Meie põlvkond pole kunagi nii lähedalt kokku puutunud sellise katastroofiga, nagu seda on praegune laastav sõda Ukrainas. Venemaa ning Euroopa vahel toimuv on meie jaoks eriliselt valus ning puudutab nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt meid kõiki. Lisaks on see põhjustanud Euroopa ühe suurima rändekriisi.

20. juunil tähistas kogu maailm pagulaste päeva, millega võetakse hetk selleks, et olla koos oma mõtetes miljonite perekondadega, kes pole oma kodust kaugele sattunud mitte omal soovil, vaid on olnud sunnitud sealt põgenema.

Pagulaste päeva kuulutas välja ÜRO Peaassamblee 2000. aastal, et tähistada pagulase staatuse konventsiooni 50. aastapäeva. Konventsiooni järgi on pagulane inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassilise, usulise, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ning ta ei saa seetõttu oma koduriiki naasta. Pagulaseks saab inimene hetkest, kui ta oma koduriigist põgeneb.  1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile kehtestatakse pagulaste õiguste keskmes olev non-refoulement põhimõte, teisisõnu keeld inimest tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele.

Pagulaste päeva eesmärk on meelde tuletada mineviku õudusi, tagamaks, et ajalugu enam kunagi ei korduks ega õppetunnid ununeks. Kahjuks näitab praegu toimuv, et niisuguste arengute eest pole me kaitstud ka 21. sajandil.

ÜRO Pagulasameti tänavusest globaalsete trendide  raportist selgub, et 2021. lõpuks oli sõja, vägivalla, tagakiusamise ja inimõiguste rikkumise tõttu sunnitud ümber asuma 89,3 miljonit inimest, mis on kaks korda rohkem kui kümne aasta eest. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse kasvatas see arv aga juba üle 100 miljoni. Tänase päeva seisuga on Eesti vastu võtnud ​​rohkem kui 43 000 Ukraina sõjapõgenikku.

Samal ajal, kui kogu maailm tähistas kurva varjundiga päeva, kiitis riigikogu heaks seaduseelnõu kolmanda lugemise teksti. Seaduse, mis on vastuolus nii meie põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse kui ka rahvusvahelise õigusega. Eelnõu näeb ette, et massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras võib politsei- ja piirivalveamet ohu korral avalikule korrale või riigi julgeolekule jätta ebaregulaarselt välispiiri ületanud välismaalase rahvusvahelise kaitse taotluse vastu võtmata. Lisaks tekib võimalus saata inimene ilma lahkumisettekirjutust või sisenemiskeelu otsust tegemata piirilt tagasi, kui välismaalasel oli võimalik Eestisse siseneda välispiiri ületamiseks avatud piiripunkti kaudu.

Selline olukord on  tugevas vastuolus rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu õiguse üldtunnustatud normidega. Nii luuakse pretsedent, kus piirilt tagasi saatmise õigus antakse ametnikele ilma piiriületaja abivajadust hindamata. Sisuliselt lubaks eelnõu eriolukorra kehtestamisega saata riigist välja ka näiteks väikestes gruppides piiri ületanud naisi ja lapsi.

Seega seaduseelnõu lubab võimuorganitel Eesti territooriumilt välja tõugata ilma igasuguse menetluseta ka neid inimesi, kes reaalselt abi vajavad ja kelle elu võib olla ohus. Olukorra absurdsust ning tõsidust on hinnanud ja väljendanud ka ÜRO pagulasameti ülemvolinik ja Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik. Mõlemad väljendasid seisukohta, et plaanitavad seadusemuudatused on vastuolus nii Euroopa Liidu õiguse kui ka rahvusvahelise õigusega. Paraku oleme tunnistajateks olukorrale, kus lühiajaline poliitiline huvi sõidab üle ekspertide ja rahvusvahelise kogukonna aastatepikkusest tööst ja kokkulepetest. Kas soovime tõesti riiki, mis järgib inimõigusi vaid olukordades, mis on talle mugavad, ning vastupidisel juhul ignoreerib rahvusvahelist õigust?

Eesti Inimõiguste Keskus tegutseb selle nimel, et luua üheskoos iga inimese inimõigusi austav Eesti ning on aastast 2012 kaitsnud varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi.