saada ülevaadet, millised on nende kohustused ja õigused.

2010. aastal kerkis LGBT temaatika laiema avalikkuse tähelepanu alla kolmel korral. Kevad-suvel kajastas meedia pikalt nn Viimsi kaasust ja kohtu otsust selle osas ning sügis-talvel uuriti seisukohti samasooliste partnerluse jms kohta Riigikokku kandideerijatelt. Tegelikult olid 2011. aasta Riigikogu valimised esimene kord, mil küsiti poliitilist seisukohta ka LGBT inimeste küsimuses. Riigikokku valituks osutunute seast (arvestatud ka asendusliikmeid) pooldas samasooliste paaride partnerlusseadust 32 vastanut, 40 saadikut ei toetanud partnerlusseadust ning 21 saadikut ei vastanud küsimusele.[ix] See näitab, et ühiskonna valmisolek käsitleda seda olulise teemana on olemas.

Tugevaimalt tõstis LGBT inimeste temaatika avalikkuse tähelepanu alla laiaulatuslik kampaania „Erinevus rikastab“. Euroopa Komisjoni programmi „Progress“ raames Sotsiaalministeeriumi kaasrahastatav ning Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi juhitav projekt keskendus 2010. aastal homofoobiale ja rassismile.

Projekti „Erinevus rikastab“ raames tekitas laialdast avalikku diskussiooni sügisel toimunud välimeediakampaania.[x] Kahe nädala jooksul olid viies Eesti linnas üleval enam kui 90 plakatit, mille sõnumid olid üles ehitatud isiklikku aspekti sisse toovatele küsimustele, nt „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“.

Välimeediakampaania tõi kaasa suure avalikkuse tähelepanu ning mitmeid arvamusartikleid nii poolt- kui vastuargumentidega.  Sealjuures on oluline ära märkida, et 2010. aasta suvel sama projekti raames ilmunud Eesti Päevalehe homofoobiale keskendunud lisaleht Möte[xi] suuremat avalikku arutelu ei tekitanud, kuigi sisulisi seisukohavõtte ning argumente võinuks ajalehest leida ehk rohkem kui sõnumitelt plakatitel.

Samasooliste paaride õigused

Võrreldes aastaga 2009 ei ole Eestis seadusandlikul tasandil samasooliste partnerite õiguste kaitses edasiminekuid olnud. Pigem võib olulise tagasiminekuna vaadata Justiitsministeeriumi otsust loobuda algatamast seaduseelnõud, mis lubaks registreerida abielu institutsioonist eraldi kas sama- või erisooliste paarisuhteid.

Kuna seni on LGBT-teemaline kohtupraktika täielikult puudunud, siis teatavaks edasiminekuks võib pidada 2010. aastal Tallinna Ringkonnakohtu poolt langetatud otsust kaasuses, mille üheks osapooleks oli samasooline paljulapseline perekond, kellele kohalik omavalitsus keeldus laste sõidu- ja koolitoidutoetust maksmast.

2009. aasta alguses taotles koos kolme last kasvatav samasooliste partneritega perekond oma elukohajärgsest omavalitsusest – Viimsi vallast tasuta ühistransporti ning kooli- ja lasteaiatoidu toetust vastavalt 2007. aasta 25. aprilli Viimsi Vallavolikogu määrusele nr. 16,  mille kohaselt on õigus eelnimetatud toetustele peredel, kus alaealisi lapsi on kolm või enam:

“Perekonnaliige – selleks loetakse isikut, tema abikaasat või temaga koosolevat elukaaslast, nende ülalpidamisel olevaid lapsi ja vanemaid, kui nad elavad ühes leibkonnas, s.t kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine.”

Enne taotluse esitamist täpsustas taotleja valla sotsiaal- ja tervishoiuametnikuga telefonivestluses, et toetuse saamiseks ei pea vanemad olema abielus, vaid elama koos ühe leibkonnana.

Taotluse esitamisega samal päeval tuli Viimsi vallast taotlejale vastus, milles Viimsi vald keeldus toetuse maksmisest, põhjendades seda järgmiselt:

„Viimsi vallas on toetuste ja soodustuste määramisel vastutulekuna isikutele erandina mõnikord arvestatud ka faktilist abielu ehk nn vabaabielu, kuigi see on seadustes otseselt reguleerimata. Kuna aga käesoleval hetkel kehtiva perekonnaseaduse § 1 lg 1 kohaselt sõlmitakse abielu vaid mehe ja naise vahel, siis ei saa kahe samasoolise isiku faktilist koosolekut paraku kuidagi käsitleda ühe perena, mistõttu puudub alus Teile soodustuste kehtestamiseks, kuna soodustuste määramiseks oleks vajalik peres vähemalt kolme lapse olemasolu.”[xii]

Sealjuures on oluline veel märkida, et Viimsi vallavolikogu määrus nr. 16 ei sisaldanud ka kitsendavat sätet, et perekond peab koosnema vastassoost vanematest ning nende lastest.[xiii]

Taotleja pöördus õiguskantsleri poole palvega kontrollida, kas omavalitsuse eitav vastus on kooskõlas kehtiva seadusandlusega. 2009. aasta 19. mail saatis õiguskantsler Indrek Teder Viimsi Vallavalitsusele e-kirjaga menetluskokkuvõtte,[xiv] milles tegi ettepaneku rikkumine kõrvaldada ning väljendas seisukohta, et Viimsi valla otsus viidata perekonnaseaduse lõigule, mille kohaselt sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel, ei oma asjas puutumust, kuna perekonnaseaduse 9. peatükk näeb perekonda kuuluvate liikmetena ette ka kasuvanemat, täpsustamata, mis soost kasuvanem peab olema. Lisaks tegi õiguskantsler Viimsi vallale ettepaneku taotlused uuesti läbi vaadata.

Peale õiguskantsleri menetluskokkuvõttest tulenevate ettepanekute kättesaamist viis aga Viimsi Vallavolikogu sotsiaaltoetuste korda puudutavasse määrusesse Vallavolikogu 2009. aasta 9. juuni otsusega nr. 16 sisse  muudatuse, millega täpsustati perekonnaliikme staatus:

“Perekonnaliige – selleks loetakse isikut, tema abikaasat või temaga koos elavat vastassoost elukaaslast, nende ülalpidamisel olevaid lapsi ja vanemaid, kui nad elavad ühes leibkonnas, st kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine.”

Seejärel vaadati vastavalt õiguskantsleri ettepanekule uuesti läbi esitatud taotlused ning taotlejale edastati eitav otsus järgmise põhjendusega:

„Nimetatud soodustused Viimsi vallas on ette nähtud perekonnaseaduse § 1 lg 1 mõistes peredele, milleks paraku tänases õigusruumis S-i väidetavat kooselu K-ga aga ei saa käsitleda. […] Korraldust on võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus (Pärnu mnt 7, Tallinn) või esitada vaie Viimsi Vallavalitsusele 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest.“[xv]

Toetusi taotlenud samasooline paar otsustas oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. 2009. aasta 19. oktoobril tegi Tallinna Halduskohus otsuse[xvi] tühistada Viimsi vallavalitsuse korraldus, millega toetuse andmisest keelduti ning ühtlasi kohustati Viimsi vallavalitsust taotlusi kohtuotsust arvesse võttes uuesti läbi vaatama. Viimsi vald kaebas kohtuotsuse edasi Tallinna Ringkonnakohtusse, kes 2010. aasta 15. juunil otsustas[xvii] jätta Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Otsuse kohaselt tegutses Viimsi vald õigusvastaselt kui keeldus samasoolise paari lastele maksmast sõidu- ja koolitoidu toetust. Viimsi vald loobus edasi kaebamast.

Sisuliselt võib Viimsi kaasuse alusel väita, et kuigi Eesti seadusandluses pole perekonna mõiste defineeritud, võivad end pere- ja/või leibkonnana määratleda ka isikud, kes pole seadusliku lepinguga seotud ning sellisel moel peaksid neile laienema kõik sotsiaalsed soodustused, mis pere- või leibkondadele laienevad. Samas ei olnud Riigikohtul kassatsioonikaebuse esitamisest loobumise tõttu võimalik anda õiguslikult siduvat seisukohta, mistõttu kaasusel puudub laiem õiguslik mõju ning ei ole välistatud, et mõnes teises sarnases kaasuses mõne teise kohtu käsitlus eeltoodust oluliselt erineb.

Samasooliste partnerlus

Teise olulise sündmusena 2010. aastal võib välja tuua poleemika võimaliku partnerlusseaduse osas, mis võiks anda ka samasoolistele paaridele erisooliste paaridega samaväärsed õigused ja kohustused. Justiitsminister Rein Lang lubas 2009. aastal hakata tegelema samasooliste paaride vahelisi suhteid reguleeriva partnerlusseaduse väljatöötamisega.[xviii] Justiitsministeerium koostas uurimuse vabaabielus olevate isikute õigustest ja kohustustest teineteise suhtes vastavalt olemasolevale regulatsioonile ning tõi välja kolm võimalikku varianti, kuidas selliseid suhteid selgemini reguleerida.

„1. Jätta õigus suuresti muutmata, eemaldades vaid üksikutes seadustes mõningad asjaolud, mis asetavad mitteabielulise kooselu partnerid abikaasadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda (nt üürisuhetega seonduv). […]

2. Luua eraldi lepinguliik mitteabielulise kooselu paaridele. Partnerlusleping paneks paika n-ö standardpaketi õigusküsimustest, mis mitteabielulises kooselus probleeme tekitavad. […]

3. Avada abielu institutsioon ka samasoolistele paaridele. Sel juhul ei ole vaja eraldi seadust, vaid piisab perekonnaseaduse täiendamisest ning mõningate teiste seaduste muutmisest. Sellegi variandi puhul tuleb otsustada lapsendamisega seonduv.“[xix]

Augustis teatas justiitsminister siiski, et loobutakse partnerlusseaduse väljatöötamisest, kuna Isamaa ja Res Publica Liit, üks kahest valitsuskoalitsioonis olevast erakonnast on sellele vastu.[xx]

„Inimõigused Eestis“ 2009. aasta aruanne toonitas, et 2010. aasta suvel jõustuv perekonnaseadus[xxi] toob esile kaks olulist küsimust, mille osas õiguslik selgus puudub. Esiteks, abielu takistavate asjaolude puudumise tõendi väljastamine välisriigis samast soost partneriga abielluda soovivatele Eesti kodanikele; teiseks, välisriigis sõlmitud samasooliste abielude tunnustamine Eestis.

Kehtiva perekonnaseaduse § 1 sätestab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel ning sama seaduse § 5 käsitleb abielu sõlmimist takistavaid asjaolusid. See tähendab, et kehtiva seadusandluse kohaselt ei ole võimalik väljastada abielu takistavate asjaolude puudumise tõendit Eesti kodanikule, kes soovib abielluda samasooliste abielu seadustanud riigi kodanikuga vastavas riigis, kuna Eesti perekonnaseaduse kohaselt on tegemist abielu takistava asjaoluga.

Perekonnaseaduse § 10 lõige 1 sätestab, et abielu on tühine kui abielus on samast soost isikud. See tähendab, et õiguslikult ei saa Eestis tunnustada samasooliste abielu seadustanud riikidest pärit paaride abielu, kuna kehtiva seadusandluse järgi on samasooliste abielu tühine.

Viidates ELi direktiivile 2004/38/EÜ (mille Eesti on üle võtnud Euroopa Liidu kodaniku seadusega), on Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuur korduvalt kinnitanud oma seisukohta, et kuigi Euroopa Liidu õigus ei kohusta liikmesriike samasooliste partnerlusi või abielusid lubama ega tunnustama, kohustab see liikmesriike kohtlema Euroopa Liidu õiguse (sh vaba liikumist, rännet ja varjupaika käsitleva õiguse) kohaldamisel samasoolisi paare vastassooliste paaridega võrdselt.[xxii]

MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu päringu alusel algatas õiguskantsler Indrek Teder menetluse, milles soovis justiitsministrilt lisaselgitusi seoses samasooliste isikute poolt välisriigis sõlmitud abielu tunnustamisega Eestis.[xxiii] Justiitsministeeriumi hinnangul on

„samasooliste abielu sõlmimise lubamise/keelamise küsimused põhimõttelise tähendusega ning kuna Eestis on seadusandja teadlikult ja selgesõnaliselt sellise võimaluse välistanud, tuleb asuda seisukohale, et ka mujal sõlmitud selliste abielude tunnustamine on siinse avaliku korraga vastuolus“.

Samas on Siseministeerium 2008. aastal väljendanud seisukohta, et Euroopa Liidu kodaniku seadusest lähtuvalt ei näe ministeerium takistusi teistes riikides sõlmitud samasooliste abielude tunnustamiseks Eestis.[xxiv]

Soovitused

• Tagada täiendkoolitused spetsialistide (õpetajad, tervishoiutöötajad, politseinikud, ametnikud jt) harimiseks võrdse kohtlemise temaatikal, tagamaks LGBT inimeste õiguste tõhusam kaitse ja võrdne kohtlemine igapäevapraktikas.
• Jälgida karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine mh seksuaalse sättumuse tõttu) toimimist kõikides eluvaldkondades.
• Suurendada LGBT kogukonna teadlikkust oma õigustest.
• Algatada seaduseelnõu samasooliste paaride vaheliste suhete reguleerimiseks või avada abielu institutsioon ka samasoolistele paaridele.
• Lähtuda õiguskindluse tagamiseks praktikas Euroopa Liidu õigusest tulenevast kohustusest kohelda Euroopa Liidu õiguse (mh vaba liikumist, rännet ja varjupaika käsitleva õiguse) rakendamisel samasoolisi paare erisooliste paaridega võrdselt.