Eesti Inimõiguste Keskus laieneb jõudsalt ning teiste uute kolleegide seas on meiega liitunud ka Elisabeth Eisen. Elame ajal, mil infot on palju ning oma sõnumite kuuldavaks tegemine vajab kommunikatsiooni kõrval ka turundusvõlureid, kes viiksid keskuse töö paljude heade Eesti Inimesteni. Elisabeth vastutabki keskuses selle eest, et meie sotsiaalmeediakanalid oleksid aktiivsed ja sisukad ning annetustegevused, toodete müük ja muud ettevõtmised muutuksid veelgi nähtavamaks ja kaasaksid senisest enam toetajaid.

Räägi meile veidi oma taustast, kus oled õppinud, millega varem tegelenud?

Õppimisega tegelen pidevalt. Alati leian midagi uut, mida kindlasti pean proovima – trummid, male, surf, aiandus, kirjutamine, maalimine – kõik meeldib ja püüan alati leida aega nendega tegelemiseks.

Ülikoolihariduse olen saanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast ja EBS-ist. Aasta olen veetnud ka Prantsusmaal Marseilles KEDGE Business Schoolis, kus õppisin turundust ja disainijuhtimist. Olen töötanud paaris start-up’is ja eest vedanud erinevaid projekte. Turunduse ja sotsiaalmeediaga olen tegelenud juba pikemat aega nii põhitööna kui ka põhitöö kõrvalt, oma isiklikus ettevõttes.

Meil on heameel, et meiega liitusid, aga mäletad sa, miks meie töökuulutus sind kõnetas?

Mina olen üks nendest, kes avab Inimõiguste keskuse nädalakirja igal kolmapäeval. See on üks kahest nädalakirjast, mida alati loen, seega olen keskuse tegemistega hästi kursis. Töökuulutust nähes teadsin kohe, et see on mulle.

Minu jaoks on inimõigused ja kõik sellega kaasnev hästi õrn teema, millega on vaja väga tegeleda. Ideaaliks oleks maailm, kus ei ole vaja ei minu ametit ega seda keskust.

Miks inimõiguste teemad sulle korda lähevad?

Olen olnud mitmel korral situatsioonis, kus olen tundnud, et minu õigusi on riivatud. Mõeldes sellele, et neid inimesi, kes kogevad sama, on palju, tekib soov olukorda muuta ja võidelda, et asjad nii ei oleks.

Soovin siiralt, et minu poeg elaks maailmas, kus ta ei peaks kunagi muretsema rassismi pärast, kelleltki kuulma seisukohta, et on inimesed ja on naised, või et keegi on teisest halvem oma välimuse või muu eripära tõttu.

Arvan, et ühiskonnas peaks olema suurem usaldus ja koostöö, rohkem austust ja hoolimist nii meie elukeskkonna kui inimeste vastu, kellega koos selles keskkonnas oleme. Elu ei ole midagi jäädavat, peaksime selle aja, mis meil on, ilusaks elama. Kui näeme abivajajat, siis aitame teda, samuti julgeme ise abi küsida, ei kritiseeri, vaid püüame koos midagi ära teha.

Kui palju sa üldse jälgid, mis ühiskonnas toimub ja mis teemad sulle eriti olulised on?

Ühiskonnas toimuvat jälgin päris palju. Muidugi käib see lainetena, kuna vahel lihtsalt väsin kogu väljapoolt tuleva vastuvõtmisest ära. Miks ei võiks olla kõik maailmas väga hästi ja veel paremini? Sellistel momentidel, kui minu väike maailm ei suuda enam seda müra vastu võtta, teen mõneks ajaks kõigest, mis mind kuidagi õõnestab, pausi. Muidugi nüüd ma enam seda pausi teha ei saa, kuid püüan ise hästi palju kaasa rääkida.

Väga oluline teema on minu jaoks võrdõiguslikkus, kuna isiklikust kogemusest tean, et selleni on meil Eestis väga pikk tee. Lisaks on üks olulisimaid valdkondi vaimne tervis. Kahjuks on vaimse tervisega tegelemine ikka veel enamiku inimeste jaoks tabu ja tihti saadakse probleemidest aru alles siis kui kõik on väga halvasti. Pluss kõik muu, millega meie keskus hetkel tegeleb.

Oled nüüd paar nädalat keskuses toimetanud, on sul tekkinud juba ka esimesi mõtteid ja ideid, mida tahad kindlasti ära teha?

Ideid on ja hetkel püüan kõike enda jaoks kaardistada. Mida rohkem ma sellega tegelen, seda rohkem saan aru, kui palju tegelikult siin tööd on. Lisaks on e-poega väikesed salaplaanid  ja annetuste kogumise teema on mulle südamelähedane. Kindlasti võivad kõik sellega algust teha ja toetada meie keskuse tegevust siit.

Muidugi püüan aidata nii palju kui võimalik kõikides tegevustes, milles saan abiks olla.

Ees on suvi ja inimestel tavapärasest rohkem aega, on sul ehk meie lugejatega jagada soovitusi, mida lugeda, vaadata, kogeda?

Kindlasti minge maale ja võtke kaasa hea raamat. Mulle meeldib suvel maal puhates lugeda ilukirjandust. Hetkel on pooleli Vahur Afanasjevi “Õitsengu äärel”, mis on apokalüptiline reaalsuse ja ebareaalsuse vahelisi piire nihutav ulmeromaan. Lisaks on veel mõned raamatud nimekirjas nagu Louis-Ferdinand Céline “Reis öö lõppu” ja kindlasti soovin enne juulikuist Pariisi reisi läbi lugeda Prantsuse kirjaniku ja feministi Virginie Despentes’i “Vernon Subutex”.

Minge metsa – unustage ära telefonid ja arvutid, pakkige kaasa toit ja sõbrad ning veetke paar päeva mõnes RMK metsaonnis.

Loomulikult peab suvel osa võtma ka mõnest festivalist, sest suvel peaks vähemalt korra mõnel tantsupeol käima. Mina lähen kindlasti 12.-14. august klubis Hall toimuvale festivalile Dark Side of the Moon.

Kogukonnaaed ODRAS Kalamaja pargi kõrval, Suvila Pizza tagaaias on kindlasti koht, kust mind suve jooksul nii mõnelgi korral leiab. Kellel oma peenramaa puudub, aga tahab näpud mulda pista, soovitan kindlasti sammud sinna poole seada.