Igaühel on inimõigused, mida riigid ja teised inimesed peavad kaitsma, see on olnud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni põhisõnumiks juba 72 aastat. Ülddeklaratsiooni olulisus igaühe inimõiguste kaitsjana on põhjus, miks 10. detsembril inimõiguste päeva tähistatakse, kirjutab inimõiguste keskuse juht Egert Rünne algselt ERRis ilmunud artiklis.

Põhiõiguste kaitsmine pole pelgalt rahvusvaheliste kokkulepete täitmine, vaid nende austamisele on rajatud ka Eesti Vabariik. Juba 102 aastat tagasi hinnati meil seda, et põhiõiguste austamine ja järgimine aitab luua õiglase ja turvalise riigi.

Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele olid olulisel kohal võrdne kohtlemine, rahvusvähemuste õigused ja kodanikuvabadused. Seega, vabariigi algusest peale on olnud selge siht luua Eestist demokraatlik õigusriik.

Demokraatliku õigusriigi (taas)loomine

Meie ühiskonnal on ajaloo jooksul olnud aegu, mil mitmed vabadused on olnud piiratud. Mina olen kogu oma teadliku elu õnneks elanud Eestis, millel on olnud inimõigusi austav ja kaitsev suund. Kuni viimaste aastasteni on iga minu elatud aastaga Eestis inimõiguste olukord objektiivselt paremaks läinud.

1990. aastatel oli motivatsioon demokraatia eest võidelda: tahtsime oma põhiõigusi austava riigikorra taastada ja tegime seda edukalt. 2000. aastate esimeseks kümnendiks olime saavutanud inimõiguste kaitses baastaseme, et pääseda Euroopa Liidu väärtuspõhiste riikide klubisse. Teisel kümnendil keskendus diskussioon aga naiste ja erinevate vähemuste võrdsete võimaluste tagamisele.

Hiljuti avaldatud raamatus “A Promised Land” kirjutas Barack Obama, et demokraatliku riigi eesmärgiks peab olema kõigi inimeste võimestamine oma õiguste eest seismiseks, mitte nende maha surumine.

Eesti hakkaski eelmisel kümnendil inimõiguste arengus sinna jõudma. Näiteks ratifitseeriti puuetega inimeste konventsioon, sest iga inimene väärib võrdset kohtlemist. Samuti sai riik aru, et varjupaigataotlejaid tuleb humaansemalt kohelda, et neid ei pea Vene piiri äärde keset metsa peitma.

Lisaks võttis riigikogu vastu kooseluseaduse, sest iga pere vajab kaitset, ja Eesti osales teiste riikide muresid mõistes pagulaste ümberjaotamises, et aidata kõiki abivajajaid.

Olukord polnud muidugi ka siis kaugeltki ideaalne: lahendamist vajavaid probleeme oli veel palju. Aga oli lootus sellesse, et vähehaaval lähevad asjad paremaks ning, mis kõige olulisem – oli tahe.

Võimuiha inimõiguste kaitse arvelt

Inimõiguste keskus analüüsib enne riigikogu valimisi kõigi kandideerivate erakondade valimisprogramme inimõiguste valguses, seda ka aastal 2019. Kõige põhjalikum, enim inimõigusi kaitsev ja edendav programm oli Keskerakonnal.

Oma valimisprogrammis lubas Keskerakond näiteks üldise diskrimineerimiskeelu kehtestamist, vaenu õhutamise keelu selgemat reguleerimist, tasuta õigusabi mahu suurendamist, seda ka vene keeles, väärkoheldud laste abistamist ja palju muud.

Võimule pürgijad peavad sageli otsustama, milline on võimu hind ja mida selle nimel ohvriks tuua. Keskerakond otsustas teha pärast valimisi koalitsiooni kahe erakonnaga, kelle valimisprogrammis oli inimõiguste teemade käsitlus puudulik või isegi neid lõhkuv. Koalitsioonileppesse jõudis inimõigusi edendavaid lubadusi vähe.

Veel enam, nagu näeme enda ümber iga päev: vaatamata oma lootusele, pole Keskerakond suutnud koalitsioonipartnereid muuta. Selle asemel on nad andnud vaba voli põhiseaduslike ideaalide vähikäiguks ja hägustamiseks.

Inimõiguste haprus pole sõnakõlks

Uue koalitsiooni võimule tulekuga kaasnes kohe varasemalt saavutatu lõhkumine või sellest tagasi pööramine. Riburadapidi tulid otsus lõpetada osalemine rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ümberasustamise ja -paigutamise programmides, poliitiline surve valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanikele, rünnakud riiklike institutsioonide ja kodanikuühiskonna suunal, eriti just vähemuste ja naiste õiguste eest seisvate organisatsioonidele.

Jah, võib mõelda, et esimesel aastal oli tegu vaid jutu ja hirmutamisega. Oli kuulda mõtteid, et olge lihtsalt vaikselt ja küll see möödub. Ei möödunud. Vastupidi, üha selgemalt on välja joonistumas trend, et inimõiguste olukord liigub halvenemise suunas.

Seda oleme märganud nii inimeste pöördumistest inimõiguste keskusesse kui ka erinevate analüüside koostamise käigus, näiteks just hiljuti ÜRO-le esitatud aruande jaoks üle Eesti elanikega inimõiguste olukorrast vesteldes.

Pandeemia avas võimalused rutakalt tehtud seadusemuudatusteks rände teemade osas ja kergekäeliseks inimõiguste konventsiooni kehtivuse peatamiseks. Lisaks ei ole erakordne olukord pausile pannud võimulolijate kiusupoliitikat naiste, vähemuste ja välismaalaste suhtes.

Vabaühenduste rahastuse äravõtmisega hirmutamine ja selle ajutine katkestamine, välistudengite kiusamine, lõhestav rahvahääletus ning abordivastaste toetamine – need on häirivad näited suunast, mille tulemusi on näha nii Poolas kui ka Ungaris. Aga mustrid on tuttavad juba ajaloost.

Jah, need on üksikuna võttes väikesed sammud, kuid ükski ühiskond ei muutu üleöö, seda muudetakse vähehaaval, alustades kõige haavatamate vabaduste piiramisega.

Inimõigused on haprad ja nende kaitseks ei piisa retoorikast või juriidilisest tekstist paberil. Inimõiguste kaitse pöördepunkti jõudnud Eestis tuleb igaühel enda käest küsida, kas ta on teinud piisavalt, et enda ja teiste inimõiguste eest seista.

Või on sellest loobunud ja kohanenud olukorraga, kus unistus igaühe inimõigusi austavast Eestist muutub üha kaugemaks ja kättesaamatumaks. Veel pole olukord lootusetu. Veel.