Märtsis on inimõiguste keskusega liitunud Marleen Armei, kes aitab meil inimõigusi Eesti inimestele lähemale tuua, kaasates kohalikke suuremaid ja väiksemaid kogukondi inimõiguste teemal kaasa mõtlema ja tegutsema ning tuues kokku kõik, kes tahavad inimõiguste eest seista. Nii on näiteks üheks Marleeni tööülesandeks keskuse vabatahtlike ja inimõiguste saadikute tegevuse koordineerimine. Tegelikult on Marleen ka ise seni keskuses kaasa löönud vabatahtliku ja inimõiguste saadikuna. Küsisime Marleenilt, kuidas ta end uues, kogukonna eestvedaja rollis tunneb.

Kuidas oled jõudnud sisse elada?

Nagu ikka – saab põnevusega jälgida oma värskeid kolleege, tuleb rinda pista uute akronüümidega ja püüda kõigega harjuda. Loomulikult olen väga õnnelik, kuid samal ajal ka äkitselt ümbritsetud paljude raskete teemadega, muu hulgas Ukrainaga seonduv. Õnneks on nukruse asemel soov näha laiemat pilti ja püüda leida lahendusi.

Millega sa varasemalt tegelenud oled?

Lõpetasin just massööri eriala, see on midagi maandavat ja käelist vastukaaluks helendavatele ekraanidele. Varasemalt on koolides teemaks olnud disaini erinevad valdkonnad. Töökogemust olen saanud idufirmades ja korporatsioonis, aga ka noorsootööd tehes ja sõbraga oma ettevõtet juhtides.

Millised inimõiguste kitsaskohad sulle enim korda lähevad?

Arvan, et üks põhiline ja suur ühiskondlik probleem on teistele inimestele viltu vaatamine. Vast kõige kurvemaks teeb mind see, kui inimestel ei ole päris oma kodu.

Miks soovisid inimõiguste keskusesse tööle tulla?

Eelmisel aastal tulin keskusesse vabatahtlikuks ja seejärel inimõiguste saadikuks ning nägin lähemalt, kuidas see väike grupp inimesi nii asjalikult ja efektiivselt asju ära teeb. Minu meelest on see imetlusväärne! Tahan proaktiivsemalt rakendada seda sisemist ja üsna laialavalguvat “maailma aitamise” soovi, õppida proffidelt ja midagi päriselt ära teha.

Mida ootad keskuse kogukonna eestvedaja rollilt?

Usun et tuleb palju inimestega suhtlemist ja asjade arutamist. Ei luba endal unustada, et asjaosalisi tuleb kaasata ja uurida nende arvamust, mitte subjektiivselt oma arvuti taga istudes midagi eeldada. Soovin, et vabatahtlikud ja inimõiguste saadikud leiaksid indu, oleks motiveeritud ja tunnustatud. Ning et nende kaudu saaks rohkem inimesi Eestis infot keskuse tegemiste ja inimõiguste kohta laiemalt.

Tere tulemast tiimi, armas Marleen!