Seaduseelnõu, mida on pikalt planeeritud ja mis peaks kaasajastama ajale jalgu jäänud nimeseadust, ujub vaba ühiskonna põhimõttele vastuvoolu. Siseministeeriumi poolt välja saadetud eelnõu eirab rahvusvahelist praktikat, kus inimõiguste järgimise tähtsus kasvab, ning üha rohkem tunnustatakse ja austatakse üksikisiku valikuid oma identiteedi kujundamisel, mille üheks osaks on ka nimi. Nimede reguleerimine peab arvesse võtma tänapäeva demokraatlikes riikides valitsevat põhimõtet, et inimese identiteet on eelkõige tema enda defineerida, mitte poliitikute-ametnike määrata.

Ülereguleeriv, tarbetult kitsendav ja põhiseadusega vastuolus

Inimõiguste keskus andis oma hinnangu nimeseaduse eelnõule juba 2019. aastal, kui leidsime, et idee nimeseaduse kaasajastamisest ja selle paremasse kooskõlla viimiseks universaalsete inimõigustega on positiivne samm. Samas ei kandnud eelnõu neid väärtusi ei siis ega kanna ka praegu. Seaduseelnõu ei ole kooskõlas praeguse ajahetkega ja on justkui 1930ndatest, kui isikukoodi ja e-riiki ei eksisteeri.

Tõime juba aasta tagasi esile seaduseelnõu mitmed probleemkohad – muuhulgas puudus perekonnanimede regulatsiooni osas võimalus muuta nime registreeritud kooselu puhul. Nimi on oluline osa inimese identiteedist ja see eelnõu puudutab igaüht, kes ühel või teisel põhjusel tulevikus oma nime muuta soovib või oma lapsele nime paneb – seega suurt osa Eesti inimestest. Näiteks “soole mittevastava” nime ja nime korduvalt vahetamise ära keelamine on oluline sekkumine lapsevanemate või inimese otsustusõigusesse ilma veenva põhjenduseta. Oluline probleemkoht on ka suurenenud põhjenduskohustus, mis teeb nime muutmise protsessi tarbetult keerulisemaks. 

Üldjoontes on Isamaa rahvastikuministri Riina Solmani poolt välja saadetud eelnõu jätkuvalt piirav ja põhjendamatu. Erakond Isamaa on ajalooliselt toetanud inimeste vabadust ise oma elu ja käitumise üle otsustada, nagu näitab soovimatus vaenukõne reguleerida ja teise pensionisamba vabaks laskmise pooldamine. Samas on nad usinad reguleerima kõike, mis toimub inimeste kodudes, magamistubades ja naiste kehadega. Ehk on erakonna madala toetuse taga segased sõnumid?

Lisaks on õigusriigile täiesti lubamatu, et siseministeeriumi ametnikud luuravad nende inimeste järele, kes soovivad oma nime muuta. Eesti pole selline riik, kus nuhitakse, kes kellega kokku elab ja ega elukaaslased juhuslikult samast soost ei ole. Sellest on vaid mõni samm niinimetatud ebasoovitavate registriteni.

Võrdse kohtlemise edendamine on iga ministeeriumi ja ametniku kohustus

Siseministeeriumi poolne selgitus, et uue eelnõu eesmärk on “lukku panna” erinevaid võimalusi, kuidas inimesed saaksid oma isiklikku elu elada, kuna see on poliitiline tahe, on täiesti absurdne ja ei ole taas õigusriigile kohane. Uued seadused peaksid neid lukke erinevatele ühiskonnagruppidele “avama” ja kõigi elu Eestis lihtsamaks tegema. Võrdse kohtlemise edendamine on lähtuvalt põhiseadusest ja ka võrdse kohtlemise seaduse paragrahvist § 14 iga ministeeriumi kohustus, mitte poliitiline suund või ametniku suva. 

Selle asemel, et inimesi kiusata, on rahvastikuministril ja ta ametnikel võimalus juba praegu olla inimlik, koheldes kõiki peresid võrdselt. Seaduses väljatoodud “muu mõjuva põhjusena” nime muutmist saaks rakendada ka kooselu sõlminud paaride suhtes juba täna. Olenemata sellest, millist ideoloogiat või religiooni peab õigeks minister. 

Õiguslikult on asi lihtne. Uues seaduseelnõus vaadatakse kooseluseadusest ja riigikohtu viimastest otsustest mööda, kuigi neist tulenevalt kaitseb põhiseaduslik perekonna põhiõigus samast soost paaride kooselu. Registreeritud kooselu elavad inimesed ei saa jätkuvalt võtta ühist perekonnanime, ühise perekonnanime osas ei ole registreeritud kooselupartnerite ja abiellunute erinev kohtlemine kuidagi põhjendatud.

Selle asemel, et uurida, kes kellega kokku elab, võiks siseministeeriumi ametnikud hoolitseda selle eest, et seaduseelnõud, mis on põhiseaduse ja kohtupraktikaga vastuolus, nende majast välja ei liiguks. Ühiskonnas esilekerkinud seaduseelnõu kriitikast ja naeruvääristamisest oleks siseministeerium saanud hoiduda, kui oleks ekspertide ettepanekuid juba alguses kuulda võtnud. Seadus, mida ühiskond, kellele see mõeldud on, peab absurdseks, ei ole hea seadus.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusveebis 24. oktoobril 2020.