20. juunil toimunud rahvusvahelisele pagulaspäevale pühendatud kogukonnafestivali saab kokku võtta ühe sõnaga: päikeseline. Õhtusse mahtus Gruusia hõbeehteid, maitseelamusi Togost, Ukraina elektroonilist muusikat ja palju muud. Kel huvi, sai kohtuda ja vestelda Eestisse jõudnud pagulastega, küsida neilt näiteks oma kodumaalt lahkumise põhjuste või siinse kohanemise kohta. Mõned neist olid nõus jagama oma lugusid ka meiega. Tahsini, Hanna, Senami ja Gulistani lood pani kirja keskuse vabatahtlik Karolin Martinson.
“Inimraamatukogu” (The Human Library) liikumine sai alguse 2000. aastal Taanis. Viies omavahel kokku inimesi, kes muidu ei kohtuks, andes neile võimaluse jagada oma lugu, püüab see murda eelarvamusi ja hoida au sees inimväärikust. Inimraamatukogu on nagu tavaline raamatukogu, ent “raamatuteks” on inimesed, keda on diskrimineeritud või stigmatiseeritud.
Türgist pärit Tahsin oli sunnitud oma kodumaalt Türgist lahkuma poliitilise tagakiusamise tõttu. Pärast 2016. aasta riigipöördekatset hakati seal taga otsima ja arreteerima opositsiooni toetajaid, kelle seas oli ka Tahsin. Tal ei olnud enam võimalik tööd leida ega ülikooli astuda. Eestisse saabus Tahsin poolteist aastat tagasi ja asus kohe keelt õppima. Aktiivse inimesena on ta selleks leidnud erinevaid viise, olgu abikaasaga harjutades, eestlasest keelesõbraga vesteldes või vabatahtlikku tööd tehes. Praeguseks on ta omandanud eesti keele B2 taseme. Kui Türgis olid Tahsini võimalused piiratud, siis Eestis tunneb ta end vabana ja peab Eestit enda teiseks isamaaks või – nagu öeldakse Türgis – emamaaks. Tal on plaanis kandideerida Tallinna Ülikooli magistrantuuri, et saada matemaatika õpetajaks.
Gulistan jõudis Eestisse Süüriast juba väikese lapsena. Perekonda võttis siin vastu külm talv. Tema esimene mälestus Eestist ongi lume nägemine. Kui alguses mõjus külm ilm šokina, siis nüüdseks on ta sellega juba harjunud ja eelistabki külma talveilma. Veel armastab ta värskeid salateid, mida Süürias ei olnud. Tal on raske nimetada Eesti toitudest lemmikut, aga üks, mis kindlasti ei meeldi, on koolis pakutav kalasupp. Oluliseks kohaks Eestis on Gulistani jaoks Vao küla, kuhu tema pere siia jõudes kõigepealt elama asus. Vaos alustas ta kooliteed, hakkas õppima eesti keelt ja kohtus esimeste siinsete sõpradega. Sõpradel külas käib ta seal endiselt, kuid nüüdseks on lemmikuks kujunenud Tallinn oma paljude tegevuste ja erinevate inimestega.
Togost pärit ettevõtja Senam on Eestis elanud viis aastat. Talle meeldib siinne kliima – see on nii huvitav ja teistsugune võrreldes Togo palavusega! Tema lemmikpaigaks Eestis on oma väiksuse ja vaikuse tõttu Pärnu, Eesti toitudest maitsevad talle kartulisalat, erinevad värsked salatid ning kotletid. Ta tegeleb Togo käsitöö müümisega ja toetab ning arendab sel moel sealse kogukonna jätkusuutlikkust. Senami sõnul on üheks müügihitiks Eestis sääskede vastane võie, mis koosneb erinevatest õlidest.
Hanna saabus Eestisse Ukrainast aasta ja kolm kuud tagasi. Tema esimeseks mälestuseks Eestist on piiriületamise moment, kui Eesti piirivalvur kinkis tema lapsele kaisukaru. Hanna jaoks on oluline austada ja õppida tundma kohalikke traditsioone ning samal ajal mitte unustada enda omi. Ta on kiirelt kohanenud Eesti elu ja tavadega. Kuigi suureks erinevuseks Ukraina ja Eesti vahel on kliima, harjub inimene Hanna sõnul kõigega ja nüüdseks on ta juba ka külmaga kohanenud. Talle meeldivad vanalinn, Stroomi rand ja maitsvad ning puhtad Eesti toiduained.
Kohtumiseni järgmisel aastal, aitäh! Või nagu öeldakse Türgis – Teşekkürler!
Pagulaspäeva kogukonnafestivali FB event
Inimõiguste saadikute võrgustiku tegevusi rahastab Euroopa Majanduspiirkonna toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mille operaatoriks Eestis on Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan