Alates oktoobrist 2024 kuni möödunud aasta lõpuni pakkusime koostöös Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga IOM tasuta tööalast nõustamist Eestis elavatele Ukraina pagulastele. Uurisime inimõiguste keskuse juristilt Olga Vaarmannilt, missuguste  probleemidega ukrainlased Eesti tööturul silmitsi seisavad.

Inimõiguste keskus nõustas sõja eest Eestisse pagenud ja siin töötavaid või alles tööd otsivaid ukrainlasi nii telefonitsi, meili teel kui ka silmast-silma Tallinna Rändekeskuse ruumides. Viimane oli Olga hinnangul ka kõige tõhusam viis. “Tööga seotud küsimused on juba iseenesest komplekssed, sest kokku saavad erinevad – näiteks finantsilised ja psühholoogilised – tegurid. Võõrsil uut elu alustava inimese jaoks lisandub neile veel rida muid teemasid, alates taskukohase töölähedase elukoha või ka kooli või lasteaia leidmisest. Viimaseid said kohapeal aidata lahendada rändekeskuse spetsialistid.”

Maksmata palgad, ebaselged tööülesanded, suusõnalised lepingud

Spetsiaalselt tööalast nõustamist vajasid praktiliselt igas vanuses inimesed. Mured olid siin töötavatel ukraina meestel ja naistel aga erinevad. “Valdavalt tootmises ja ehitusalal töötavad mehed pöördusid meie poole valdavalt raha pärast – olenevalt olukorrast oli palka makstud vähem kui kokku lepitud, oli makstud vaid ühe kuu palk või jäetud palk üldse maksmata. Teeninduses või toitlustuses töötavatel naistel olid põhimuredeks talumatud töötingimused, ebaselged tööülesanded ja töökius,” sõnab Olga. “Vahel aga oli ametijuhend nii üldsõnaline, et ülesandeid sai inimesele käigu pealt juurde lisada.”

Nõustamistel selgus, kui lihtne on langeda tööalase ärakasutamise ohvriks pagulastel, kes ei valda kohalikku keelt. “Tööleping, alltööleping, töövõtuleping tunduvad ju nime poolest üsna sarnased, kuid neil on erinev sisu,” sõnab Olga. “Eestikeelse lepingu heauskselt allkirjastanud ukrainlannat tabas tõsise jahmatusena arusaamine, et mingit puhkust – rääkimata puhkusetasust – talle ette nähtud ei olegi.” Eraldi kurioosumina torkasid silma lepingud, kus kohustused olid kirjas vaid ühele poolele – muidugi töötajale!

Ukrainlased ei näe reeglina midagi imelikku ka selles, kui töös ja palgas lepitakse kokku vaid suusõnaliselt. “Nad ei tule selle peale, et tööandja sellise jutu või lepingu allkirjastamata jätmise peale peaks hakkama peas tööle häirekell,” kirjeldab Olga, kuidas probleemiks võib kujuneda ka erinev töökultuur. “Eesti inimene on siinse süsteemiga rohkem kursis ja oskab oma õiguste eest paremini seista. Ukrainlased ei oska arvestada, et garantiiremont ei kehti, kui ise putitama asuda, või et kui tööõnnetus fikseerida, siis on võimalik taotleda hüvitist.”

Kokkuvõttes võib öelda, et eesti keele oskuse puudumine ja töötaja teadmatus oma õigustest ja kohustustest on ukrainlastest tööotsijate peamised ohukohad. Enda õiguste eest seismine nõuab lisaks muule ka raha. “See on paras nõiaring,” nõustub Olga. “Töö kaotamist pagulane endale reeglina lubada ei saa.”