Septembrituuled tõid Eesti Inimõiguste Keskusele uue pagulasvaldkonna juristi. Tallinna Ülikooli magistrikraadiga Kertu Tuuling on varasemalt tegelenud perekonnaõigusega ning keskusesse jõudis ta seetõttu, et soovib teha tööd, millega saab muuta maailma. On rõõm, et Kertu valis inimõiguste keskuse ning uurime veidi tema tausta, kust ta tuleb ja miks ta meiega liitus.

Räägi meile veidi oma taustast, kus oled õppinud, millega varem tegelenud?

Omandasin Tallinna Ülikoolis õigusteaduskonna magistrikraadi selle aasta kevadel. Varasemalt olen tegelenud perekonnaõigusega, kus kokkupuude inimõigustega on ilmselge. Kooli kõrvalt tööl käies on mul aastatepikkune kogemus hotellinduses ja kinnisvara valdkonnas.

Uues ametis puutud kokku keeruliste ja tundlike teemadega, mis sind kandideerimise juures enim kõnetas?

Soov midagi muuta ja parandada. Mulle ei meeldi teha tööd, mida teeksin suurema rahanumbri teenimise eesmärgil või mis ei muudaks ühiskonnas midagi ja ei pakuks igapäevast väljakutset. Üks tuttav ehitaja ütles kunagi, et talle meeldib oma töö (majade ehitamine), sest aastate pärast saab ta vaadata maju, mida ta on oma kätega ehitanud. Nii saan ka mina loodetavasti tulevikus lugeda kohtulahendeid või olla tuttav inimestega, kelle jaoks olen ma positiivses mõttes midagi muutnud.

Miks inimõiguste teemad sulle korda lähevad?

Sest ma näen ühiskonnas, kuidas abivajajaid ei aidata ning rikutakse nende inimõigusi.

Kui palju sa ühiskonna  toimuvat jälgid ja mis teemad sulle eriti olulised on?

Igapäevaselt enam ei jälgi, sest leian, et meedia ei kajasta kõikke tõepäraselt, aga jälgin nii palju, et teaksin, mis maailmas toimub. Olulisemad teemad on muidugi mulle kui juristile seadusloome – kas riigikogus võeti seadus vastu või mitte jne. Ka uudised, mis kajastavad, mis probleemid ja mured inimestel on.

Mida soovitaksid teistele vaadata, lugeda….

Saab nii vaadata kui ka lugeda – “Teenijanna lugu”*. Minu jaoks oli seda vahepeal vastik vaadata, aga samas oli see piisavalt silmi avav, et mõtlema hakata, et samamoodi on praegu meie ühiskonnas – me teame, et kuskil on kellegi elu sõna otseses mõttes põrgu, aga avalik võim ei võta olukorra parandamiseks mitte midagi ette.

*”Teenijanna lugu” on Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan.