Laupäeval tähistas maailm taas rahvusvahelist inimõiguste päeva. 1948. aastal ÜRO Peaassamblees vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsioon on olnud otseseks inspiratsiooniallikaks ilmselt kõigile järgnenud inimõiguste kokkulepetele. Sel puhul tasub meelde tuletada, et meiegi riik on rajatud inimõigustele ja põhivabadustele. Oleme nii oma põhiseadusest tulenevalt kui rahvusvahelise kogukonna liikmena võtnud kohustuse edendada ja tagada oma territooriumil iga inimese inimõigused. Üks võimalus vaadata, kuidas meie riigil inimõiguste edendamisega läheb, on jälgida, kui palju pööravad erakonnad oma valimisprogrammides tähelepanu inimõiguste tagamisele. Raskelt läbi räägitud koalitsioonilepe on paljude poliitikute jaoks ju kohati suurema tähtsusega kui ükski muu dokument, ülim isegi põhiseadusest. Seega on hea valimiste eel üle vaadata, mida on nelja aasta jooksul saavutatud ja mis jäänud üksnes lubaduseks.

Kus võiks Eesti olla 2022. aastal mõnes paralleeluniversumis? Vastu võeti kooseluseaduse rakendusaktid, mille järgi koheldakse kõiki peresid võrdselt, täiendati võrdse kohtlemise seadust, mille alusel kaitstakse kõiki inimesi ebavõrdse kohtlemise eest. Vaenukõne on paremini reguleeritud, seega ei pea keegi oma turvalisuse pärast muret tundma. Enamik vange saab valida, seega saavad kõik inimesed ühiskonnaelus kaasa lüüa. Eesti riik on täitnud riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu suuniseid ning meie sideandmeid ei säilitata lihtsalt niisama. Need ei ole idealistlikud unistused, seda kõike oleks olnud võimalik ellu viia, kui erakonnad oleks oma inimõigusi puudutavate valimislubaduste eest võidelnud ning vabaühenduste ning teiste riikide soovitusi arvesse võtnud. Elu oleks parem või vähemalt poleks kellegi jaoks midagi halvemaks läinud.

Inimõiguste päeval on õigus küsida valitsusse kuulunud ja kuuluvatelt erakondadelt, kuhu jäi areng, mida valimisprogrammides lubati?

Neli aastat tagasi analüüsisid Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdid erakondade valimisprogramme ja neist parima oli tookord koostanud Keskerakond. Samas valis kõige enam inimõigusi edendava valimisprogrammiga valijate hääli püüdnud erakond juba valimisööl väärtuste asemel peaministritooli. Keskerakond mitte üksnes ei hüljanud oma väärtuspõhiseid lubadusi, vaid ka halvendasid inimõiguste olukorda Eestis. Nimelt tõid nad valitsusse jõugupartei, mis ründas ajakirjanikke, kohtunikke, vabaühendusi ning erinevate vähemusgruppe. Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon oli võimalus saavutada see, mida oli kaua oodatud. Ühelt poolt deklareeris oma valimisprogrammi lubadusi Keskerakond ja teiselt poolt oli valitsuses Reformierakond, kes brändib ennast kui liberaalset ja Euroopalikku erakonda. Aga nimeseadus jäi muutmata, võrdse kohtlemise seaduse täiendus jäi Riigikogus ripakile, vaenukõne piiramiseks kutsuti kokku vaid üks ümarlaud ning kooseluseaduse rakendusaktidega edasiminekust ei olnud juttugi, kuigi enamik Eesti rahvast on selle poolt. Jah, te lugesite õigesti, avaliku arvamuse uuringud näitavad, et enamik Eesti toetab rakendusaktide vastuvõtmist ja toetus abieluvõrdsusele kasvab samuti jõuliselt, eestlastest toetab seda koguni 53 protsenti elanikest.

Viimase koalitsiooni tegevus on aga suunatud eelkõige valimiseelsele rabelemisele, muuhulgas näeme selgeid ilminguid soovist inimõigusi piirata. Või kuidas teisiti mõista Reformierakonna ideed peatada mittekodanikele kohalikel valimistel ajutiselt valimisõigus? Printsiibilt on valimisõiguse äravõtmine ohtlik pretsedent, mis võib viia selleni, et poliitikud valivad endale sobiliku valijaskonna, mitte vastupidi. Ka sotside valitsemisalas ei ole selles valitsuses suudetud isegi neid muudatusi ja väärtusi edendada, mille jaoks ei ole seadusemuudatusi vaja: ametnikud ei luba ikka kooselu sõlminud paaridel ühist nime võtta. Isegi vastupidi, nad kasutavad oma võimu kooseluperede kiusamiseks, kuigi õiguskantsler Ülle Madise tõdes juba 2020. aastal, et ametnike praktika elukaaslase nime võtmise takistamisel võib olla ebaseaduslik. Lisaks oli sotside ministri esimene valik Politsei- ja Piirivalveameti juhiks inimene, kes võitles selle eest, et politsei oma töös saaks ebaproportsionaalselt andmekaitse reegleid mitte järgida: saades ligi inimõiguste krüpteeritud sõnumitele ning anda ligipääs kõikide inimeste sõrmejälgedele.

Huvipuudus inimõiguste suhtes on ohtlik

Üleüldist huvipuudust valdkonna vastu näitab ka see, et ministrid ei ole valdkonda arendavate ametnike määramisega kiirustanud, sotsiaalministeeriumis on üle poole aasta puudu võrdsusosakonna juht ja uus võrdse kohtlemise volinik sai alles hiljuti ametisse. Viimastel aastatel oleme küll liikunud kriisist-kriisi, aga need kriisid on osutanud sellele, et vabadusi austavad ja kaitsvad riigid on nendest välja tulnud kiiremini, seega tasub ka kriiside ajal inimõigustele tähelepanu pöörata. Arengute eest mitte seismise vabanduseks ei saa olla põhjendus, et on kriis, sest inimõigused ei oota, vaid pakuvad kompassi kriisidest üle saamiseks.

Viimased neli aastat on näidanud, et inimõigused pole enamiku riigikokku valitud erakondade jaoks prioriteet. Vähe on neid, kes poliitikas inimõigusi austava Eesti ideaali eest võitlevad. Tihti on need esimesed teemad, mis koalitsiooniarutelude ajal kõrvale jäävad. Paljud Eesti erakonnad seisavad inimõiguste eest vaid sõnades ja paberil, valimisprogramme kirjutades või opositsioonis olles, aga mitte tegudes või riigi valitsemise ajal.

Inimõigused on haprad ja nende kaitsmine keerulistel aegadel on olulisem kui kunagi varem. Ukrainas surevad iga päev inimesed võideldes sellise ühiskonna ja nende väärtusideaalide eest, mille kaitsmine meie riigis on ära unustatud. Kodanikena on meie ülesanne poliitikutele neid prioriteete meelde tuletada. Märtsikuised valimised pakuvad selleks võimaluse: on meie teha, kas seda kasutame.

Arvamuslugu ilmus algselt Eesti Päevalehes.