Integratsioon ja rahvuslik sidusus
Rahvuste-vaheliste suhete teema tõmbas Eestis 2010. aastal jätkuvalt küllaltki palju tähelepanu nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasemel. Eestil on suures osas õnnestunud vägivaldseid rahvuse-põhiseid meeleavaldusi vältida. Erandiks on küll 2007. aasta pronksiöö sündmused. Samas ei saa eitada, et rahvus mängib rolli nii sotsiaal-majanduslike kui ka poliitiliste võimaluste juures, kusjuures kuulumine rahvusvähemusse on harva eeliseks.[i] See peatükk tutvustab peamisi tendentse ja probleeme, mida 2010. aastal Eesti ühiskonnas arutleti.[ii]
2010. aasta Integratsiooni monitooringu raport tõi välja mitmeid positiivseid tendentse. Rahvuste vaheline suhtlemine on sagenenud ja rahvusvähemuste eesti keele oskus on viimase viie aasta jooksul paranenud.[iii] Poliitilise aktiivsuse tase erinevates rahvusgruppides on tõusnud ja rahvusgrupid jagavad aina enam poliitilisi väärtusi.[iv] Erinevate vähemusgruppide kultuuriprojektide avalik nähtavus ja kultuuritegevuse toetus suureneb samuti järk-järgult.[v] Avalikkuse ette jõudvad rahvusgruppides esinevad radikaalsed seisukohad on samuti harvemaks jäämas. Statistika ja uuringud näitavad aga jätkuvalt märkimisväärset sotsiaalset ja majanduslikku lõhet rahvusgruppide vahel ning rahvusvähemuste äärmiselt vähest usaldust poliitiliste institutsioonide vastu. Eelmisel aastal soovitas grupp eesti sotsiolooge ja politolooge, kuhu kuulusid Pettai, Hallik, Toomla, Vetik ja Heidmets, avalikult riigil rahvusliku integratsiooni poliitika ümber mõelda ja viivitamatult võtta ette samme, mis parandaksid kasvavat sotsiaalset ja majandusliku lõhet ning ajude äravoolu.[vi]
Muudatused seadusandlikul ja institutsioonide tasandil. Kodanike kaasatus ja poliitiline osalus
Kodakondsuse seadus ja naturalisatsiooni protseduurid, keeleseaduses sätestatud keeleoskuse nõuded ja Keeleinspektsiooni volitused 2010. aastal ei muutunud. Naturaliseerunud isikute arv rahvusvähemuste hulgas jätkas 2010. aastal langemist, nagu ka usaldus poliitiliste institutsioonide vastu ja rahulolu demokraatiatasemega Eestis.
„Eesti Lõimumiskava 2008–2013” (ELK) on keskseks poliitiliseks dokumendiks, mis määrab integratsiooniprotsessi eesmärgid.[vii] Venekeelses meedias on ELK-d tugevalt kritiseeritud.[viii] Kuigi rahvusvähemused peavad eesti keele oskust oluliseks, ei jaga nad ELK keskset oletust, et vaid eesti keele oskuse paranemine tagaks ühtsema ja vähem killustunud Eesti ühiskonna.[ix]
2010. aasta andmete kohaselt puudub 102 338-l Eesti elanikul (7,5%-l elanikkonnast) endiselt ühegi riigi kodakondsus[x] ja seega ka täielikud poliitilised õigused. Naturaliseerunud isikute arv alates 2006. aastast aina langeb[xi] ja kodakondsuseta elanike arv tõenäoliselt ei vähene[xii] kui kodakondsuse seadust ei muudeta vabamaks. Naturalisatsiooni poliitikate suhtes on rahvusgruppidel erinevad arvamused
“enamus vene keele rääkijatest on naturalisatsioonipoliitika suhtes väga kriitilised ja peavad seda liigselt piiravaks ja inimõiguste vastaseks, eesti rahvusest isikud arvavad aga et rahvuslik kodakondsuse poliitika on normaalne ja vastab rahvusvahelistele standarditele.”[xiii]
Sotsioloog Klara Hallik, rääkides kehtivast kodakondsuse poliitikast, arvab, et naturalisatsiooni poliitika, mis võeti vastu 1995. aastal, on peamiselt osutunud läbikukkunuks, kuna selle tulemusel omandas suur hulk vähemustest Vene Föderatsiooni kodakondsuse või otsustas kodakondsusetu staatuse kasuks.[xiv] Pealegi, fakt, et naturalisatsiooni juhtumite drastiline vähenemine kukkus piirini, kus naturalisatsiooni juhtumite esinemine peaaegu peatus, on poliitilisest seisukohast märk protestist riikliku kodakondsuspoliitika vastu.[xv] Hallik selgitab: “meie [eestlased] oleme naturalisatsiooniks kehtestanud [küll] tingimused, mida peetakse täiesti normaalseks kõigis riikides, [kuid me oleme seda teinud] nendele inimestele, kes on tegelikult siin püsivalt elavad meie ühiskonna liikmed”.[xvi]
Poliitilised hoiakud rahvusgruppides on “üllatavalt sarnased”, nagu ka huvi rahvusliku poliitika vastu ja poliitilise osaluse tasemed.[xvii] Kuid usaldus poliitiliste institutsioonide vastu ning rahulolu demokraatia olukorraga Eestis erinevad drastiliselt. Kui rahvusvähemused hindavad kõrgelt üldisi demokraatlikke vabadusi, on kaks kolmandikku rahvusvähemustest pettunud demokraatia olukorras Eestis.[xviii] Toomla leiab, et see on väga muret tegev märk ning selle osas tuleb otsekohe midagi ette võtta.
Sotsiaal-majanduslikud tingimused ja haridusreform
Sotsioloogilis-majanduslik lõhe rahvusgruppide vahel on jätkuvalt kasvanud. Sellele on lisandunud rahvusgruppide üsnagi pessimistlik väljavaade saavutada tulevikus majanduslikku heaolu ja head elukvaliteeti. Erinevalt rahvuseestlastest, puudub rahvusvähemuste hulgas ühetine suhtumine kehtiva haridussüsteemi reformi ja eesti keele oskuse parandamise vajalikkusesse, iseäranis kasutatavate meetodite ja reformi edu tagamiseks vajalikke tingimuste osas. Eesti keele oskus rahvusvähemuste hulgas aina paraneb. Sellegipoolest on rahvusvähemusse kuuluvate isikute arv, kelle eesti keele oskus on sorav, küllaltki tagasihoidlik. Huvi keeleõppe vastu on vähemusrahvaste hulgas aga suur.
Uurimus, mis mõõtis inimeste hinnangut isikliku majandusliku raskuse osas, järeldas, et vaid 6% rahvusvähemustest elab oma praeguse sissetulekuga hästi ja suudab koguda ka raha (võrdluseks suudab seda 21% eestlastest).[xix] Keskmiselt on rahvusvähemuste sissetulek tunduvalt madalam.[xx] Selles kontekstis on kõige ebasoodsamas olukorras rahvusvähemusse kuuluv naine, teenides keskmiselt 55% eestlasest mehe palgast.[xxi] Töötuse määr on väga kõrge.[xxii]
Sotsioloog Iris Pettai, arutades kõrget töötuse taset rahvusvähemuste hulgas, märkis:
“Lahendusena sellele probleemile soovitatakse korduvalt vene keelt rääkijatel [eesti] keelt õppida.
Kuigi noorte näitel, kelle eesti keele oskus on suurepärane, kuid kes ei ole siiski Eesti tööjõu turul konkurentsivõimelised, on selge, et see pole lahendus.
Veelgi enam, andekad vene noored ei tunne, et neid vajatakse riigis, kus nad elavad ja eelistavad välismaale tööle minna. Minu arvates on see tragöödia.”[xxiii]
2010. aasta Eesti inimvara raport on sarnasel hoiataval ja pessimistlikul arvamusel.[xxiv] Inimvara raport märkis kasvavat tendentsi noorte vene rahvusest koolilõpetajate seas jätkata õpinguid välismaal ning Eestist lahkuda.[xxv] Sellele lisandub rahvusvähemuste seas laialt levinud pessimistlik arusaam, et tööjõu turul kipuvad tööandjad eelistama eesti rahvusest inimesi ning nende väga madal enesehinnang.[xxvi] Inimvara raport hoiatab, et vene rahvusest noorte Eestist lahkumine kujutab tõsist ohtu Eesti ühiskonnale ja majandusele.[xxvii] Kasvavate sotsioloogilis-majanduslike erinevuste tõttu rahvusgruppides ja vähese esindatuse tõttu avalikus eliidis ei ole selline tendents ootamatu ja tõenäoliselt see ka ei kao.
Haridusreformi teemal käis 2010. aastal aktiivne arutelu nii eesti- ja venekeelses meedias kui ka poliitikute seas. 2007. aastal algas venekeelsetes keskkoolides ja gümnaasiumites järk-järguline üleminek eestikeelsele õppele. Vastukaja eestikeelsele õppele üleminekule on mitmekülgne. Kuigi rahvusvähemuste hulgas paistab olevat üksmeel (eriti noorte hulgas), et eesti keele oskus on oluline vara, vaieldakse selle eesmärgi saavutamise vahendite üle.[xxviii] Kui eesti rahvusest inimestest toetab enamus praegust haridusreformi, pooldavad rahvusvähemused tasakaalustatumad ja järk-järgulisemat üleminekut.[xxix]
Hetkel kehtiv paralleelne haridussüsteem ei ole ilmselgelt rahuldav, kuna (muude faktorite seas) ei suuda see tagada vähemusrahvaste eesti keele oskust piisaval tasemel. Hariduspoliitika otsused, mis ei arvesta piisavalt teaduslike uurimuste tulemustega ja rahvusvähemuste suhtumisega võivad aga sotsiaalseid probleeme pigem tekitada kui neid lahendada. Autori arvamusel ei ole probleem mitte motivatsiooni puudumises, vaid kvalifitseeritud personali ja õppematerjalide puuduses, mis võimaldaks sujuvat ja järk-järgulist üleminekut kvaliteetsele keeleõppele ja seda eriti piirkondades, kus rahvusvähemuste paiknevus on tihe.[xxx]
Hiljutine uuring ebavõrdsusest hariduses erinevate rahvusgruppide vahel viitab kasvavatele erinevustele rahvusgruppide hariduse tasemes.[xxxi] Mõned faktorid, mis põhjustavad kasvavat ebavõrdsust, on peale 1991. aastat vastu võetud institutsionaalsed tingimused ja poliitilised valikud:
„haridussüsteemi järk-järgulise muutmise asemel otsustas valitsus alustada kiiret eesti õppekeelele üleminekut kõrghariduses. Samas oli eesti õppkeele tase vene keskkoolides üsna nõrk … mis tähendab, et venekeelse kooli lõpetajad on kõrgharidusele juurdepääsu osas ebasoodsamas seisus. […] Arvame, et venekeelse avaliku hariduse lõpetamine keskkoolitasandil ja kõrgharidusse investeerimise vähendamine on põhjustanud venekeelsete noorte haridustaseme languse.”[xxxii]
Põhjalik jälgimine on oluline, et hinnata, kas käimas olev keskhariduse reform ei panusta mitte edasisse rahvusgruppidevahelisse ebavõrdsusse.[xxxiii]
Viimased statistilised andmed näitavad, et umbkaudu 50% rahvusvähemustest saavad eesti keelest aru, loevad, suhtlevad ja kirjutavad eesti keeles kesk- ja edasijõudnute tasemel.[xxxiv] Tasuta keeleõppe kursused, nagu näiteks teistes EL-i riikides, ei ole endiselt laialdaselt kättesaadavad, kuigi vajadus nende järele on rahvusvähemusgruppide hulgas ilmselgelt olemas.[xxxv]
Eesti arengute hinnang rahvusvaheliste inimõigusi jälgivate organisatsioonide poolt
2010. aastal käsitlesid rahvustevahelisi suhteid Eestis kolme inimõigusi jälgiva rahvusvahelise organisatsiooni perioodilist raportit: Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastase komisjon (ECRI),[xxxvi] ÜRO Inimõiguste komitee[xxxvii] ja ÜRO Rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee (CERD)[xxxviii]. Kõigil kolmel raportil oli üsna kriitiline toon, kuigi tunnustati ka positiivseid arenguid. Reaktsioone rahvusvaheliste raportite soovitustele ja kriitikale on olnud erinevaid, alates karmist kriitikast (eriti mõndade poliitikute poolt eestikeelses meedias)[xxxix] ja lõpetades venekeelse meedia ja MTÜ-de esindajate toetusega.
Lisaks riigi raportitele tegi ka Euroopa Inimõiguste Kohus 2010. aastal kolm otsust, mis puudutasid Eesti rahvusvähemuste kaebusi.[xl]
Kokkuvõte
2010. aasta positiivseteks märkideks võib pidada peamiste rahvusgruppide üsnagi rahumeelset kooseksisteerimist, eesti keele oskuse paranemist ja aina tugevamaid ja konstruktiivsemaid akadeemikutepoolseid arvamusi Eesti meedias, mis kutsuvad üles kehtivat integratsioonipoliitikat reformima.
Negatiivseteks märkideks võib pidada sotsiaal-majandusliku lõhe suurenemist eri rahvusgruppide vahel, usalduse jätkuvat langust poliitilistesse institutsioonidesse ja rahvusvähemuste nõrka esindatust otsustajate hulgas.
Kui arengud kultuurilis-lingvistilises integratsioonis on positiivsed, siis arengud sotsioloogilis-majanduslikus ja kodaniku-poliitilistes sfäärides on negatiivsed.
Poliitilise eliidi reaktsioon rahvusvaheliste organite kriitikale näitab, inter alia, et rahvusküsimusi nähakse endiselt äärmiselt poliitiliselt ja emotsionaalselt. Enesekriitilise hinnangu puudumine integratsiooni poliitika osas poliitilisel (mitte akadeemilisel) tasandil on kahetsusväärne ja võib viia pikaajaliste majandusarengu probleemide ja sotsiaalsete konfliktideni.
Soovitused
– Võtta arvesse arvukaid sotsiaalteaduslikke analüüse ja uuringuid ning rakendada neid integratsiooni- ja vähemusi puudutavates protsessides.
– Tõhustada integratsiooni, muutes eesti keele oskuste keskse lähenemise kahepoolse dialoogi keskseks.
[i] Saar, Ellu. (toim) (2009). Immigrantrahvastik Eestis. Tallinn: Eesti Statistika. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=18391.
[ii] Erinevalt rahvusvähemuse Eesti õiguse definitsioonist, mille põhitingimuseks on Eesti kodakondsus, määratleb käesolev raport rahvusvähemusi rahvusvahelise õiguse tavade kohaselt, mis loeb rahvusvähemuse hulka kõik püsivad elanikud nende kodakondsust arvestamata, kelle emakeel ja/või rahvus on muu kui eesti/eestlane.
[iii] Vetik, Raivo jt. (toim) (2010). Uuringu Integratsiooni Monitooring 2010. Raport. Tallinn: Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut. Lk 3–21.
[iv] Toomla, Rein (2010). Mitte-eestlaste ühiskondlik-poliitiline aktiivsus ja osalemine. Tartu: Tartu Ülikool, Riigiteaduste Instituut.
[v] Hea näide sellest on interneti portaal www.etnoweb.ee, mida rahastab Kultuuriministeerium.
[vi] Vaata näit. Toomla (2010); Hallik, Klara (2010). Политика натурализации у нас провалилась [Meie läbikukkunud naturalisatsioonipoliitika]. ERR uudised, 22.11.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://rus.err.ee/radio4/5f5aca44-fd02-4b16-ae3a-74eb1bea4856; Pettai, Iris (2010). Социолог: государство должно задуматься о роли русских в Эстонии [Sotsioloog: riik peab mõistma venelaste rolli Eestis]. ERR uudised, 28.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.uudised.err.ee/index.php?26216054; Vetik, Raivo (2010). Ühtsustunde ohtlik puudumine. Postimees, 15.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=313168.
[vii] Reimaa, Annely (2010). Kultuurilise mitmekesisuse osakonna infokiri 6/2010. Arvutivõrgus kättesaadav: www.kul.ee/…/Kultuurilise_mitmekesisuse_osakonna_infokiri_nr_6.doc. Lk. 2.
[viii] ELK-d on sageli peetud pigem retoorikaks kui katseks soodustada Eesti ühiskonnas tõelist integratsioonitunnet. Väidetavalt näeb integratsioon reaalsuses välja vaid rahvusvähemustele enamuskeele ja ajaloolise tõlgenduse pealesurumisena, kusjuures jääb vajaka püüetest toetada mõlemasuunalist integratsiooniprotsessi. Tugevaks kriitikaks vt nt Kablukova, Irina (2010). В гробу я видела такую интеграцию! [Sellist integratsiooni nägin kirstus!], День за Днём, 3.11.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.dzd.ee/?id=336155. Vt ka: Boroditš, Deniss (2010). Deniss Boroditš: tundmatud naabrid. Postimees, 25.05.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=267422; – (2010). Интеграция умерла! Да здравствует Интеграция! [Integratisioon on surnud! Elagu integratsioon!] Interneti foorum Podmoga, 5.11.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.baltija.eu/news/read/13405.
[ix] Integratsiooni Monitooring 2010. Lk. 19–21.
[x] Eesti Koostöö Kogu (2010). Lõimumise faktileht 2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kogu.ee/public/Loimumise_faktileht_2010.pdf.
[xi] 2010. aastal said kodakondsuse naturalisatsiooni korras vaid 1184 isikut. – Politsei ja Piirivalveamet (2010). 1992–2010 naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikute arv. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.politsei.ee/dotAsset/163198.pdf.
[xii] Rahvusvähemuste hoiakute kohta vt Integratsiooni Monitooring 2010. Lk 92; vt ka – (2010). Local Russians Distrustful of Government [Kohalikud venelased umbusaldavad Valitsust]. ERR uudised, 15.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://news.err.ee/politics/7924607e-9f53-45b3-923e-4acc81005d35.
[xiii] Poleshchuk, Vadim ja Järve, Priit (2009). EUDO Citizenship Observatory Country Report: Estonia [EUDO kodakondsuse observatooriumi riigiaruanne: Eesti]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/ewsi/en/resources/detail.cfm?ID_ITEMS=11473.
[xiv] Hallik (2010); vaata ka Vetik, Raivo (2010). Kodakondsuspoliitika tõrgub töötamast. Õhtuleht, 19.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=395030.
[xv] Hallik (2010).
[xvi] Hallik (2010). Vaata ka eesti ajaloolase David Vseviovi arvamust, mida on tsiteerinud Hallik.
[xvii] Toomla (2010).
[xviii] 20% on väga pettunud ja 50% on pigem pettunud – Toomla (2010). Vaata ka Raun, Alo (2010). Pronksöö pani Eesti slaavlasi demokraatias pettuma. Postimees, 24.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=317659.
[xix] Integratsiooni Monitooring 2010. Lk 142. Vaata ka Pors, Merje (2010). Narvalanna: parim amet Eestis on eestlane. Postimees, 13.12.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=356478.
[xx] Immigrantrahvastik Eestis (2009). Vaata ka Integratsiooni Monitooring 2010. Lk 139.
[xxi] Immigrantrahvastik Eestis (2009).
[xxii] Statistikaamet (2010: ML 111) teatab, et töötusemäär rahvusvähemuste seas 2010. aastal oli 23,4%, eesti rahvusest inimeste seas aga 13,4%. Arvutivõrgus kättesaadav: www.stat.ee.
[xxiii] Pettai (2010).
[xxiv] Eesti Koostöö Kogu (toim.) (2010) Eesti inimvara raport (IVAR): võtmeprobleemid ja lahendused. Tallinn: Säästva arengu komisjon.
[xxv] Lk 26–27. Vaata veel Tänavsuu, Hille (2010). Ainult keeleoskusest lõimumiseks ei piisa. Postimees, 11.12.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=355648; Kosmõnina, Tatjana (2010) Üha enam vene noori eelistab edasi õppida Venemaal. ERR uudised, 25.07.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06210548.
[xxvi] Integratsiooni Monitooring 2010. Lk 144–149; Sarnaselt vastavalt ELi uuringule, 59% Eestis elavatest rahvusvähemustest usuvad, et diskrimineerimine on Eestis laialt levinud. – EL Põhiõiguste Agentuur (2010). Data in Focus 5 – Multiple discrimination. EU-MIDIS European Union Minorities and Discrimination Survey [Andmed fookuses 5 – Mitmene diskrimineerimine. EU-MIDID Euroopa Liidu uuring vähemustest ja diskrimineerimisest]. 2.02.2011. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.fra.europa.eu/fraWebsite/attachments/EU_MIDIS_DiF5-multiple-discrimination_EN.pdf.
[xxvii] Lk 26–27. Vaata ka näiteks Raagmaa, Garri (2010).Kas rahvusvähemused on Eesti inimvara? Õhtuleht, 24.07.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=387873.
[xxviii] Rahvusvähemuste erinevatest arvamustest ja ootustest haridusreformiga seoses, vaata nt. Lindemann, Kristina ja Saar, Ellu (2010). Educational careers of Estonians and Russians [Eestlaste ja venelaste haridusalased karjäärid]. Raamatus Vetik, Raivo ja Helemäe, Jelena (toim). Segregated Disparity: the Russian Second Generation in Two Estonian Cities. Amsterdam University Press, 2010; Raitviir, Tiina (toim) (2009). Rahvuste Tallinn. Statistilis-sotsioloogiline ülevaade. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut; Kirss, Laura (2010). Eraldatud haridus – eraldatud kodanikud? PRAXISe Toimetised Nr 1/2010; Masso, Anu ja Kello, Katrin (2010) Implementing educational changes: teachers’ attitudes towards transition to Estonian as a language of instruction in Russian-medium schools [Kohaldades hariduslikke muutusi: õpetajate hoiakud eesti keelele ülemineku osas vene keskkoolides)] Raamatus Mikk, Jaan; Veisson, Marika ja Luik, Piret (toim). Teacher’s Personality and Professionalism. Peter Lang, 2010.
[xxix] Vastavalt 2008. aasta sotsioloogilisele uurimusele toetab haridusreformi 92% eesti rahvusest inimestest ja 51% rahvusvähemustest. Vaata Proos, Ivi ja Pettai, Iris (2008). Eestivene noored: uue põlvkonna positsioon ja ootused. Sotsioloogilise uurimuse materjalid. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. Kriitiliseks haridusreformi ülevaateks venekeelses meedias vaata nt – (2010) Эстонцам нет никакого дела до качества русского образования’ [Eestlastele ei lähe venekeelse hariduse kvaliteet korda]. День за Днем, 3.12.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.dzd.ee/?id=351704.
[xxx] Intervjuu Ilmar Tomuski, Keeleinspektsiooni direktoriga – (2010). Ethnic Russian Teachers Still Struggle with Estonian [Vene rahvusest õpetajatel on endiselt raskusi eesti keelega]. ERR uudised, 18.08.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://news.err.ee/culture/c98c2300-3cac-4a9b-a205-f8b90445379d. Vaata ka nt Kirss, Laura ja Vihalemm, Triin (2008). RIP 2008–2013 Vajadus ja teostatavusuuringu lõpparuanne, II osa Hariduslik integratsioon. Tarti: Balti Uuringute Instituut.
[xxxi] Lindemann ja Saar (2010); Vt ka sotsioloogi, Elena Helimäe, tsitaati artiklis – (2010). Уровень образования у второго поколения русских в Эстонии ниже, чем у первого [Teise põlvkonna venelaste haridustase Eestis esimesest madalam]. День за Днём, 7.12.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.dzd.ee/?id=353594.
[xxxii] Lindemann ja Saar (2010). Lk 21.
[xxxiii] Haridust käsitlevad veel peatükid 8 (diskrimineerimise keeld) ning 10 (õigus haridusele).
[xxxiv] Integratsiooni Monitooring 2010. Lk 3.
[xxxv] On olemas kaks peamist programmi, mille eesmärk on võimaldada keeleõpet rahvusvähemusgruppide seas. Mõlema kulude hüvitus piirdub 302 euroga ja seda saab taotleda vaid post factum eduka keeleeksami tulemuse tõendusel. Inimvara raporti arvutuste kohaselt (lk 27) arvutatakse hüvitus 120 õppetunni põhjal, kuigi praktikas on järgmisele taseme jõudmiseks vaja, vastavalt õpilasele, saada vähemalt 240 tundi õpetust.
[xxxvi] ECRI soovitab Eestil ratifitseerida ECHRi protokoll nr 12 (diskrimineerimisevastane protokoll), et tagada tasuta hea kvaliteediga eesti keele kursused keeleeksami edu arvesse võtmata, paika panna venekeelse vähemuse jälgimismehhanism, mis puudutab Keeleinspektsiooni tööd, täiendada kriminaalkoodeksi sätteid karmistades karistusi kõigi rassistlike kuritegude kohta, tagada hariduse kvaliteet ja austus kultuurilise identiteedi vastu, võttes ette haridusreformi, tõsta teadlikkust võrdse kohtlemise seadusest ja selle seadusega tagatud kaitsest. Võtta ette meetmeid kodakondsusetuse vähendamiseks ja laiendada konsultatsioone rahvusvähemuste esindajatega ja võidelda rassismi ja rassilise diskrimineerimise vastu poliitikas. Võtta vastu rahvusvähemuste seadus. – Euroopa rassismi- ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon (2010). ECRI soovitused Eesti kohta (neljas seiretsükkel). CRI(2010)3. Arvutivõrgus saadaval: http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/ecri/Country-by-country/Estonia/EST-CbC-IV-2010-003-EST.pdf. Vt ka peatükki 8.
[xxxvii] ÜRO inimõiguste komitee keskendus ebavõrdsusele tööjõuturul, venekeelsete elanike madalale usaldusele riigi ja avalike institutsioonide vastu, Eesti riigi poolse initsiatiivi puudumisele, kollektiivse hüvituse tegemiseks isikutele, kellelt võeti vabadus peale 2007. aasta pronksiöö sündmusi. Komitee soovitab riigil edaspidigi tugevdada tööjõuturu meetmeid, et tagada professionaalne ja keeleõpe ja võtta ette samme, et tagada venekeelse elanikkonna enesekindlust ja usku riigi ja avalike institutsioonide vastu. – ÜRO inimõiguste komitee (2010). Lõppjäreldused: Eesti, CCPR/C/EST/CO/3 (04.08.2010). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vm.ee/sites/default/files/CCPR-komisjoni_loppjareldused_EST.pdf. Vt ka peatükki 8.
[xxxviii] Rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee kritiseeris tugevalt „keelerežiimi karistuslikke elemente“. CERD soovitab „omandada mitte-karistuslik lähenemine, et edendada ametlikku keelt ja vaadata veelkord läbi Keeleinspektsiooni roll“. Veelgi enam, komitee soovitas mõelda „kakskeelse lähenemise peale, mis puudutab avalikke teenuseid, eriti arvestades, et on keelatud diskrimineerida juurdepääsul avalikele hüvedele ja teenustele, vastavalt osalisriigi seadustele“. CERD soovitus riigile, mis puudutab äärmiselt madalat usaldust riigi ja avalike institutsioonide vastu „kahekordistada oma püüdeid tagada vähemuste suurem osalus avalikus elus, ka parlamendis, ning võtta ette effektiivseid samme, et tagada nende osalemist kõigil administratsiooni tasemetel.“ – ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee (2010). Lõppjäreldused: Eesti, CERD/C/EST/CO/8-9 (23.09.2010). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vm.ee/sites/default/files/CERD-komisjoni_loppjareldused_%20EST.pdf. Vaata ka peatükki 9.
[xxxix] Vaata nt Sulbi, Raul (2010). Tulviste: raporti koostasid ebakompetentsed inimesed. Postimees, 3.03.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=232337; Ratt, Kadri (2010). Lukas: mustlaste diskrimineerimine on pastakast välja imetud süüdistus. Postimees, 2.03.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=231825.
[xl] Juhtumis Mikolenko vs. Eesti, mis puudutas endise Nõukogude Liidu armeelase õigust Eestis elada, leidis EIK, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 5 § 1 ja mõistis kaebajale mitterahalise kahjutasu (Euroopa Inimõiguste Kohus. 08. oktoobri 2009 otsus. Avaldus nr 10664/05). Juhtumi Tarkoev ja teised vs. Eesti Inimõiguste raporti peatükis 9. Kohus leidis, et seitsme pronksiööga seotud inimese kollektiivkaebus on lubatav juhtumis Aleksandr Korobov ja teised vs. Eesti (Euroopa Inimõiguste Kohus. 14. septembri 2010 otsus. Avaldus nr 10195/08).