Õigus isikuvabadusele
Karistusjärgne kinnipidamine
Aastaid 2008 ja 2009 iseloomustavad isikuvabaduse kontekstis kõige paremini karistusseadustikku, kriminaalmenetluse seadustikku ja mõningal määral ka vangistusseadusesse tehtud muudatused.[1] Need muudatused puudutasid vanglas oma karistuse ära kandnud isikuid. Neile laiendati käitumiskontrolli kohaldamise võimalus, mis eelnevalt puudutas üksnes ennetähtaegselt vabastatuid. Samuti nähti ette lisavõimalus kohaldada neile karistusjärgne kinnipidamine. Seega, teatud tingimustele vastav süüdimõistetu, kes on juba ära kandnud talle määratud vanglakaristuse, ei pruugi selle järel kinnipidamisasutusest siiski vabaneda.
Karistusjärgne kinnipidamine iseenesest ei ole inimõigusi rikkuv meede. Seda võimalust kasutavad ühes või teises vormis mitmed Euroopa riigid.[2] Ka Euroopa Inimõiguste Kohtul (EIK) on olnud võimalusi seda meedet analüüsida ning seda ei ole peetud vajalikuks keelata.[3] Tegemist on siiski meetmega, mis oluliselt piirab inimeste õigust isikuvabadusele. See tähendab omakorda seda, et asjaolud, mille puhul seda kohaldatakse ja mis tingimustel, on antud juhul määrava tähtsusega. Eesti seadustesse sisse toodud muudatused ei pruugi selles osas olla piisavalt põhjalikult läbimõeldud.
Karistusjärgne kinnipidamine Eestis
Karistus- ja kriminaalmenetluse seadustikus tehtud muudatuste kohaselt võidakse pärast oma vanglakaristuse ärakandmist isiku kinnipidamist jätkata. Sellekohase meetme vajaduse määrab ära kohus koos süüdimõistva otsusega, ehk see otsus tehakse juba enne seda, kui isik on oma vanglakaristust kandma hakanud (KarS §872(2)). Selleks, et karistusjärgset kinnipidamist üldse kohaldada saaks, peavad olema täidetud järgmised tingimused (KarS §872(2)):
- isik mõistetakse süüdi vägivaldse kuriteo eest, mis on suunatud “olulisimate õigushüvede vastu”[4] (elu ja tervise vastased, seksuaalsüüteod, vabadusevastased, üliohtlikud süüteod jm. mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine – nt röövimine, väljapressimine);
- kuritegu on toime pandud tahtlikult;
- “teda karistatakse vähemalt kaheaastase vangistusega ilma karistusest tingimisi vabastamata”;
- “süüdimõistetut on varem vähemalt kahel korral karistatud … nimetatud tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega” (teatud juhtudel võib isik olla ka varem karistamata või karistatud ainult ühel korral – KarS §872(3) ja (4)); ning
- “arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi … nimetatud kuritegusid”.
Karistusjärgsele kinnipidamisele konkreetset tähtaega ei määrata. Isiku vabanemise eelduseks on tema ohtlikkuse äralangemine (KarS §873(1) ja KrMS §4262(1)). Kas inimene on endiselt ohtlik või mitte, hinnatakse samadel alustel, nagu algselt talle karistusjärgset kinnipidamist kohaldades. Lisaks peetakse silmas ka käitumist karistuse kandmise ajal ja karistusjärgse kinnipidamise ajal. Üle kümne aasta isikut reeglina karistusjärgselt kinni pidada ei tohi (KarS §873(2)). Kinnipidamise jätkamise vajadust kontrollib kohtunik rutiinselt vähemalt kord kahe aasta jooksul, kusjuures esimene kontroll peab toimuma vahetult pärast karistusaja lõppu. Vabastamist võivad taotleda ka süüdimõistetu või tema kaitsja (esmakordselt ühe aasta möödudes karistusaja lõppemisest ja karistusjärgse kinnipidamise algusest ning edaspidi kuni kord aastas) ja karistusjärgset kinnipidamist kohaldava asutuse juht (igal ajal) (KrMS §4262(3) ja (4)).
Selline karistusjärgne kinnipidamine on väga sarnane Saksamaa süsteemiga, millest seaduse eelnõu esitanud justiitsministeerium paistab olevat eeskuju võtnud.
Kooskõla inimõigustega
Igasugune isiku kinnipidamine peab olema seadusega sätestatud – see tingimus on antud juhul täidetud. Lisaks sellele ei tohi kinnipidamine olla meelevaldne – sellel peab olema konkreetne lubatud eesmärk ning kinnipidamine peab olema selle eesmärgi saavutamisega kooskõlas.[5] Eelnõu seletuskirja kohaselt on karistusjärgse kinnipidamise konkreetseks eesmärgiks korduvkuritegevust vähendades ühiskonna turvalisuse suurendamine.[6] Kas see eesmärk on aga selline, mida Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ja Euroopa inimõiguste konventsioon (EIÕK) ette näeb, on tekitanud Eesti õigusteadlaste hulgas vastakaid arvamusi.
Eelnõu seletuskiri on välja pakkunud, et karistusjärgse kinnipidamise puhul saab rääkida kahest võimalikust põhiseaduses ja EIÕK-s lubatud olukorrast – kinnipidamine süüdimõistva kohtuotsuse alusel (PS §20 p 1 ja EIÕK, Art 5(1a)) või kinnipidamine õiguserikkumise ärahoidmiseks (PS §20 p 3 ja EIÕK, Art 5(1c)). Viimane tuleb aga kohe kõrvale heita, kuna EIK on selle puhul nõudnud, et tegemist oleks põhjendatud kahtlusega, mis on piisavalt konkreetne nii toimepanemise koha, aja kui ka ohvri näol.[7] Antud juhul ei ole tegemist meetmega, mille kohaldamine sellist konkreetsust eeldab.
Esimene nendest lubatud eesmärkidest, millele karistusjärgse kinnipidamise saab põhistada, on oluliselt tõsiseltvõetavam. Oma hiljutises kohtuotsuses Saksamaa osas on EIK ka kinnitanud selle eesmärgi paikapidavust sellise meetme osas.[8] Selle põhjuseks on asjaolu, et karistusjärgne kinnipidamine otsustatakse koos süüdimõistva otsusega. Seega kokkuvõttes tuleb nentida, et karistusjärgne kinnipidamine iseenesest õigust isikuvabadusele rikkuda ei pruugi, kui vajadust selle järele on piisava selgusega tõestatud, ning tingimused, mis selle kohaldamist ette näevad, peavad silmas meetme eesmärke.
Üks suuremaid etteheiteid 2009. aastal jõustunud muudatustele on see, et justiitsministeerium ei ole suutnud tõestada vajadust karistusjärgse kinnipidamise järele. Ilmselt ei eita keegi asjaolu, et Eestis on korduvkurjategijaid, kes vanglast vabanedes on sama ohtlikud või isegi ohtlikumad kui vanglakaristust kandma hakates. Samas heidetakse justiitsministeeriumile ette analüüsi puudumist asjaolude osas, mis sellise olukorra on tinginud.[9] Uurimata on jäänud, mis varasemas süsteemis täpselt vajaka jäi ja kas seda ei saaks parandada inimõigusi vähem piiraval viisil.
Seni kehtinud kriminaalpoliitika nägi ette isiku karistamise mitte üksnes tema teo hukkamõistmise eesmärgil, vaid ka ühiskonna üldise turvalisuse tagamise ja lõppkokkuvõttes süüdimõistetu õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärkidel.[10] Vangistusseadus näeb ette, et vangistus just nende eesmärkide suunal toimiks ning sätestab konkreetsed meetmed nende saavutamiseks (§6(1) ja 16). Isiku vangistuse tulemuseks peab lõppkokkuvõttes olema tema resotsialiseerumine.[11] Eelnõu seletuskirja kohaselt on ka karistusjärgse kinnipidamise eesmärgid samad, kuid ehk teises hierarhias ning karistuslikku elementi välistades.[12] Kui Eesti kriminaalpoliitika lähtus ennegi samadest eesmärkidest, mis nüüd on karistusjärgse kinnipidamise eesmärkideks, siis ei too karistusjärgne kinnipidamine selles osas mingit muutust. Seega ei saa karistusjärgse kinnipidamise vajadust sellega põhjendada.
Võimaliku karistusjärgse kinnipidamise põhjenduseks võib pidada kinnipeetavatele lisamotivatsiooni tekitamist – kui nad ei käitu ühiskonna reeglitele vastavalt, siis nad vabadusse ei pääse. Teisalt, mida kauem inimene vangistuses viibib, seda ebatõenäolisem on tema naasmine ühiskonda selle täieväärtusliku liikmena.[13] Nagu eelnevalt tõdetud, ei näe sellised kinnipeetavad vabanemist reaalse võimalusena ning seetõttu nad ka ei näe selle heaks vaeva. Tulemuseks on see, et isik läheb kinnipidamisasutusse teadmata, millal ta sealt vabaneb. Tema jaoks on tegemist lõppematu karistusega. Seadusandja võib nimetada karistusele järgnevat kinnipidamist mõjutusvahendiks, kuid inimene, kellele seda kohaldatakse, tajub seda kui tähtajatut karistust.[14] Tõenäoliselt muudab karistusjärgne kinnipidamine isiku resotsialiseerumise raskemaks. Selle tulemusel viibivad vanglates kinnipeetavad, kellega seotud probleemiga tegelemist on üksnes mõneks ajaks edasi lükatud.
Niisama vangistuses oma aja ära istumisest ei ole kasu, kui sellega ei kaasne aktiivne töö selles suunas, et vabanedes naaseksid need inimesed ühiskonda mitteohtlikena. Jüri Saar on ette heitnud, et “Eestis puudub kurjategijatele ettenähtud sotsiaalteraapiliste asutuste traditsioon ja nende rajamise kogemus”.[15] Kui need puuduvad juba praegu, takistades resotsialiseerimise eesmärki täita, siis mis kasu on kurjategijate jätkuval kinnipidamisel? Tegemist on sisuliselt nende tänavatelt eemalhoidmisega, ilma tegelike katseteta kinnipeetavaid resotsialiseerida. Ilma eriprogrammide ja -töötajaskonnata ei muutu varem ohtlikuks peetud isik ohutuks vangis istumise ja oma aja surnuks löömisega. Suvel jõustunud seadusemuudatused ei sätesta selles vallas midagi uut.
Ilma isiku resotsialiseerimisele suunatud konkreetsete meetmeteta ei ole karistusjärgne kinnipidamine inimõigustega kooskõlas. EIK rõhutab spetsiaalsete programmide olemasolu tähtsust, viidates Euroopa Nõukogu inimõiguste erivoliniku ja Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee arvamustele.[16] Karistusjärgselt kinni peetavad isikud vajavad psühholoogilist abi ja toetust veelgi enam kui karistuslikult kinnipeetavad isikud. Neile suunatud meetmed ei saa olla samad, mis karistust kandatele kinnipeetavatele, kuna need meetmed ei ole neile varem mõjunud ning nad ei ole ka võimelised omal käel resotsialiseerumise suunas liikuma. Samuti on oluline silmas pidada seda, et karistusjärgselt kinnipeetavate vangistus ei ole kindla lõpptähtajaga ning sellest tulenevalt vajavad nad erilist lähenemist.
Nii EIK, inimõiguste erivolinik kui ka Piinamise Tõkestamise Komitee viitasid karistusjärgselt kinnipeetavate üldisele motiveerituse puudumisele. Enamus neist löövad kinnipidamisasutuses lihtsalt aega surnuks ning ei pea vabanemisvõimalust reaalseks. Inimõiguste kohus sõnas, et selliste kinnipeetavatega peab töötama väljaõppinud, multidistsiplinaarne ametkond. Selleks kõigeks on aga vaja, et oleks välja töötatud tegevuskava ja programm, mis paneb paika sammud, mille tulemusel on vabanemine reaalne võimalus.
Eestis karistusjärgselt kinnipeetavate rehabilitatsiooniprogrammid puuduvad. Juulis jõustunud täiendus ei sisalda ühtegi sätet selle kohta, kuidas saavutatakse nende isikute ohtlikkuse vähenemine ja nende ettevalmistamine ühiskonda naasmiseks. Selle tulemusel on oht, et tekib grupp kinnipeetavaid, kes veedavad vanglates aega, kuni nende kümme aastat täis saab, mille järel nad vabastatakse, on nad siis ühiskonnale ohtlikud või mitte. Justiitsministeeriumi avalikult teadaolevates plaanides ei ole nimetatud spetsiifiliste rehabilitatsioonimeetmete loomist karistusjärgsele vangistusele, mistõttu ei pruugi karistusjärgne kinnipidamine olla sellele seatud eesmärkide täitmiseks efektiivne lahendus.
Lisaks puudustele karistusjärgse kinnipidamise vajalikkuse põhjendamisel on selle meetme kriitikud viidanud ka puudustele selle kohaldamise reeglistikus. Kui enamus eeldusi karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks on formaalsed ja nende olemasolu üle otsustamine ei nõua laiaulatuslikku analüüsi, siis isiku ohtlikkuse määramine on keerulisem.[17] See nõuab teatud prognoosi isiku käitumise üle millalgi tulevikus. Raske on mitte nõustuda Jüri Saare väitega, et “[k]aristusjärgne kinnipidamine sarnaneb … psühhiaatrilise sundraviga, aga seda rakendatataks ilma diagnoosita” kuna kohus “hakkab tegelema isiksuse omadustest tuleneva ohuga tekitada kahju ka edaspidi”.[18] Sellise hinnangu andmine eeldab kompetentset ekspertiisi, mis suvel jõustunud sätete kohaselt ei ole aga kohustuslik (KrMS §432(3)). Selles osas avaldasid muret nii riigiprokuratuur kui õiguskantsler oma kommentaarides eelnõule.[19] Nende hoiatustele vaatamata jäi probleemne säte ikkagi vastuvõetud seadusmuudatustesse.
Kaheldav on karistusjärgse kinnipidamise vajalikkuse põhjendatus olukorras, kus karistus ise on pikaajaline ja kohtunik peab otsuseid tegema isiku meeleseisundi kohta 10 või 15 aasta pärast.[20] Mitmed uuringud on näidanud, et isiku käitumise põhjal vanglas ei ole võimalik täie kindlusega ennustada tema käitumist vanglast vabanemisel.[21] Samu kahtlusi on väljendanud ka Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik oma kokkuvõttes visiidist Saksamaale.[22]
Lõpetuseks
Igasugused inimõigusi piiravad meetmed peavad olema põhjalikult läbi kaalutud. Karistusjärgne kinnipidamine on isikuvabadust piirav meede. See meede peab olema konkreetse eesmärgi saavutamiseks viimane võimalik abinõu. See ei tähenda üksnes seda, et see peab olema viimane abinõu konkreetset isikut, tema käitumist ja meeleseisundit silmas pidades. See tähendab ka seda, et see on kõige viimane abinõu riigile kättesaadavaid võimalusi silmas pidades. Karistusjärgse kinnipidamise eesmärgiks on ühiskonna kaitsmine. On ebaselge, kas see on Eestis sellisel kujul ainuke võimalik meede selle eesmärgi saavutamiseks. Riik peab oma eesmärkide saavutamiseks kasutama meetmeid, mis võimalikult vähe inimõigusi piiraksid, kuid siiski saavutaksid neile seatud eesmärke – antud juhul kaitseksid ühiskonda ohtlike korduvkurjategijate eest.
Eelnev analüüs näitab, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi talle seatud eesmärke saavutada. Samuti ei ilmne antud meetme eelnõu seletuskirjast ega ka muudest justiitsministeeriumi selgitustest, kas ja kuidas kaaluti alternatiivseid meetmeid. Põhjendus, et teised riigid seda sama abinõu kasutavad, ei ole piisav. Nagu tuleneb EIK otsusest kaasuses M vs Saksamaa, on ka Saksamaa karistusjärgse kinnipidamise süsteemis olulisi vajakajäämisi, mis ei ole rahvusvahelistele organisatsioonidele märkamatuks jäänud.
Need on asjaolud, mille kallal oleks pidanud põhjalikult töötama enne karistusjärgse kinnipidamise sätestamist. Isikuvabaduse piiramine sellisel kujul on tõenäoliselt meelevaldne. Ka Riigikohus on seisukohal, et sellise piirangu põhiseaduspärasuse küsimuses järgnevad tõenäoliselt kohtuvaidlused ning loobus seetõttu laiaulatusliku sisulise arvamuse andmisest.[23]
[1] RT I 2009, 39, 261 (jõustunud 24. juuli 2009).
[2] Seaduseelnõuga kaasnevas seletuskirjas viidatakse 8-le riigile (Austria, Belgia, Lichtenstein, Norra, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveits). – Vabariigi Valitsus, “Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse” eelnõu seletuskiri (382 SE). Lisaks on Sootak viidanud veel 6-le Euroopa riigile (Hispaania, Holland, Itaalia, Slovakkia, Tsehhi, Ungari). – Jaan Sootak, Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemuse mittekaristuslike mõjutusvahendite osas, Juridica VII/2006.
[3] Kõige hilisem võimalus selleks oli kaasuses M vs Saksamaa (17. detsember 2009).
[4] Eelnõu seletuskiri (viide 2), lk 8.
[5] Euroopa inimõiguste kohus, Kurt vs Türgi (25. mai 1998).
[6] Eelnõu seletuskiri (viide 2), lk 1, 20.
[7] M vs Saksamaa (viide 3), ¶ 102.
[8] M vs Saksamaa (viide 3), ¶ 94-5.
[9] Mare Allas (õigusteabe osakonna peaspetsialist, Riigikohus), Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, kiri justiitsministeeriumile nr 10-4-1-7 (29.09.2008).
[10] Eelnõu seletuskiri (viide 2), lk 20.
[11] Sootak (viide 2), lk 526.
[12] Eelnõu seletuskiri (viide 2), lk 20.
[13] Sellele asjaolule on viidanud ka Sootak oma artiklis (viide 2), lk 526.
[14] M vs Saksamaa (viide 3), ¶ 74, 126, 130; samuti Sootak (viide 2), lk 524.
[15] Jüri Saar, Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika, Juridica II/2009, lk 120.
[16] M vs Saksamaa (viide 3), ¶ 76-77, 129.
[17] Jüri Saar (viide 15, lk 118) on viidanud ka teisele eeldusele, mida ta peab niivõrd tõsise meetme jaoks liialt umbkaudseks – kuritegude nimistu, mis võivad karistusjärgse kinnipidamise tingida, “on lahtine ja lõpeb sõnadega „muud tahtlikud kuriteod, mille koosseisu tunnuseks on vägivalla kasutamine (nt röövimine)“.”
[18] Saar (viide 15), lk 116.
[19] Norman Aas (riigi peaprokurör, Riigiprokuratuur), Eelnõu kohta arvamuse avaldamine, kiri justiitsministeeriumile nr RP-1-8/08/1689 (25.09.2008), lk 2; Riigikogu õiguskomisjon, Seletuskiri karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, 08.06.2009, lk 4.
[20] Aas (viide 19), lk 2.
[21] Saar (viide 15), lk 117.
[22] Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik, Report by the Commissioner for Human Rights, Thomas Hammarberg, on his visit to Germany, 9-11 and 15- 20 October 2006, CommDH (2007) 14 (11. juuli 2007), ¶ 203.
[23] Allas (viide 9).