Mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus

Kaitseväeteenistus ja asendusteenistus

Inimõiguste kaitsel tuleb erilist tähelepanu pöörata sellistele valdkondadele, kus inimõigusi võrreldes tavaolukorraga rohkem piiratakse. Üheks selliseks valdkonnaks on riigikaitse valdkond, eriti kohustuslik kaitseväeteenistus.

Inimõiguste järgimise parandamise vajadust kaitseväes on rõhutanud ka õiguskantsler, kes tegi 2008. aastal kontrollkäigud nii Jalaväe väljaõppekeskus (JVÕK) Üksik-vahipataljoni kui JVÕK Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni ning avastas mitmeid puuduseid põhiõiguste ja -vabaduste tagamisel ajateenijatele. 2009. aastal on õiguskantsler teinud kokku neli kontrollkäiku erinevatesse kaitseväe asutustesse (Staabi- ja Sidepataljoni, Tapa Suurtükiväepataljoni, Mereväebaasi ja Logistikapataljoni), aga paraku on nende tulemused käesoleva aruande avaldamise seisuga märkega AK – ametkondlikuks kasutuseks ja seetõttu avalikkusele kättesaamatud. 2008. aastal toimunud kontrollkäikude tulemusena leidis õiguskantsler puudusi:

• ajateenijate meditsiinilise teenindamise osas: ajateenijad pidid avaldama oma delikaatseid isikuandmeid tervisekontrolli ajal või arsti juurde minekuks isikutele, kellel puudus seaduslik õigus ning ka legitiimne vajadus isikuandmeid töödelda;
• olmetingimuste osas: ajateenijad ei saanud kasutada õppeklasse õppetööst vabal ajal ning ruumipuudusel pidid õppima koridoris püsti seistes, ajateenijatel pole lubatud kasutada pesu pesemiseks pesumasinaid ning kuna puhvet aktsepteeris vaid sularaha, puudus kaitseväelastel võimalus toetuse kasutamiseks;
• füüsilise koormamise kasutamine karistusena (sh kollektiivne karistamine) ja meelevaldne väljaloa andmisest keeldumine.

Eelnevast tulenevalt on selge, et inimõiguste kaitse tagamisele kaitseväes ning kaitseväeteenistuses inimõiguste piiramise seaduspärasuse, proportsionaalsuse ja legitiimse eesmärgipärasuse kontrolli tuleb suurendada.

Kaitseväeteenistust reguleerivates õigusaktides puuduvad sätted, mis keelaksid LGBT-isikutel^[1] kaitseväeteenistust läbida. Eesti kaitseväe puhul ei ole avalikkuse ette jõudnud teadaolevalt juhtumeid, mille puhul kaitseväeteenistusse ei ole isikuid võetud või neid on sealt ennetähtaegselt vabastatud seksuaalse sättumuse alusel. Samas puudub statistika selle kohta, kui suur on LGBT-isikute osakaal kaitseväes.

Asendusteenistus kui alternatiiv kaitseväeteenistusele

Sissejuhatavalt tuleb märkida, et erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, on Eesti jätkuvalt teinud valiku meessoost isikute kohustusliku kaitseväeteenistuse kasuks ning puuduvad plaanid kutselisele kaitseväeteenistusele üleminekuks. Kuigi meessoost isikutele suunatud teenistuskohustus on meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, on riigikaitse korraldamise puhul tegemist valdkonnaga, kus taoline diskrimineerimine on rahvusvaheliste inimõiguste kaitse normide kohaselt lubatud.^[2] Samas ei saa välistada, et olukorras, kus valdavas enamikus Euroopa riikidest on kohustuslik kaitseväeteenistus asendatud kutselise kaitseväega, võib see seisukoht muutuda.

Kaitseväeteenistuse kohustuslikkus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §124, mille kohaselt on riigikaitsest osavõtmine Eesti kodanikele kohustuslik.^[3] Kaitseväeteenistuse seadus täpsustab teenistuskohustust paragrahvis 3 ning sätestab, et kaitseväekohustuslikud on meessoost Eesti kodanikud vanuses 16 kuni 60 aastat. Kuna antud kohustus piirab ilmselgelt igaühe õigust valida vabalt tegevusala ja töökohta (PS §29),^[4] on see erand antud õigusesse sõnasõnaliselt sisse kirjutatud nii põhiseaduses kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklis 4, mis keelab sunniviisilist töötamist.

Lisaks sunniviisilise töötamise keelule võib kaitseväekohustus potensiaalselt piirata ka inimeste õigust mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele (EIÕK, Art 9, samuti PS §40). Eesti põhiseadus sisaldab seetõttu erandit kaitseväekohustuses ning lubab usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistuse asemel läbida asendusteenistuse (§124 lg 2). Kas alternatiiv asendusteenistuse vormis on riigile rahvusvaheliste inimõigusnormide alusel kohustuslik või mitte, on ebaselge. Euroopa Inimõiguste Kohus on alles hiljuti kinnitanud, et tegemist ei ole riigipoolse kohustusega, samas on ÜRO Inimõiguste Komitee võtnud vastupidise seisukoha.^[5] Eesti põhiseaduse §124 näeb ette asendusteenistuse võimaluse usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujatele.

2008. ja 2009. aastal viidi kaitseväeteenistuse seadusesse sisse mitmeid olulisi muudatusi, mis puudutasid just asendusteenistust. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli tegemist muudatustega, mis tulenesid vajadusest kaasajastada selle regulatsiooni.^[6]

Ülevaade asendusteenistusest

Asendusteenistus on kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt alternatiiv kutsealusele, kes on “usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud” (§4). Sellest tulenevalt ei tohi asendusteenistuses olevat isikut sundida “käsitsema relva või muid sõjapidamisvahendeid …, samuti käsitsema teisi vahendeid ja aineid, mis on mõeldud inimese hävitamiseks või vigastamiseks” (§76(1)). Asendusteenistusega seotud küsimused on Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse Kaitseressursside Ameti pädevuses, kuhu peab esitama ka taotluse, milles kutsealune põhjendab oma soovi kaitseväeteenistuse asemel asendusteenistuse kandmiseks (§72).

2009. aastal jõustunud muudatuse kohaselt antakse otsus asendusteenistuse kohta isikule teada vähemalt üks kuu enne teenistuse algust (§39 lg 9). Varem oli etteteatamisajaks üks aasta, võrdselt ajateenistusega. Uuendusena toodi sisse ka kolmepoolne asendusteenistusleping, mis sõlmitakse teenistuslase, teenistuskoha asutuse ja Kaitseressursside Ameti vahel (§75²). Ka võimalike teenistuskohtade nimekirja laiendati ning nüüdsest teenib asendusteenistuslane kas Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas päästetööde asutuses, riigi või kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste asutuses või erivajadustega õpilaste õppeasutuses (§73). Oluliseks muudatuseks oli ka see, et teenistuslasele makstakse igakuist toetust, mille suuruse on paika pannud valitsus, kuna varem olenes isiku palk konkreetse asutuse enda palgatasemest (§76(2¹)).

Asendusteenistuse pikkuseks on 16 kuud, üheksakuulise (teatud juhtudel 11-kuulise) ajateenistuse kõrval.^[7]

Asendusteenistus inimõiguste valguses

Asendusteenistuse regulatsioon Eestis on inimõiguste kaitse seisukohast mitmeti probleemne. Osaliselt tulenevad need varasemast ajast, kuid osa küsitavusi tekkis seoses hiljutiste muudatustega. Peamiste probleemidena võib esile tõsta kohustust oma veendumusi tõestada, asendusteenistuse ebamõistlikult lühike etteteatamise aeg ning asendusteenistuse suurem ajaline kestvus võrreldes kaitseväeteenistusega. Samuti on Eestis asendusteenistuse läbijaid teiste riikidega võrreldes äärmiselt vähe, mistõttu on tõenäoline, et paljud isikud teenivad erinevatel põhjustel asendusteenistuse asemel kaitseväes oma usuliste või kõlbeliste veendumuste vastaselt. Järgnevalt analüüsime konkreetseid probleemseid valdkondi.

Endiselt nõuatakse seadusega oma usuliste või kõlbeliste veendumuste tõendamist, ning ebapiisava tõendatuse tõttu võidakse jätta isiku asendusteenistuse taotlus rahuldamata. Lisaks kohustusele põhjendada oma soovi ajateenistuse asemel asendusteenistus läbida, kontrollib Kaitseressursside Amet kutsealuse väiteid küsides seletusi nii kutsealuselt endalt kui tema lähedastelt ning tema õppe- või töökohalt ja usuorganisatsioonilt (§72). Asjaolu, et isik peab tõestama oma sügavalt isiklikke veendumusi võib iseenesest mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusega vastuollu minna.^[8] Lisaks sellele on tõenäoline, et isiku isiklikud veendumused ei pruugi saada kinnitust. Seaduse kohaselt peab amet tegema järelepärimisi usuorganisatsioonilt, millest on võimalik järeldada, et patsifistlikud veendumused võivad tuleneda üksnes usust, mis omakorda on vastuolus põhiseaduse sõnastusega. Nendele asjaoludele ja ohtudele on viidatud juba enne kaitseteenistuse seadusesse muudatuste tegemist.^[9] Ka Riigikantselei uuring 2008. aastast kinnitab, et mitmed teised Euroopa riigid, kus kohustuslik kaitseväeteenistus ning asendusteenistus veel eksisteerivad (nt Soome, Taani, Saksamaa), on tõendamiskohustusest loobunud.^[10]

Asendusteenistuse regulatsiooni teine probleem puudutab asendusteenistuse alguse etteteatamistähtaja lühendamist ühelt aastalt (võrdselt ajateenistusega) kõigest ühele kuule (kaitseteenistuse seadus, §39 lg 9). Seletuskirja kohaselt oli see vajalik, kuna asendusteenistuse ametikohtade iseloomust tulenevalt vajavad need kohest täitmist ning “võimalikel teenistuskoha asutustel puudub huvi ja võimalus oodata aasta, enne kui asendusteenistuslane teenima asub”.^[11] Samas ei ole aga arvesse võetud teenistuslase enda huve. Tema peab oma elus ümberkorraldusi tegema, et ligi pooleteistaasta pikkust asendusteenistust läbi viia ning üks kuu on selleks ebaproportsionaalselt lühike aeg. Selleks, et inimõiguse piirang oleks õiguspärane, peavad riigi ja isiku huvide vahel tasakaal leitud olema. Oluliseks aspektiks on see, et konkreetne piirav meede ei täidaks ainult riigi huvist tulenevat eesmärki, vaid oleks ka võimalikult vähe inimõigusi koormav. Eesti seadus neid tingimusi ei täida.

Suurimaks probleemiks asendusteenistuse juures Eestis on siiski selle pikkus võrreldes ajateenistusega. Asendusteenistuse üleliigsele pikkusele on viidanud nii ÜRO inimõiguste ülemkomissar oma aruandes asendusteenistuse kohta üle maailma kui ka inimõiguste komitee oma lõppmärkustes Eesti kohta.

Euroopa inimõiguste kohtu praktika on senini olnud mõnevõrra erinev. Endine inimõiguste komisjon on oma kaasustes kinnitanud, et võttes arvesse asendusteenistuse vähem koormavat iseloomu ning ohtu, et isikud võivad neile antud võimalust kuritarvitada, on loogiline, et seda kompenseeritakse ajateenistusega võrreldes pikema asendusteenistusega.^[12] Vabastades isiku küll tõendamiskohustusest, on talle pandud peale teine kohustus, mis peab tagama, et asendusteenistust ei kuritarvitataks. Eestis läbib isik algselt etapi, mis tõestab täielikult tema veendumusi ning siis läbib ta ajateenistusest oluliselt pikema asendusteenistuse, mis mujal riikides täidab eesmärki, mis Eestis on saavutatud juba taotluse etapis. Asendusteenistuse pikkust on kritiseeritud mitte ainult Eesti-väliselt vaid ka -siseselt.^[13] Asendusteenistusel ei tohi olla karistavat toimet,^[14] kuid hetkel on sellel Eestis just selline mõju.

Asendusteenistus on Eestis suhteliselt tundmatu. Seda võimalust on kasutanud äärmiselt väike protsent kutsealustest: 31. detsembri 2009. aasta seisuga on asendusteenistuse läbinud kõigest 20 meest.^[15] Samas see arv on hakanud viimase aasta jooksul tõusma: 2009. aastal alustasid asendusteenistust 28 meest ning avaldusi ajateenistuse asendamiseks asendusteenistusega esitati 2009. aastal 20. Siiski on see kutsealuste arvuga võrreldes väga väike arv, võrreldes näiteks Saksamaa statistikaga, mille kohaselt on asendusteenistuses kaks korda rohkem inimesi kui ajateenistuses. Eesti asendusteenistujate väike arv on eriti üllatav kui vaadata Kaitseministeeriumi koostatud statistikat Eesti elanikkonna suhtumisest asendusteenistusse. Selle kohaselt on asendusteenistujate pooldajaid ligi 80% ning see protsent on enam-vähem stabiilselt koguaegu tõusnud.^[16]

Asendusteenistuse inimõiguste kaitse nõuetega kooskõlla viimisel on arenguruumi. Esmajärjekorras tuleks kaotada nõue oma veendumuste tõestamiseks, selle läbimise etteteatmistähtaega tuleks pikendada ning selle ajalist kestvust lühendada selliseks, mis kaotaks selle karistava toime. Samuti tuleks kutsealuseid eelnevalt enam teavitada usulistel ja kõlbelistel põhjustel asendusteenistuse läbimise võimalusest ning uurida, millest tuleneb asendusteenistuse valinute väike arv.