Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele

Juurdepääs õigusemõistmisele

Üldiselt on Eestis juurdepääs õigusemõistmisele tagatud. Samas esineb probleeme üksikutes aspektides, nagu näiteks õigusabi korraldus. Küsimusi on tõstatud ka seoses kohtuvõimu iseseisvusega.

Õigus juurdepääsuks õigusemõistmisele on kindlalt tagatud Eesti Vabariigi põhiseadusega, nagu on tagatud ka järgnevad õigused:

• õigus juurdepääsule vaidlusi lahendavale organile,
• õigus õiglasele menetlusele,
• õigus vaidluste lahendamisele mõistliku aja jooksul,
• õigus õiglasele hüvitusele,
• õigus samaväärsele ja võrdsele hüvitusele.

Need õigused on enamasti tagatud seadusega või tulenevad Riigikohtu tõlgendustest. See ei tähenda, et probleeme ei ole või seda, et kõiki loetletud elemente alati praktikas ette nähakse. Kahtlemata on vajalik Eesti kohtusüsteemi ja asjassepuutuvate seaduste edasine täpsustamine, et tagada eelpoolnimetatud õiguste järjepidev ja efektiivne kaitse.

Kaasuste ja neist tulenevate küsimuste lähemal ülevaatusel selgusid mõned ilmsed probleemalad: kohtumenetluse pikk ajaline kestvus, justiitsministeeriumi mõjuvõim kohtute üle või kohtunike erapooletuse küsimus, ebaühtlane õigusabi tase neile, kellel puuduvad piisavad rahalised vahendid, et endale ise õigusabi hankida. Kõiki neid teemasid arutatakse selle aruande järgnevates osades üksikasjalikult.

Kaebeõigus

Nagu eelnevalt mainitud, on õigus juurdepääsule vaidlusi lahendava organi juurde sätestatud põhiseaduses ja järelikult võivad isikud sellele õigusele toetuda Eesti kohtutes. Ulatuslikud kitsendused määravad, milliseid hagisid, kelle poolt ning millistel asjaoludel võib esitada. Sellised kitsendused on sarnased neile, mida kasutatakse õigussüsteemides üle maailma; neid tunnustavad ka sellised institutsioonid nagu Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK).

Rangeid kaebeõiguse nõudeid on kohtud kohtupraktikas tõlgendanud sarnasel kitsendatud kombel.^[1]Kolmandatel isikutel, kelle õigusi või vabadusi otseselt ei ole rikutud, väga piiratud kaebeõigus. Hagisid võivad esitada kolmandad osapooled ainult seadusega ettenähtud juhtudel (näiteks: vanem võib esitada hagi oma lapse nimel, kadunud isiku omandi haldaja võib esitada hagi omandit puudutaval juhul kadunud isiku nimel, korteriühistud võivad samuti hagisid esitada oma liikmete nimel).^[2]

Kaebeõiguse piiratus on õiguspoliitiliste valikute küsimus ja tuleneb õigussüsteemi ülesehitusest, ent väärib analüüsi. See võib toimida barjäärina juurdepääsule õigusemõistmisele ning teatud juhtudel on liigsed piirangud õigustamatud. Üks viis olukorra parandamiseks on välja töötada tingimused, mille abil kohus saaks kaebeõiguse vajalikkuse kindlaks teha, selle asemel, et seadusega ette näha vaid teatud suletud nimekiri võimalustest ning keelata kõik muud erandid. See muudaks barjääri vähem lõplikuks ja võimaldaks paindlikkust uute situatsioonide ja juhtumite jaoks.

Teine aspekt, mida selles sektsioonis mainida tuleks, on eriline tõendamiskohustuse kriteerium diskrimineerimishagide puhul.[3] Selline tõendamiskohustus, mida kohaldatakse ainult diskrimineerimishagidele sätestab, et kaebuse esitamisel lasub vastustajal kohustus tõestada, et süüdistus on alusetu. Seaduse kehtestamisest saadik ei ole selliseid hagisid esitatud ning seega on tolle seaduse rakendamine praktikas veel läbi proovimata.

Õigus osaleda kohtumenetluses

Kohtumenetluses osalemise aspekti õigusemõistmisele juurdepääsu osana on põhiseadusega tagatud ning ei ole liialt kitsendatud. Õigus tutvuda tõenditega ja standardid, millega see õigus Eestis tagatud on, jõudsid EIK ette juhtumis Taal versus Eesti. See juhtum tõusetus, kuna “kaebajal ega tema esindajal [ei] võimaldatud ühtegi tunnistajat küsitleda mitte üheski kohtumenetluse etapis ning et kohtud ei olnud küsitlenud ühtegi tunnistajat.”^[4] Selles juhtumis seisnes rikkumine selles, et kohtud ei näinud piisavalt vaeva, et tagada tunnistajate kohtusse kutsumine. Selle otsuse valguses on pidanud kohtud ümber mõtlema, kui kaugele minnakse, et tagada kohtukutse ja teiste kohtudokumentide kättetoimetamine. Kohtutel on kohustus saavutada isiku kohtusse kutsumises “veendumuse maksimaalne võimalik aste” mitte ainult inimõiguste kohtu otsuse põhjal, vaid ka põhiseadusest tulenevalt. ^[5]

Riigi õigusabi

Riigipoolne toetus kohtumenetluses osalejatele, kellel puuduvad piisavad rahalised vahendid õigusvaidluse tarbeks, on seotud võrdsuseprintsiibiga, kuna piiratud rahalised vahendid võivad mõjutada osapoolte võimet seadusjärgse esinduse hankimisel ja menetlusega seonduvate kohtukulude katmisel. Põhiseaduse §12 sätestab kõikide isikute või osapoolte võrdsuse seaduse ees, tsiviilkohtumenetluse seadustiku §7 toetab sama põhimõtet sätestades, et “pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed”.

Kohtumenetlusega seondub kaks erinevat ja põhimõtteliselt omavahelise seoseta küsimust. Esiteks kaebused, mille kohtukulud sõltuvad kaasuse väärtusest või hagis nõutavast summast, ei jõua kohtuni enne, kui kõik vajalikud kulud on kaetud. See on märkimisväärne koorem, mis võib toimida takistusena juurdepääsule õigusemõistmisele, eriti kuna teatud juhtumitel on hagejal kohustus katta ka vastustaja kohtukulud. Sel põhjusel on kohtul võimalik nende kulude maksumust vähendada kas osaliselt või tervikuna, kuigi olukordi, millal kohtutel selline võimalus avaneb, on väga vähe.

Teine finantsküsimus puudutab tasu seadusjärgse esinduse eest ning see küsimus on tõenäoliselt palju vastuolulisem. Tuleb arvesse võtta kahte aspekti: esiteks, millal peaks riik tagama seadusjärgse esinduse ning teiseks, kui kvaliteetne on see esindus, kui ta tagatakse.

Juurdepääs tasuta seadusjärgsele esindusele ei ole Eesti õiguse järgi kaugeltki mitte absoluutne õigus ning selle tagamine sõltub nii isikust, kes seda taotleb, kui ka konkreetsest kohtuasjast. Kohus peab näiteks selgitama, et isik ei või esindada ennast ise. See otsustatakse kohtuasja keerukuse järgi ning selle järgi, kas isikul on seadusest tulev kohustus omada seadusjärgset esindust vastavalt kohtuasja iseloomule.^[6]

Isikud võivad õigusabi riigi kulul küsida riigi õigusabi seaduse alusel (edaspidi RÕS).^[7] Seda antakse aga väga piiratud arvul juhtudel ning selle taotlusprotsess ning järgnev teostuse revisjon on osutunud väga aeganõudvateks. Kooskõlas selle seadusega on vaid vandeadvokaatidel õigus sellist teenust pakkuda.

See nõue võib problemaatiliseks osutuda kahel põhjusel. Vandeadvokaatide arv võib olla mõnes Eesti piirkonnas väga väike, mistõttu peab klient, kes ei ole rahul oma advokaadi või tema teenuse kvaliteediga, otsima õigusabi teenust kaugemalt. Selline tulemus on logistiliselt ebapraktiline ning võib tekitada isikule lisakulutusi, tehes advokaadi vahetamise võimaluse RÕS-i alusel mõndadel juhtudel üsnagi ebapraktiliseks. Tasuta riigipoolse õigusabi andmine on vandeadvokaatidele vabatahtlik, tasu selle teenuse osutamise eest on RÕS-i kohaselt määratud justiitsministeeriumi poolt ning see tasu on tunduvalt madalam tavalisest tasust, mis omakorda muudab need kohtuasjad enamikule edukatest advokaatidest ebaatraktiivseks. Seetõttu on tekkinud olukord, kus riigi õigusabi osutavad eelkõige ebapädevad vandeadvokaadid, kes õigusteenuste turul muid kliente ei leia.

Õiguskantsler praktikas on esinenud ka näiteks juhtumeid, kus riigipoolne õigusabi määrati liiga hilja.^[8]

Õigus kohtuvaidluste lahendamisele mõistliku aja jooksul

Endiselt on kohtumenetluses kohtusüsteemi korralduse ja kohtuasjade suure arvu tõttu vastuvõetamatult pikad viivitused, nagu on märkinud lisaks EIK-le ka justiitsminister.^[9] Kohtute efektiivsus peab suurenema, kuid see nõuab märkimisväärseid ressursse ning on iseenesest pikaajaline eesmärk, mida on võimalik saavutada üksnes kohtusüsteemi reformiga.

Kohtu iseseisvus

Kohtu iseseisvusel on kolm aspekti: kohtute iseseisvus, kohtunike iseseisvus ning kohtunike erapooletus kohtuasja suhtes. Kõik aspektid on võrdselt olulised ning omavahelises sõltuvuses, et tagada maksimaalne erapooletus. Kohtute iseseisvus on tagatud põhiseaduse §146. Samas on jätkuvalt justiitsministeeriumil esimese ja teise astme kohtute üle mõjuvõim administratiiv- ning eelarveküsimustes, mida võidakse ära kasutada kohtuasjades meelepäraste otsuste saavutamiseks.

Kohtunike erapooletuse küsimuses on Eesti õigussüsteemi põhiprobleemiks juriidilise kogukonna läbipõimitus. Pikka aega oli Eestis vaid üks ülikool, kus on võimalik õigusteadust õppida, mistõttu on juristide kogukond korporatiivne ja seega on vajalik erapooletust jälgida erilise hoolega. Kohtunikkonna erapooletusega seondub ka EIK kohtuasi Dorozhko ja Pozharskiy vs Eesti.^[10] Selles juhtumis tuvastati EIK artikli 6 (1) rikkumine, kuna kohtuniku abikaasa oli juhtinud uurimismeeskonda, mis oli olnud kaasatud istungile eelnenud uurimisse. Inimõiguste kohus otsustas, et oli tõenäoline, et kohtunik oli teadlik oma abikaasa seosest kohtuasjaga ning isegi kui ta ei lasknud sellel asjaolul oma otsust mõjutada, on see lubamatu.^[11] See kohtuasi viitab vajadusel paremini kontrollida kohtunike erapooletust, et ennetada võimalikke huvide konflikte.

Kohtunike kallutatus on olnud kõneaineks ka seoses mitme kohtuniku altkäemaksuskandaaliga. Ühest küljest on kiiduväärt, et taolised juhtumid on avastatud ning süüdlased karistuse saanud, ent teisalt heidavad sellised skandaalid varju õigusemõistmise usaldusväärsusele Eestis. Kuna juhtumeid on suhteliselt palju, tuleks analüüsida laiemalt altkäemaksu võtmise motiive ja võimalusel kaaluda võimalusi olukordi ennetada nii läbi õigushariduse kui ka kohtunike ametisse määramisel.

Kokkuvõte

Üldiselt on juurdepääs õigusemõistmisele Eestis tagatud, aga selle õiguse paremaks tagamise saavutamiseks on arenguruumi. Kaebeõiguse osas on üks viis olukorra parandamiseks välja töötada tingimused, mille abil kohtunik saaks kaebeõiguse kindlaks konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt, selle asemel, et seadusega ette näha kitsas nimekiri.

Selleks, et paremini tagada õigusabi kättesaadavus nendes piirkondades, kus vandeadvokaate on vähem, tuleks kaaluda meetmete rakendamist (näiteks suurendada väljaspool suuremaid keskusi makstavat riigi õigusabi hüvitisi). Samuti võiks juristkonna mitmekesisuse suurendamiseks kaaluda õigusteaduse valdkonnas riikliku koolitustellimuse proportsionaalsemat jagunemist erinevate õigusteadust õpetavate kõrgharidusasutuste vahel ning looma toetusmeetmeid õpinguteks välisriikides.