Möödunud aasta lõpus pöördus keskus nelja Palestiina toetuseks korraldatud meeleavalduselt ära viidud noore kaitseks kohtusse. Noored, kes kutsusid üles lõpetama vägivalda Palestiina tsiviilisikute vastu, said trahvi paragrahvi alusel, mis süüdistab neid rahvusvahelise terrorismi toetamises ja õigustamises. Arutelu keskmes on väljend “Jõest mereni” – kas, kes, kus, millal, mis tingimustel tohib või ei tohi seda kasutada. Loe kohtuasja ülevaadet ja uuri meediakajastusi.
Kohtuvaidlused kipuvad olema keerulised nii aru saada kui selgitada. Et seekord on tegemist eriti ohtralt vastukaja ja sotsiaalmeedias elavat arutelu tekitanud kohtuasjaga, panime kokku nimekirja küsimustest, mis kõige enam esile on kerkinud. Loodame, et vähemalt osad neist saavad allpool ammendava vastuse.
Korduma kippuvad küsimused
Mille alusel neljale meeleavaldusel osalenud inimesele trahv määrati?
Noori trahviti karistusseadustiku (KarS) paragrahv 151 prim ehk rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine alusel. Täpsemalt sama paragrahvi lg 1 alusel: Agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Karistuseks on sellise teo eest rahatrahv kuni kolmsada trahviühikut või arest.
On oluline tähele panna, et karistusseadustiku paragrahv 151 prim ei ole sama, mis vaenu õhutamise (vaenukõne) säte KarS § 151. Tegu on kahe eraldi koosseisuga, millel on nii erinev sisu kui eesmärk.
Mida karistusseadustiku paragrahv 151 prim täpsemalt tähendab? Millal see vastu võeti?
Tegu on võrdlemisi uue sättega meie karistusseadustikus, mis võeti Riigikogu poolt vastu 2022. aasta aprillis. Seletuskirja kohaselt oli sätte loomine ajendatud Vene Föderatsiooni rünnakust Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu. Karistusseadustiku täiendamise eesmärgiks oli keelustada rahvusvaheliselt levinud sümboolika avalik kasutamine eesmärgiga avaldada toetust Vene Föderatsiooni sõjategevusele Ukrainas.
Kuidas on Tallinnas Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldus seotud Venemaa agressiooni ja sõjaga Ukrainas?
Ilmselt on Eesti riik asunud seadust tõlgendama laiemalt, kui oli selle esialgne idee. Seaduse eelnõust võib lugeda sätte loomise eesmärkide ja motiivide kohta: “Eelnõuga kavandatu kohaselt tehakse karistusseadustikus (KarS) muudatused, mis seonduvad Vene Föderatsiooni rünnakust Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu ning tagavad kohase karistusõigusliku reaktsiooni agressiooniga liitumise ning sellega seonduva vaenutegevuse korral.”
Kas seadust tohib hakata tõlgendama laiemalt, kui oli selle loomise eesmärk?
Seadusandja tahe seaduse loomisel ja välja kuulutamisel on väga oluline, kuid kuna ühiskond on pidevas muutumises, muutuvad ka tõlgendused. Samas peab tõlgenduste muutumine olema vajalik ja inimeste jaoks arusaadav. Lisaks ei tohi tõlgendus olla kunagi meelevaldne, võimupiire ületav või üllatav neile, keda ähvardab tõlgenduse tõttu karistus.
Miks on trahv väljendi “Jõest mereni” kasutamise eest problemaatiline?
Eestis oli enne 5. novembril 2023 toimunud meeleavaldust puudunud debatt väljendi “Jõest mereni” üle. Meeleavaldusel väljendit kasutanud inimestel polnud võimalik ette näha politsei reaktsiooni ja järgnenud trahvi. Politsei- ja Piirivalveameti otsus hakata kasutama karistusseadustiku § 151 prim-i väljaspool Vene agressioonisõja konteksti oli meeleavaldajatele üllatus.
Kuidas oleksid väljendit “Jõest mereni” kasutanud noored pidanud teadma, et see on Eestis keelatud?
Karistamise absurdsus tuli välja näiteks kohtusaalis, kus trahviotsuse teinud politseinik pidi tunnistama, et sai väljendist ja selle keelatusest teadlikuks meeleavaldusega samal päeval. Ometi kirjutas sama politseinik trahviotsusesse, et lause keelatavus “on üldteada”. Selgus, et meeleavalduse päeval teatati politseinikele staabist, mis on ja mis pole keelatud sümbol.
Kuidas on väljendit kasutanud noorte karistamine kooskõlas õigusselguse põhimõttega?
Riigi valitud lähenemine läheb vastuollu õigusselguse põhimõttega. Tegu on olulise põhimõttega, mis tuletab meelde, et õigusnormi adressaadid on inimesed. Riigikohtu selgituse kohaselt peab norm olema arusaadav „keskmiste võimetega isikule“. Praegusel juhul on põhjust kahelda, kas 5.11.2023 oli lause “Jõest mereni” sisu, kontekst ja väidetav keelatavus Eestis üldtunnustatud.
Mida lause “Jõest mereni” sisuliselt tähendab? Kas selle kasutamine on kuskil keelatud? Miks?
Kuna lausel on erinevaid tõlgendusi ja teistes Euroopa riikides on selle kriminaliseerimisele lähenetud erinevalt, siis on keeruline anda ühest vastust. Näiteks Hollandis, Saksamaal, Soomes, Ühendkuningriigis toimuvad või on toimunud sarnased arutelud, nagu nüüd meil Eestis. On olnud lahendeid, mis leiavad, et lause peaks olema keelatud, aga ka selliseid, mis paigutavad selle sõnavabaduse alla.
Ilmselt valmib praeguse kohtukaasuse raames väljendi semiootiline ekspertiis ehk teadlaste poolt tehtud analüüs selle kohta, milline on lause ajalooline kontekst ja selle tajumine tänases Eestis. Keskuses leiame, et ükski uus sõnavabaduse piirang ei peaks algama trahviga.
Millal väljendi “Jõest mereni” kasutamine Eestis ära keelati? Kes seda otsustas?
Täpset keelamise ajahetke on keeruline hinnata, kuna see info ei ole avalikkusele teada. Trahvi määras Politsei- ja Piirivalveamet.
Kust ma teada saan, kas mingi lause kasutamine on Eestis keelatud või ei?
Väga hea küsimus, millele kahjuks pole head vastust. Karistusseadustiku paragrahv 151 prim ehk rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine loodi algselt eesmärgiga piirata Venemaa agressioonisõda Ukrainas, kuid nüüd on riik seda laiendanud ka Iisraeli-Palestiina konfliktile.
On keeruline öelda või ette näha, kuidas riik nn keelatud lauseid või sümboleid tõlgendab mõnes järgmises siseriiklikus või rahvusvahelises konfliktis.
Olete seisnud vaenukõne reguleerimise eest, mis on sisuliselt sõnavabaduse piiramine. Nüüd seisate väljendusvabaduse eest. Kuidas need kaks asja omavahel suhestuvad?
Vaenukõne reguleerimise puhul on keskuse eesmärgiks olnud saada õigusselgus ja säte karistusseadustikus, mis päriselt toimiks. Täna see nii ei ole. Alles eelmise aasta oktoobris avaldasime heameelt, et riik on lõpuks loomas vaenukõne õiguslikku raamistikku, millel on potentsiaali – erinevalt tänasest regulatsioonist – ära hoida ja karistada vaenu õhutamise intsidente.
Vaenukõne on pika ajalooga nähtus ning selle piiramise vajaduse osas on Euroopas olemas konsensus. Nimelt on enamikes Euroopa Liidu riikides vaenukõne karistusõiguslikult reguleeritud. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt tõdenud, et vaenukõne ei kuulu sõnavabaduse alla.
Riigi kohustus vaenukõnet piirata tuleb otseselt meie põhiseadusest. Põhiseaduse paragrahvi 12 teine lõige ütleb: “Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab riigikohtu tõlgendustele tuginedes, et vaenu õhutamise piiramise kaugemaks eesmärgiks on ära hoida ühiskonna lõhestamist ning vältida ühiskondlikke pingeid, mis võivad oluliselt takistada põhiseadusliku korra funktsioneerimist ja viia isegi põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele.
Vaenu õhutamine on toitnud mitmeid inimõiguste katastroofe, holokaustist kuni Rwanda genotsiidini. Ajaloos ei pea minema kuigi kaugele – nt Myanmaris kogus rohingjade genotsiid hoogu tänu sotsiaalmeedias levivale vaenukõnele. 2018. aastal tõdesid ÜRO poolt olukorda uurima saadetud eksperdid, et eelkõige Facebookis levinud vaenul oli otsustav roll konflikti eskaleerumisel. Hiljem tunnistas ka Facebooki omanik Meta ise, et ei teinud piisavalt pingutusi rohingjade vastu suunatud vaenu peatamiseks.
Lisaks on ÜRO genotsiidi vältimise erinõunik Wairimu Nderitu ÜRO Julgeolekunõukogu ees Ukrainas toimuvast sõjast rääkides rõhutanud, et vaenulikel narratiividel võib olla ühiskondadele laastav mõju.
Lokkav vaenukõne on ohtlik mitmel tasandil. Lisaks mainitud vägivalla ohule vähendab piiramatu vaenukõne vähemuste võimalusi ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa, kuna loob neist väärpildi ja stigmatiseerib haavatavaid gruppe.
Inimõigusi austavas ühiskonnas on vaenukõne piiramiseks vajalik selge õiguslik regulatsioon. Tuleb aga meeles pidada, et igasugune piirang peab olema selge, karistused ette nähtavad ja iga piirang proportsionaalne ehk arvesse võetakse konteksti, isikut ja konkreetse juhtumi ulatust/mõju.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan