Inimõiguste keskuse juristid Uljana Ponomarjova, Kertu Tuuling ja Olga Vaarmann teevad tööd, millest sageli üksikasjalikumalt rääkida ei saa. Nad tegelevad igapäevaselt Eestisse jõudnud pagulaste õiguste kaitsega.
Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja sellele järgnenud pagulaskriisi on nende töö olnud pingelisem ja kriitilisema tähtsusega kui kunagi varem. Möödunud aastal andsid nad õigusnõu 1190 inimesele. Lisaks oli korraga töös 19 kohtuasja. Õnneks leidsid Uljana ja Olga hiljuti siiski aega, et vastata ka mõnele küsimusele.
Palun rääkige alustuseks natuke lähemalt, millega üldse tegeleb palgulasvaldkonna jurist?
Uljana: “Me nõustame ja esindame Eesti riigilt varjupaika taotlevaid inimesi erinevates asutustes, ka kohtus. Selgitame siia saabunud inimestele nende õigusi ja kohustusi, aitame neil suhelda ametnikega, otsida ja esitada tõendeid, mis põhjendaksid seda, miks nad varjupaika vajavad. Innustame inimesi tegema võimalikult tihedat koostööd Politsei- ja Piirivalveameti ja teiste ametiasutustega, et menetlus oleks kiire ja sujuv.
Veel tegeleme perekondade taasühinemisega. Tihti suudab ainult üks pereliige päritoluriigist põgeneda, teised jäävad maha. Kui inimesel on õigus pere enda juurde kutsuda, siis püüame teda aidata.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et meie töö on seista hea selle eest, et inimesed, kes kaitset vajavad, seda ka saaksid, ja need, kes seda ei vaja, saadetaks võimalikult kiiresti ja väärikalt kodumaale tagasi.”
Olga: “Lisan veel juurde nõustamised kinnipidamiskeskuses. Sinna paigutab riik need rahvusvahelise kaitse taotlejad, kelle puhul peetakse võimalikuks mingit ohtu. Ja veel käime ÜRO pagulasameti partnerina monitoorimas siinseid piiripunkte ja majutuskeskusi.”
Kuidas on teie poole pöördunud inimesed jõudnud olukorda, kus vajavad varjupaika? Missugune tee on seljataga neil, kes rahvusvahelist kaitset taotlevad?
Uljana: “Kui Ukraina välja jätta, jõuab Eestisse kõige rohkem taotlejaid Venemaalt. Tavaliselt on tegemist poliitiliselt aktiivsete, režiimi vastu välja astunud inimestega, kelle osas juba käib või tõenäoliselt algatatakse poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlus.
Nad jätavad maha oma pere, kodu, isiklikud asjad ja kogu senise elu. Ees ootab teadmatus võõrsil. Kui Eesti riik otsustab inimesele varjupaika anda, alustab ta oma elu sisuliselt nullist. Ma ei sooviks sellist olukorda mitte kellelegi.”
Olga: “Enamikku lugudest läbib punase joonena hirm. Hirm enda ja oma lähedaste elu, tervise ja heaolu pärast. Pagulaseks saamine on äärmiselt keeruline otsus, mis nõuab nii füüsilisi kui ka moraalseid pingutusi. Politsei- ja Piirivalveameti menetlus kestab kuni 6 kuud, mille jooksul saab riik taotleja kohta sisuliselt kõik teada. Inimene peab vaimselt tugev olema, et seda läbi teha. Aga muidugi tuleb ette ka seiklusliku iseloomuga lugusid ja majandusliku kasu otsimist.”
Uljana: “Sisuliselt on pagulane ju tavaline inimene, kes on sattunud ebatavalisse olukorda. Ta vajab täpselt samasuguseid asju nagu me kõik – võimalust elada turvalist elu, vabalt oma mõtteid väljendada, usku järgida või lihtsalt olla see, kes ta on.”
Kas töö pagulastega on teid ennast, teie väärtushinnanguid kuidagi mõjutanud või muutnud? Kuidas?
Uljana: “Tegelikult mitte. Ma olen alati arvanud, et igal inimesel on õigus elada turvaliselt, vaatamata poliitilisele meelsusele, identiteedile, usule, etnilisele kuuluvusele või rahvusele. Küll aga paneb pagulastega töötamine mõtlema sellele, kui oluline on demokraatia ja inimõiguste kaitse meie enda koduriigis, et siin midagi sarnast ei juhtuks. Paneb väärtustama rohkem seda, mis meil Eestis on.
Kui kõik on enam-vähem hästi, muutub inimõiguste kaitse sageli teisejärguliseks või millekski, millega justkui ei pea tegelema. Aga tegelikult tuleb endale kogu aeg meelde tuletada, kuidas mõned demokraatlikud riigid on muutunud autoritaarseks ja kui kiiresti see võib käia.”
Olga: “Perekond, sõbrad, kodu, töö ja vaba aeg on kõik muutunud väärtuslikumaks. Mõistmine, et inimene võib erinevatel asjaoludel ja endast sõltumatutel põhjustel kõigest ilma jääda, annab väärtuse esmapilgul tavalistele asjadele.”
Kas ja kuivõrd hoiate silma peal sellel, mis varjupaiga saanud inimestest hiljem saab? Kas tunnete nende eest vastutust?
Uljana: “Me oleme ikkagi juristid, mitte sõbrad või tugiisikud. Mõnel juhul – näiteks kui kaitse saanud inimese pere on jäänud koduriiki – hoiame sidet ka pärast kaitse saamist, sest tegeleme perekonna taasühinemisega. Sageli aga kohtume kaitse saanud inimestega uuesti kolme aasta pärast, kui nad soovivad pagulasstaatust pikendada. Rahvusvahelist kaitset ei anta ju alatiseks. Kui kolme aasta jooksul on olukord päritoluriigis stabiilselt paremaks muutunud ja inimene kaitset enam ei vaja, siis seda ka ei pikendata.”
Olga: “Keskusest abi saanud inimesed pöörduvad hiljem meie poole ka muude, mitte ainult rahvusvahelise kaitsega seotud küsimustes. See näitab, et nad usaldavad meid ja usuvad, et saame neid aidata. Suuname nad siis edasi õige asutuse juurde.”
Mainisite, et käite ka piiril. Mida te seal teete, kellega kohtute?
Uljana: “Me käime piiril olukorda monitoorimas ehk vaatamas, et riik täidaks seadusest tulenevaid kohustusi. See tähendab seda, et kaitset vajavatel inimestel peab olema ligipääs varjupaigasüsteemile ehk reaalne võimalus kaitse taotlus esitada.”
Olga: “Monitooringu käigus suhtleme piirivalve töötajatega, uurime piiril valitsevat olukorda ja rahvusvahelise kaitse taotlemise tingimusi, vaatame üle taotlejate ooteruumi ja ülalpidamise tingimused.”
Uljana: “Tuleb tõdeda, et meil on välja kujunemas päris hea koostöö PPA-ga. Kuulame ära üksteise ootused, jagame väärt praktikaid. On oluline, et asutustel, kes pagulastega tegelevad, oleks ühine arusaam. Ja kui juhtubki, et see arusaam teinekord ei ühti, siis õnneks on meil Eestis sõltumatu ja väga professionaalne kohus.”
Mis on teie töö juures kõige raskem? Aga kõige toredam?
Uljana: “Kõige raskem on inimesi kuulates ise terveks jääda. Ei ole lihtne kuulata päevast päeva lugusid täis vägivalda ja kurbust. Meie juurde jõuavad piinamise ja inimkaubanduse ohvrid, inimesed, keda on pekstud, kelle sugulased tapetud jne.
Kõige toredamad hetked on need, kus õnnestub aidata pikalt lahus olnud peredel taas kokku saada ja kokku jääda. Kui näed suure kurbuse vahel vilksatamas rõõmu, siis tunned, et oled midagi olulist ära teinud. Mind isiklikult teeb väga rõõmsaks ka see, kui seadus või praktika muutub tänu meie tööle paremaks, inimlikumaks, õiguspärasemaks. Süsteemi muutmine on strateegilise hagelemise üks olulisemaid eesmärke. Hea näide on möödunud aastal positiivse lahendini jõudnud kaasus, mille tulemusena said kinnipidamiskeskuses otsust ootavad varjupaigataotlejad ligipääsu mobiiltelefonidele ja internetile. Tänu sellele on neil täna võimalik suhelda oma peredega ning ise otsida ja esitada tõendeid selle kohta, miks nad vajavad rahvusvahelist kaitset.”
Olga: ”Kuna olen pagulasõiguses veel üsna “roheline”, siis mind vaimustab iga päev see, et saan tänu meie tiimijuhile targemaks. Aga kõige ägedam on tunda end osalisena kohtupraktika ja aastate jooksul välja kujunenud protsesside muutmises, tänu millele inimõigused ei ole ainult sõna, vaid sihikindla töö tulemus.”
Kas Eesti on hea koht, kuhu pagulasena saabuda? Miks?
Uljana: “Inimese jaoks, kes kaitset vajab, ei ole enamasti oluline, kas see riik on Eesti, Soome, Läti või midagi muud. Nende jaoks on peamine turvatunne. Rahvusvahelise kaitse taotleja ei saa vabalt valida riiki, kus ta kaitset taotleb (välja arvatud Ukraina kodanikud, kelle kohta kehtib praegu erimenetlus). Tavaliselt esitab inimene taotluse esimeses turvalises riigis ja kui selleks juhtub olema Eesti, siis nii on. Minul on Eestis hea elada, see on minu kodu ja ma kaitsen seda, kuidas suudan. Loodan et teistel niisamuti.”
Aitäh teile! Ja jõudu tööle!
Aga kes on pagulane? Kes varjupaigataotleja? Tutvu mõistetega lähemalt siin.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan