Ühiskonnas ja riigikogus toimuva sõnavabaduse piiride debati valguses on asjakohane küsida, kas ja miks on vaenukõne reguleerimine Eesti ühiskonna jaoks mõistlik. Tänapäeva demokraatlikes riikides valitseb üldiselt arusaam, et vaenukõne piiramine on oluline, et hoida ära haavatavamate inimeste inimõiguste rikkumisi: diskrimineerimist, kõrvalejäetust ja nende vastaseid vaenukuritegusid.

Vaenukõne käsitlus põhineb Eesti põhiseadusel, rahvusvahelistel inimõigusnormidel, Euroopa Liidu rassivaenu õhutamist keelaval raamotsusel, Euroopa Nõukogu vaenukõne puudutavatel juhistel ja Euroopa inimõiguste kohtu praktikal.

Vaenukõne on alati kontekstiga seotud. See oleneb nii ümbritsevast keskkonnast, kõnelejast kui ka kuulajatest. Vaenukõne defineerimiseks tuleb vaadata eri komponente, sealhulgas väljenduse sisu (kirjalik või suuline), tooni, (individuaalseid ja kollektiivseid) sihtmärke ning võimalikke tagajärgi või mõju.

On suur vahe, kas tänaval sajatab üksik inimene lauseid juhusliku vastutulija suunas või toimub massikogunemine, millel agitaator kutsub üles kasutama pagulaste vastu vägivalda, kui see teema on ühiskonnas teravalt õhus.

Seega tuleb vaenukõne reguleerimist vaadata laiemas kontekstis, kui seda on õigus absoluutsele väljendusvabadusele. Inimõiguste alusväärtuseks on inimväärikus. Selle tagamiseks tuleb inimõigusi vaadata alati kogumis, sest tegu on õigustega, mis on teineteisest sõltuvad ja omavahel seotud.

Nagu iga muu asjaga, on ka inimõiguste puhul oluline tasakaal, sest ühe inimõiguse, sõnavabaduse, kellegi puhul absoluutsena käsitlemine toimuks tahes-tahtmata teiste inimeste teiste inimõiguste arvelt.

Eestis ei ole loomisel vaenukõne seadus. Tegelikult üksnes täiendatakse karistusseadustikus juba kehtivaid piiranguid. Kui eelnõu vastaste väitel polevat vaenukõne reguleerimise järele ühiskondlikku nõudlust ja tegu olevat vaid Euroopa Liidu nõutava suunisega, siis nii see ei ole. 2023. aastal Turu-uuringute AS-i tehtud uuringus leidis 76 protsenti vastanutest, et vaenukõne levitamist tuleks karistada.

Hirm, et eelnõu võib ohustada sõnavabadust, on mõistetav. Selle leevendamiseks tasub tutvuda teiste riikide praktikaga. Enamikus Euroopa Liidu riikides on vaenukõne kriminaliseeritud. Riigid, mis on vaenu õhutamist piirava raamotsuse EL-i tasemel üle võtnud, ei ole langenud ei pressivabaduse indeksis ega muudes sarnastes edetabelites. Miks peaksime arvama, et Eesti riik ei suuda või oska sellega sama hästi hakkama saada?

Õndsast teadmatusest sihiliku hirmutamiseni

Vaenukõne sisulisema reguleerimise vastased räägivad ühiskonnas eksiarusaamade levitamiseks sihilikult “vihakõnest”. Vaenukõne ei tähenda lihtsalt vihaseid, sõimavaid, valesid, solvavaid, roppe ja muid räigeid väljaütlemisi. Niisuguseid väljaütlemisi vaenukõne eelnõu ei puuduta ning need jäävad ka edaspidi kultuuri või kultuurituse küsimuseks.

Vaenukõne piiramine ei muuda meie kodust kasvatust, ei piira meie väljendusvabadust inimeste suhtes, kellel on teine maailmavaade. Vaenukõne reguleerimine ei aita ka ajakirjanikku, keda tema töö või seisukohtade tõttu ahistatakse, jälitatakse või muul viisil hirmutatakse. Selliste tegevuste piiramiseks kehtivad teised õigusnormid.

Vaenukõnena käsitletakse selliseid väljendusi, mille eesmärk on inimest alandada ja alavääristada seetõttu, et ta kuulub mõne ühiskonnas haavatavas seisus oleva vähemuse hulka, mitte seetõttu, mida ta teinud on.

Eelnõuga soovitakse piirata eriti ohtlikku vaenukõnet, mille tagajärg on alati otseselt või kaudsemalt olnud vähe kaitstud rühmadesse kuuluvate inimeste hääle vaigistamine. Täpsustatud vaenukõne keeld võib julgustada ühiskondlikus diskussioonis osalema inimesi, kes seni pole tihanud oma arvamust avaldada. Nii liigume laiapõhjalisema ja rohkemaid arvamusi kaasavate avalike arutelude suunas.

Vaenukõnega tegelemine ennetab kuritegusid

Endine justiitsminister Lea Danilson-Järg väitis Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos, et vaenu selgem regulatsioon on Eesti jaoks ebavajalik, sest vaenamise kohta on meil karistusseadustikus juba olemas üheselt ja selgelt mõistetav paragrahv 151. Jääb mulje, et endine justiitsminister ei mõista või ei soovi mõista kuritegude ennetamise olulisust. Nimetatud sätte puhul peab vaenaja piltlikult öeldes kirvest inimese pea kohal hoidma, et tegu klassifitseeruks vaenukõneks ja pälviks politsei tähelepanu.

Nii inimõiguste keskuse kui ka teiste vabaühenduste poole on pöördunud riigis pettunud ohvrid, kuna adekvaatse regulatsiooni puudumise tõttu ei ole politseil täna võimalik menetlust alustadagi. Seetõttu puudub meil ka asjakohane vaenukõne esinemise statistika. Üksikud registreeritud juhtumid probleemi tegelikust ulatusest ülevaadet ei anna.

Riik peab inimesi kaitsma, tagades kõigile inimõigused. Seega tuleb vaenu õhutamise ilminguid märgates olukorrale reageerida enne, kui jõutakse reaalsete tegudeni. Just seetõttu on vaja selgemat, aga samal ajal piisavalt kaalutlust andvat regulatsiooni.

On väljendatud ka kriitikat, et eelnõu jätab liiga suure kaalutlusotsuse õigusorganitele, et selgitada välja, milline oht on ühiskonna turvalisuse seisukohalt oluline ja mis seda ei ole. Selline sõnastus aitab aga kaasa üldisele vaenukõne piiramise eesmärgile, et iga väljendust tuleb eraldi analüüsida, et see ei piiraks liialt sõnavabadust.

Kohati jääb mulje, et eelnõu vastased otsivad sellest sõnavabaduse sildi all pinde, tunnistamata oma silmas palki, mis on vähemuste suhtes lihtsalt ja üheselt vaenulik.

Artikkel ilmus 13.10.2023 ERRis.