Septembris alustas inimõiguste keskuses praktikat Anna-Lisa Aavik, kes õpib hetkel Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistrantuuris rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute erialal. Varasemast on tal Tartu ülikoolist bakalaureusekraad riigiteaduste erialal, kõrvalerialana õppis Anna-Lisa psühholoogiat. Palusime tal veidi end tutvustada, boonusena jagas Anna-Lisa mõtteteri, mis meile kõigile kasulikud.
Kust tuli huvi inimõiguste vastu?
Huvi inimõiguste vastu tekkis ülikooli esimestel aastatel. Riigiteaduste erialal õppides võis tihti kohustuslikus lugemismaterjalis lugeda inimõiguste ja nende konarliku praktika kohta rahvusvahelisel tasandil. Mind intrigeeris, et õigus, mis peaks olema kõikidele inimestele universaalne ja kättesaadav, on maailmas nii ebavõrdselt tagatud. Seejärel mu huvi aina kasvas, kuniks mõistsin, et inimõigused on valdkond, mille edendamisega soovin tegeleda nii kodumaisel kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Miks soovisid keskuse tegevusse panustada?
Väga pikka aega valdas mind eksiarvamus, et inimõigusi on võimalik (päriselt) rakendada vaid läbi kohtusüsteemide ega taibanud, et tegelikkuses on lisaks sellele veel mitmeid viise, kuidas inimõigusi tagada meie igapäevaelus. Mõned aastad tagasi hakkasin rohkem uurima inimõiguste olukorra kohta Eesti ühiskonnas ja poliitikas ning avastasin Eesti Inimõiguste Keskuse.
Soovisin tulla siia praktikale, sest minu silmis on inimõiguste keskus kõige mõjuvõimsam inimõiguste edendaja Eestis. Lisaks on keskuse tegevus väga mitmekülgne ja annab võimaluse osaleda inimõiguste tagamise protsessis nii kohtu kui ka igapäevaelu tasandil. Tahtsin anda oma panuse, sest usun, et inimõiguste keskuse inimesed tegelevad õige asjaga ja teevad seda hästi.
Millega oled juba praktika ajal jõudnud tegeleda ja kuidas tunne on?
Hetkel olen tegelenud vaenukõne uurimisega Eestis ja aidanud seal, kus vaja. Kõige põnevam on olnud jälgida keskuse igapäevast tööd ja seda, kui palju kõik töötajad panustavad selle nimel, et Eesti oleks avatud ühiskond, kus inimesi koheldakse võrdselt ja inimõigused oleksid riiklikult tagatud. Olen juba palju õppinud ja väga põnev ning hariv on olla osa sellest kollektiivist ning anda oma panus, et Eesti ühiskonnas oleksid inimõigused jätkuvalt olulisel kohal. Seega: tunne on suurepärane!
Kuidas plaanid praktikal saadud kogemusi tulevikus rakendada?
Lähitulevikus plaanin praktikal saadud kogemusi ära kasutada magistritöös, mille soovin kirjutada – üllatus-üllatus – inimõiguste praktiseerimisest Euroopa Liidus. Kuna tulevikus tahan samuti töötada inimõiguste valdkonnas, siis võtan igast väiksemastki kogemusest viimast. Kindlasti rakendan tulevikus praktikal saadud teadmisi rahvusvahelisest koostööst, raportite kirjutamisest ja kohtupraktikast, samuti inimõiguste olukorrast ja tagamisest Eestis.
Sina juba aitad luua iga inimese õigusi austavat Eestit. Mida aga soovitaksid neile, kes veel ei tea, kus otsast selle turvalisema ja mõnusama ühiskonna loomisega peale hakata?
Ole uudishimulik! Soovitan uurida, mis on inimõigused ja kuidas on need igale Eesti inimesele tagatud. Lugeda, mis on praegune inimõiguste olukord Eestis ja mujal maailmas. Olla kursis sellega, mis toimub ühiskonnas, kus sa elad.
Ole teadlik! Teadlik sellest, et peale sinu elab ühiskonnas veel inimesi. Inimesi, kellel ei pruugi minna nii hästi kui sinul. Inimesi, kelle riigis on sõda, nälg ja vaev. Inimesi, kes ei saa avatult olla need, kes nad on. Ainuüksi teadmine, et ühiskonnas elavad erineva taustaga inimesed, annab meile võimaluse olla avatum mitmekesisusele ja luua võrdsemat ühiskonda.
Ole aktiivne! See ei tähenda ainuüksi meeleavaldustel osalemist või petitsioonide allkirjastamist, vaid aktiivset panustamist oma sõnade ja tegudega sellesse, et Eesti ühiskond oleks mõistvam ja mitmekesisem. Proovi aktiivselt aru saada ja aktsepteerida, et igal inimesel peab olema võrdne võimalus nautida turvalist ja mõistvat ühiskonda. Märka abivajajaid ja aita, ole avatud ning näe ühiskonna kitsaskohti.
Iga inimene saab anda oma panuse, et luua iga inimese õigusi austavat Eestit, mis on meile kõigile turvalisem ja mõnusam elukeskkond. Iga väiksemgi samm selle suunas, et olla teadlikud ja aktsepteerida inimesi, kelle inimõigused ei ole tagatud, on suur samm parema ühiskonna suunas. Oluline on endale teadvustada, et mitte ükski inimene ei saa sallivaks üleöö, vaid see on pikk protsess. Iga päev me puutume kokku uute inimeste ja olukordadega, mis õpetavad meile midagi uut ja põnevat. Oluline on olla avatud nendele kogemustele ja õppida nendest. Aktsepteerida, et ühiskond on kirju ja me kõik peame panustama, et me oleksime siin võrdsed ja hoitud.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan