Euroopa Liidu üks suuremaid saavutusi on põhiõiguste harta siduvaks muutmine 1. detsembril 2009. Harta eesmärk on inimõiguste tagamine Euroopas. Täna, 15 aastat hiljem, võime tõdeda, et see pole kuigi hästi õnnestunud – ei Eestis ega mujal ELis. Siduvad riigiülesed ja riikidevahelised dokumendid ei tööta kui inimõigusi politiseeritakse, tehes kompromisse õigusriikluse ja demokraatia küsimustes, sõlmides rände ohjamiseks pagulaste õigusi kahjustavaid kokkuleppeid või pigistades silmi kinni genotsiidisüüdistuste korral. Riikide silmakirjalikkus, kaugenemine inimõigustest ja populismi võidukäik on viinud selleni, et usk inimõigustesse on hakanud kaduma.

Õigusriigi põhimõtted on ohus

COVID-19 pandeemia ajal kriitikat pälvinud praktika, kus riik ei suutnud põhiõigusi piiravaid tegusid või tegematajätmisi piisavalt põhjendada, on muutunud normiks. Viimasel kahel aastal on tervisekaitse argument asendunud julgeolekuohuga. Tänases olukorras on julgeolek ülioluline, kuid see ei tohiks muutuda relvaks, millele rõhudes saab heita kõrvale propotsionaalsuse põhimõtte ja avalikkusele selgitamise vajaduse. Julgeolekuohule osutavad siseriiklikud otsused ja ettepanekud on sel aastal aga hakanud mõrandama õigusriigi põhimõtteid Eestis.

Eelmist väidet illustreerib näide Politsei- ja Piirivalveameti tegevusest Ukraina pagulastele ajutise kaitse andmisel. Kui varem kiitsime PPAd selle eest, et hoolimata suurest töökoormusest suudeti jääda ukrainlaste suhtes inimlikuks, siis 2024. aastal hakkas ilmnema suhtumine, mis on jätkunud ka pärast kohtu hukkamõistvaid suuniseid. Puuduv sõjaväepilet või teenistusest väljaarvamise tõend ei põhjenda Eesti elamisloa andmata jätmist riigi julgeoleku kaalutlustel. Me võime anda väärtuspõhise hinnangu kodumaa kaitsmise kohta, aga see ei tohi üle kanduda õigusemõistmisse: inimõiguste keskusesse jõuab ikka veel sõja eest põgenenud inimesi, keda Eesti riik alusetult kiusab.

Liiga kergekäeliselt on piiratud meeleavaldusi, adumata, kui tähtis osa demokraatlikus ühiskonnas on kogunemisvabadusel. Näiteid jagub: Tartus keelati genotsiidivastane meeleavaldus; Tallinna kogunemisel kuulutati jõest-mereni-loosung ilma ühegi aruteluta seadusevastaseks ning trahviti meelt avaldanud noori; Lihula monumendi koopia konfiskeeriti takkajärgi antud põhjendusega, et see võivat tekitada inimestes valejäreldusi. Need juhtumid näitavad, et latt inimõiguste põhjendamatuks ja mõnel juhul lausa omavoliliseks piiramiseks on langenud ohtlikult madalale. Seetõttu tuleks kriitiliselt silm peal hoida korrakaitseseaduse muudatusettepanekutel, mis võimaldaksid meeleavaldusi ennetavalt keelata.

Läbikaalumata algatused on libe tee

Erakond Eesti 200 rõhutab oma programmis demokraatia kaitset, korruptsioonivastast võitlust ja kodanike usalduse suurendamist riigi vastu. Erakonda kuuluva justiits- ja digiministri tegevus esimesel ametiaastal on aga tekitanud kahtlusi nende põhimõtete paikapidavuses. Minister on võrdõiguslikkuse valdkonnas järjekindlalt toimetamas omaette, jättes kõrvale hea halduse tava ning koostöö teiste ametiasutuste ja vabakonnaga. Hiljuti jõudis väga hea kaasamisprotsessi eest kiita saanud võrdõiguslikkuse valdkonna seadusi ühendav eelnõu prügikasti, sest minister otsustas selle kurioossel moel sisse tellida tuntud advokaadibüroo käest, mille tunnitasu võtab pehmelt öeldes ahhetama.

Püsivalt Eestis elavate välisriigi kodanike valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel tähendab juba antud õiguste äravõtmist. See pole kuigi hea praktika, eriti kui teema on poliitvõitluse osa, mille raames on tõstatatud isegi meelsuskontrolli võimalus. Seejuures ei ole neid, kellelt soovitakse valimisõigust ära võtta, diskussiooni üldse kaasatud. Üks osa ühiskonnast jäetakse julgeoleku hirmus kõrvale. See on libe tee, mis võib viia järgmiste ”ebasoovitavate” valijarühmadeni.

Inimõiguste tagamine tegelikuks

2024. aastal on aruteludes keskendutud ennekõike õiguste piiramisele. Vahest peaks võtma suuna hoopis õiguste laiendamisele ja tagamisele, näidates, kuidas me ühiskonnana inimõiguste eest seisame? Alustuseks lõpetada otsesed ja pikka aega kestnud inimõiguste riived: näiteks sideandmete kogumine ja vangide valimisõiguse keeld. Selleks, et igal inimesel oleks Eestis turvaline elada, muuta võrdse kohtlemise seadus kõikidele vähemusgruppidele ühetaoliseks ja reguleerida tõhusamalt vaenukõnet, et inimesi oleks võimalik ka tegelikult kaitsta.

Eesti kandideerib aastateks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks. See näitab teistele riikidele, et hoolime inimõiguste tagamisest kõikjal maailmas. Õnnetuseks ei kohta me riigi samasugust innukust kodumaal. Näiteks oleme oma inimõiguste olukorra kajastamise välisministeeriumi kodulehel ootamatult ära lõpetanud. Inimõiguste konventsioonide täitmisel on laiem eesmärk kui aruandlus teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide ees. See eesmärk on suurendada oma inimeste heaolu. Selleks, et midagi muutuks, tuleb kitsaskohti teadvustada, mitte neid peita.

Inimõiguste olukord on keerulistel aegadel proovikiviks, mis peegeldab ühiskonna väärtusmaailma ja vastupidavust. Siis, kui ohtu on sattunud julgeolek, levimas on tundmatu terviseoht või kui majandusel ei lähe kuigi hästi, võib tekkida kiusatus ja surve unustada, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Iga tark inimene aga teab, et kiusatustele ei ole mõistlik kergekäeliselt järele anda.