Olukorras, kus riik paneb puudega isikule kohustuse olla tööturul aktiivne, tuleb selleks pakkuda ka piisavalt tuge, kirjutab inimõiguste keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht Kelly Grossthal algselt Postimehes ilmunud artiklis.
Eestis ootavad lahendamist paljude puuetega inimeste mured, sest kohalike omavalitsuste pakutavad sotsiaalteenused ei vasta inimeste vajadustele sisu, mahu või kättesaadavuse osas. Ka meie poole pöördutakse aeg-ajalt neis küsimustes. Mõnikord piisab, kui aitame kellelgi ära täita mõne taotluse vormi, vajadusel juhime abivajaja tasuta riigi õigusabini, aga soovitame ka õiguskantsleri büroo või võrdse kohtlemise voliniku abi.
Kui sarnane probleem puudutab paljusid, kaalub inimõiguste keskus ka ise õigusabi korraldamist ja inimese esindamist kohtuvaidluses, nimetame seda strateegiliseks hagelemiseks. Ühiskondlikult oluliste juhtumite kaudu püüame mõjutada õigusakte ja halduspraktikat.
Hagelemise juhtumitega tegelevad sotsiaalselt tundliku närviga juristid ja advokaadid, kes teevad 90 protsendi ulatuses tööd tasuta. Väike tasu koguneb annetustest, kuid on juhtunud ka nõnda, et mõne kaasuse puhul annetusi ei laeku ning advokaat tegutseb pro bono.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
AnnetanJuba aastaid tagasi nägime sotsiaalteenuste vajakajäämises üldisemat mustrit.
Meieni oli varasemast jõudnud paarkümmend juhtumit, aga keegi hättasattunutest ei olnud valmis kohtusse minema. Kuni 2016. aasta sügisel küsis lõpuks abi üks kesknärvisüsteemi kahjustusest tuleneva sügava liikumispuudega noormees, kes vaidles Tallinna linnaga, kas puudega isiku inimväärne äraelamine on tõesti tagatud üksnes ellujäämiseks vajaliku miinimumiga. Kohtusse minekuks tal raha ei olnud.
Noormees oli ja on endiselt aktiivne. Toona töötas ta libiseva graafikuga kolmel töökohal, millest kaks asusid väljaspool Tallinna ja üks oli seotud kogemusnõustaja tööga. Erivajadustega inimestele pakutud pikalt ettetellitav buss, mis kindlatel kellaaegadel kodust peale võttis ja õhtul tagasi tõi, ei võimaldanud tööelu korraldada. Linn pakkus küll ka taksoteenust, kuid selle kasutuskordade ülempiir oli paigas ja kasutamata jäänud kordi järgmisesse kuusse üle kanda ei saanud. Noormees aga vajas talvel taksot rohkem. Lisaks tekkis absurdne olukord, kus noormehel polnud võimalik kasutada sotsiaaltransporti teistesse omavalitsustesse jõudmiseks. Tema eneseteostusele taheti seada piir Ülemiste järve veerega.
Olukorras, kus riik paneb puudega isikule kohustuse olla tööturul aktiivne, tuleb selleks pakkuda ka piisavat tuge. 2018. aastal ütleski kohus, et Tallinna linnal tuleb paindlikult katta inimese tegelik vajadus ning kulu transpordile, ka sellele, mida läheb vaja linna piiridest väljaspool.
Mullu oktoobris võitis sama noormees Tallinna linna vastu ka teise osa kohtuasjast, mis puudutas isikliku abistaja teenust. Linn limiteeris teenuse saamist 85 tunniga kuus ehk 2,5 tunniga päevas. Kohtuekspert leidis aga, et isik vajab kõrvalist tuge kogu ärkveloleku aja ehk kuni 16 tundi päevas. Kohus selgitas, et iga otsus peab lähtuma konkreetse inimese abivajadusest, mitte umbmäärasest keskmisest kõigile. Iga inimese abivajaduse sisuliseks hindamiseks tuleb omavalitsusel teha pingutusi, vajadusel palgata lisaressurssi või vaadata kriitiliselt otsa eelarve jagamisele.
Soovin julgust oma õiguste eest seista kõigile lisavajadustega inimestele, kes tunnevad, et riik või omavalitsus kohtlevad neid ebaõiglaselt.
Igas maakonnas tegutsevad puuetega inimeste ühingud, samuti võib pöörduda inimõigustekeskusesse. Vaidlemine võib aega ja energiat kulutada, aga kui taganeda pole kuhugi, siis ei saa alla anda. Kogemus ütleb, et paljud ametnikud ei ole pahatahtlikud, aga tihti on omavalitsuses tegu korraldamatuse, tänapäevast lähenemist puudutava kogemuse vähesuse ning poliitilise tahte puudumisega. Neid kolme tulebki muuta. Olemasolevad kohtulahendid toetavad erivajadustega inimesi järjest enam ka ilma kohtusse minemata.
Saatuselöökide eest pole keegi kaitstud ja igaühel võib vaja minna lisaabi. Erivajadusele vaatamata soovivad paljud end tööl teostada või olla muul viisil ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Kõige kallimaks läheb riigile inimene, kellel endal pole võimalusi panustada ja makse maksta. Valitsejatel ning ametnikel tasub keskenduda selleks võimaluste loomisele.