Möödunud nädalal toimus Helsingis kõrgetasemeline rahvusvaheline konverents „Helsinki+50: Respecting the Legacy, Preparing for the Future“. Konverents, millega tähistati 50 aasta möödumist Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE loomisest, püüdis mõtestada organisatsiooni rolli tänases Euroopas ja rõhutas tugeva kodanikuühiskonna ja vabaühenduste olulisust demokraatlike väärtuste hoidja ja edasiviijana. Inimõiguste keskus osales konverentsil Soome saatkonna kutsel.

Konverentsi esinejate nimekiri oli muljetavaldav, alates Soome president Alexander Stubbist ja Ukraina president Volodymyr Zelenskyyst, mõlema riigi (ja mitmete teiste riikide) välisministritest ning lõpetades ÜRO peasekretär Antonio Guterrese, OSCE peasekretär Feridun H. Sinirlioğlu ning mitmete vabaühenduste, sh Raadio Vaba Euroopa ning 2022. aastal Nobeli rahupreemia võitnud Center for Civil Liberties esindajatega. Konverents leidis aset Finlandia talos – samas paigas, kus pärast kaks aastat kestnud läbirääkimisi kirjutasid 35 riigi (sh Venemaa ja USA) esindajad 1975. aastal alla kokkuleppele, mis sätestas üleeuroopalise strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtted, sealhulgas inimõigusi puudutavates küsimustes.

Konverentsi kokku kutsunud Soome riigi esindajad ei teinud saladust, et 50 aasta möödumist Helsingi kokkulepetest oli kavatsetud tähistada suurejoonelisemalt ja hoopis helgemas võtmes, tõstes esile diplomaatia rolli rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ja kodanikuühenduste tegevuse olulisust demokraatlike väärtuste levimisel. Tagasi vaadates said nimelt Helsingi lepete allkirjastamisega alguse ühiskondlikud protsessid, mis päädisid Nõukogude Liidu lagunemisega. Plaanidele tõmbas kriipsu peale Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse, mis sundis pidutsemise asemel peeglisse vaatama ja küsima, kas OSCE on organisatsioonina läbi kukkunud või on veel jumet mõttel ühiste väärtuste nimel kokku tulla ja koos edasi minna.

Pessimistlikele hoovustele vaatamata väljendas enamik kõnelenutest seisukohta, et meil on põhjust ettevaatlikuks optimismiks – aga seda vaid juhul, kui ise selleks põhjust anname. Demokraatlike väärtuste eest seismise ja oma põhimõtetele kindlaks jäämise olulisuse kõrval rõhutati otsustavust ja julgust tegutseda, sest sõnadest üksi ei ole kunagi piisanud. Euroopa kontekstis ja tänases poliitilises olukorras tuleb samal ajal meeles pidada, et pikemate eesmärkide saavutamiseks on vajalik oskus ja tahe pidada dialoogi ja teha koostööd.

Punase niidina läbis konverentsi ettekandeid ja arutelusid mõte üksikisikute ja vabaühenduste rollist demokraatliku ühiskonna alustala ja hoidjana ning riikide vastutusest kaasata nende hääl otsustusprotsessidesse. Konverentsi kahtlemata meeldejäävaimad sõnavõtud pärinevad 2022. aastal Nobeli rahupreemia pälvinud Ukraina vabaühenduse Center for Civil Liberties juhilt, mitmete rahvusvaheliste aunimetustega pärjatud inimõiguste advokaadilt Oleksandra Matviichukilt. Pikaaegse aktivisti ja inimõiguste eest seisjana leiab Matviichuk, et vaja on paradigma muutust – inimõiguste tagamiseks tuleks riikide kaitsmise asemel rääkida inimeste kaitsmisest. Tema hinnangul oleme täna kollektiivselt tunnistajateks sellele, kuidas riikide julgeoleku ning majanduslike ja poliitiliste eesmärkide nimel ohverdatakse inimõigused. Lisaks poliitikutele kutsus ta ka üksikisikuid üles tunnetama ja võtma vastutust maailmas toimuva eest – igaüks saab teha midagi, me kõik oleme ajaloolise protsessi osalised. Mitu korda aplausiga katkestatud sõnavõtt lõppes sõnadega: „Tulevik on ebaselge, aga see ei ole ette kirjutatud. Meil on veel võimalus. Ja omada võimalust – see on suur luksus.“