Inimõiguste keskus kasvab jõudsalt. Meiega on liitunud Oleksandra Klotka, kes jõudis Eestisse otse Harkivist. Jättes sõjakoledused kõrvale, on meil on väga hea meel, et tänaseks on Oleksandra liitunud inimõiguste keskusega, et juhtida projekti, mille eesmärk on Ukraina pagulaste toetamine Eestis.

Tore on tuttavaks saada. Räägi meile natuke endast. Milline on sinu taust, millega tegelesid enne Eestisse jõudmist? 

Lõpetasin Harkivi Humanitaar-Pedagoogilise Akadeemias (Харківська гуманітарно-педагогічна академія) bakalaureuseõppe, kus õppisin algklasside õpetajaks. Hetkel õpin sama ülikooli magistriõppes juhtimiset ning inglise keelt ja kirjandust.

Alates 2018. aastast töötan algklasside õpetajana ning suved olen veetnud laste terviselaagris nõustajana. Olen ka 4-7 aastastele lastele mõeldud ukrainakeelse kirjavihiku autor. Tunnen huvi joonistamise, lugemise, reisimise ja Ukraina kultuuri vastu, samuti meeldib mulle inimestega suhtlemine.

Kuidas sa jõudsid Eesti Inimõiguste Keskusesse?

Inimõiguste keskuseni viis mind tutvumine Dianaga, keskuse korraldatud üritusel.

Millega sa keskuses tegeled?

Minu tööks keskuses on ukrainakeelsete tekstide tõlge, kontaktide sõlmimine ukrainlastega ning ürituste korraldamine.

Rääkides inimõigustest, siis mis sind kõige rohkem kõnetab?

Usun, et hetkel on kõige olulisem iga inimese õigus elule ja kui mõelda suuremas plaanis, siis riikide suveräänsus.

Kuidas sa tunned ennast Eesti ühiskonnas? Mis sulle meeldib, mis mitte?

Hetkel on mul väga hea meel, et sattusin just siia riiki. Eestis mulle meeldib väga. Rõõmu teeb ümbritsevate inimeste soe suhtumine ja mõistev olek. Eestis on ilus loodus. Eriti meeldib inimese ja looduse sümbioos, mis paistab välja välja maaliliste maastike ning arhitektuuri kooskõlast. Austan väga eestlaste uhkust ja tahet säilitada oma rahvas ja selle ajalugu.

Meil on kombeks, et iga uus töötaja annab soovitusi. Mida soovitaksid lugejatele lugeda, vaadata, kuulata…

Kunstist rääkides – mulle meeldib periood, mida kutsutakse “punane renessanss” (Розстрі́ляне відро́дження), mis on kahekümnenda sajandi 20. ja 30. aastatel nõukogude Ukrainas tegutsenud loomeinimeste põlvkond. Tol ajal loodi palju kõrgkunsti kuuluvaid teoseid nii kirjanduses, filosoofias, maalikunstis, muusikas kui ka teatri- ja kinokunstis. Kahjuks enamus autoreid hukati nõukogude võimude poolt.

Minu lemmikkirjanik on Lina Vasilievna Kostenko, kuuekümnendate Ukraina kirjanik, poetess ja ühiskonnategelane.

Eestlastele soovin öelda südamest aitäh!

Tänan siiralt kõiki – kolleege, kohalikke sõpru, sotsiaaltöötajaid, vabatahtlikke ja isegi lihtsalt möödujaid, kellega kokku olen puutunud ja ka ülejäänud kaasmaalasi, kellega mind tee on Eestis kokku viinud. Tänan teid toetuse, abi ja mõistmise eest. Loodan, et peagi saame kõiki häid inimesi sajakordselt tänada!

Aitäh!