Meie strateegilise hagelemise valdkonnajuht Kelly Grossthal koolitas 29. oktoobril Thbilisis sealseid vabaühendusi. Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt veetava koostööprojekti raames toimunud koolitusel olid fookuses teemad nagu inimõiguste rahvusvaheline raamistik ja Eesti regulatsioonid, demokraatia olukord Eestis ja Gruusias ning muidugi jagasime oma parimaid praktikaid. Enim liikusid teemasid siiski naiste, laste ja vähemuste olukorrale.

Gruusia ei ole ammu enam üksnes nn arengumaa, mille vabaühendusi õpetamas ja juhendamas käia. Neil on oma tugev kodanikuühiskond ning kodanikuvabaduste ja inimõiguste valdkonnas tegutseb arvukalt tugevaid organisatsioone. Sellegipoolest on kogemuste jagamisel oma roll ja kasu, seetõttu otsustasin Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitamiskutse vastu võtta. Olen kogemuse eest siiralt tänulik, kuigi elus esimest korda kuivatasin ise ühe osaleja pisaraid.

Eesti Seksuaaltervise Liit veab Välisministeeriumi toel Gruusias projekti, millega soovitakse toetada noortesõbraliku seksuaaltervise alase nõustamisteenuse arendamist. Vahest ehk liigagi harva käsitleme õigust seksuaalharidusele inimõiguste osana või ei oska me sellele inimõiguste kontekstis mõelda, kuna Eestis on siiski info pigem kättesaadav. Perspektiiv muutub, kui info puudub või tehakse selle leviku takistamiseks reaalselt pingutusi. Täpselt sellises olukorras on end leidnud mitmed Gruusia vabaühendused, mis tegelevad naiste õiguste, võrdse kohtlemise ja noorte huvide eest seismisega.

Gruusia on ühinenud pea kõigi oluliste rahvusvaheliste inimõiguste kokkulepetega, kuid vabaühenduste sõnul jääb nende igapäevane rakendamine sõnadest kaugele. Osalenud vabaühenduste sõnul tapeti eelmisel aastal 32 naist nende abikaasade poolt, kuid number võib ehk olla suuremgi. Lähisuhtevägivalla teemadel on läbi viidud erinevaid kampaaniaid, loodud turvakodusid, kuid traditsioonid on visad muutuma.

Eriti oli osalejatel hingel laste vastu suunatud seksuaalvägivald. Kui Eestis ründavad arvamusliidrid tihti nn. tühistamiskultuuri, mis on väidetavalt väärkäitujatega liiga karm, siis grusiinidele teeb muret ühiskonna ja eliidi ükskõiksus kogu teema suhtes. Osalejaid tõid mitmeid näiteid, kuidas pedofiilide ja lastega vägivallatsenud inimeste karjäär jätkub, nende positsioon ühiskonnas ja kogukonnas ei muutu ning olematu õppetunni tõttu puutuvad sellised inimesed tihti jätkuvalt kokku lastega. Siiski avaldasid osalejad heameelt Gruusia politseinike, prokuröride ja kohtunike asjatundlikkuse üle. Loodud on koolitussüsteem ja näiteks lastevastase seksuaalvägivallaga tegelevad enamasti vastava koolitusprogrammi läbinud ja spetsialiseerunud ametnikud.

Veel oli vabaühendustel hingel LGBT-kogukonna olukord. Teatavasti ründasid 5. juulil 2021 peamiselt paremäärmuslikud aktivistid vägivaldselt rohkem kui 50 ajakirjanikku, meediaesindajat ja rahumeelset meeleavaldajat, kes kajastasid Tbilisi Pride’il toimunud üritust „Rongkäik inimväärikuse eest“, mis lõpuks tuli tühistada. Kogu toimunu teeb eriti kurvaks asjaolu, et TV Pirveli vigastada saanud kaameramees Alexander Laškarava suri varsti pärast rünnakut. Paljud grusiinid, Euroopa Liit ja rahvusvaheline üldsus mõistsid küll vägivalla ja tagakiusu hukka, kuid paremäärmuslastel ja kirikutegelastel on siiani suur mõju inimõigustevastastel meeleoludel. Samas näitavad arvamusküsitlused, et grusiinide suhtumine on üha toetavam: nimelt leidis 2018. aastal 33% grusiine, et LGBTI inimeste õiguste kaitsmine on oluline, samas aastaks 2021 oli toetajate protsent juba 47.

Naksakad noorteorganisatsioonid püüavad aga sellises ühiskondlikus meelsuses leida oma lahendusi. Näiteks lõi üks noorte poolt veetav vabaühendus oma kodulehele veebivestluse (chat bot) võimaluse. Noored saavad seal anonüümselt küsida küsimusi nii seksuaalsuse, enda kaitsmise kui seksuaalvägivalla kohta. Infopuuduses muutus lahendus kiirelt populaarseks ja seda kasutab kuus tuhandeid noori. Vabaühendusel endal tuli aga seetõttu silmitsi seista erinevate rünnakutega, sest seksuaalharidust ja noorte kaitsmist väärkohtlejate eest nähakse siiani moraalselt taunitavana.

Lisaks tõid osalejad välja erinevaid soolise võrdõiguslikkuse probleeme. Sarnaselt Eestile on neil mureks suur palgalõhe, töö- ja pereelu ühitamine ning noorte naiste vähesed võimalused tööturul. Osalejate sõnul on perekondade surve noortele abiellumiseks suur, väiksemates külades võib see võtta ka sundusliku vormi. Samas on muidugi ka üha rohkem noori, kes vaatamata survele ja traditsioonidele teevad ise oma otsuseid ning ka mitmed rahvusvahelised ettevõtted on astunud eraldi samme, et toetada just naiste edenemist karjääriredelil.

Olukord ei ole seega neil lootusetu, kuid samas on ka selge, et inimõiguste valdkonnas tegutsevatel vabaühendustel pole lihtne. Sajanditega kujunenud suhtumine naistesse, lastesse, noortesse ja seksuaalvähemustesse ei muutu kiirelt, kuid inimesed kannatavad ju nende tõttu nüüd ja praegu. Ühe noore osaleja siirad pisarad oli meeldetuletus, et kuigi meil on inimõigustega asjad Gruusiaga võrreldes hästi, siis valvsust ei tohi meiegi kaotada. Naise õigus ise oma keha üle otsustada, laste kaitsmine seksuaalvägivalla eest, kättesaadav seksuaalharidus ja üldine positiivne suhtumine inimõigustesse on jätkuvalt olulised.

Teame ju, et just valimiste kontekstis kasutatakse inimõigusi tihti hirmutamiseks ja polariseerimiseks ning meil pole valimised enam kaugel. Hoidkem seega Eestis kõike seda, mida oleme saavutanud. Gruusia noore pisarate põhjuseks oli lootusetuse tunne, et miski võiks paremaks minna. Lohutasin teda sõnadega: „Korraks võib usu kaotada, aga lootusel on tore komme mitte kustuda.“