Advokaadibüroo Liverte vandeadvokaat Meris Velling on üks neist advokaatidest, kes abistab suuresti vabatahtlikult meie keskust strateegiliste kaasustega. Alates 2016. aastast on Meris esindanud liikumispuudega noormeest vaidluses Tallinna linnaga, mille põhisisuks on erivajadusega inimese õigus elada täisväärtuslikku elu. Soojal juuliõhtul vestles Merisega keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht Kelly Grossthal. Intervjuu sai ootamatult pikk ja põhjalik, sest Merisel oli lugejatega jagada palju sisukaid mõtteid inimõigustest, väärtustest ning lisaks tõdeb ta, et sõnavabaduse ja laimu piiride diskussioon on kiiva kiskunud.
Meil on olnud rõõm sinuga koostööd teha juba neli aastat. Miks sa aga üldse inimõigustest hoolid ja Eesti Inimõiguste Keskusega koostööd teed?
Mulle on õiglus ja õigus läinud korda juba varasest noorusest. Olen alati pidanud oluliseks teha vahet sellel, mis õige või vale, moraalne või moraalitu, väärikas või vääritu. Need põhimõtted hakkasid minus juba koolieas nii tugevalt kõnelema, et ma ei kartnud nende kaitseks välja astuda ka „suuremate“ ja „tugevamate“ vastu. Mäletan siiani selgelt ühte intsidenti viiendas klassis, kus tõusin klassis püsti ja kaitsesin oma klassivenda õpetaja ees, kes pidevalt solvas ja mõnitas nii teda kui teisi õpilasi. Nii siis kui edaspidi ei suutnud ma enam vaikida, kui tunnetasin ebaõiglust või olin silmitsi millegagi, mida pidasin valeks, väärituks või ebamoraalseks.
Õigust läksin õppima samadel põhjustel. Sain üsna varakult aru, et advokaaditöö pakuks mulle võimalust seista õiguse ja õigluse eest. Mulle läheb päriselt ja väga korda ühiskonnas toimuv. Inim- ja põhiõiguste valdkond on mulle olnud eriliselt südamelähedane juba ülikooliajast. Käisin enda teadmisi inim- ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas täiendamas isegi Viini Ülikoolis, kus õpetavad oma valdkonna ühed tugevamad ja tunnustatumad spetsialistid. Kuigi ma täna advokaadina olen spetsialiseerunud mitmele muule õigusvaldkonnale, on inim- ja põhiõiguste küsimused jäänud mulle endiselt eriliselt südamelähedaseks, mistõttu olengi juba aastaid teinud Eesti Inimõiguste Keskusega koostööd.
Selle valdkonnaga seotud kaasustega tegelemine pakub võimalust läbi ühe inimese loo aidata paljusid. Inimõigusi puudutavad kohtuvaidlused suure ühiskondliku väärtusega, neil on enamasti laiem ja suurem mõju. Need muudavad pretsedendina praktikat ja seadusi inimeste jaoks vast kõige olulisemates elulistes küsimustes. Näiteks õigus luua samasoolise partneriga perekonda, olla ühiskonnas aktsepteeritud ja võrdsete võimalustega ka siis, kui inimene on teistsuguse päritolu, nahavärvi, puudega või kuulub mistahes muul põhjusel vähemusse, naise enesemääratlus õigus teha aborti, pagulaste õigus saada kaitset jne. Kui inimese elus on juhtunud midagi, mis puudutab otseselt tema põhiõigusi ehk siis õigusi, mis tulenevad põhiseadusest, pole see igapäevane ebamugavus, vaid puudutab inimest sügavalt isiklikul tasandil.
Inim- ja põhiõiguste olulisusele, kuid samal ajal ka neid puudutavate probleemide keerukusele, annab täiendavat kaalu see, et need õigused on tugevalt seotud moraali ja väärtustega, meie riigi ja igaühe vundamendiga. Näiteks juba eelnevalt mainitud samast soost partnerid, pole paraku seaduse tasandil heteroperedega samaväärselt kaitstud. Lisaks õiguslikule küsimusele on siin isegi olulisemal kohal inimväärikuse aspekt – kas lubame inimestel otsustada ise oma armastuse ja eraelu üle? Inimõiguste oluliseks baasväärtuseks ongi eelkõige universaalsus – see tähendab, need kehtivad võrdselt kõigile inimestele; samuti kaitse riigi eest juhtudel, kus riik soovib inimese üle otsustada oma institutsioonide ja repressiivmeetoditega. Inimõiguste kaitse rahvusvahelisel tasandil kasvaski välja pärast teist maailmasõda ju ideest, et inimeste õigusi tuleb kaitsta riigivõimu kuritarvitamise eest. Seda ei tohiks unustada ka täna inim- ja põhiõiguste valdkondi puudutavate seaduste andmisel ja otsuste tegemisel.
Keskusega koostööd tehes tunnen, et saan ühiskonnale midagi tagasi anda. Mõistan, kui suur privileeg on olnud võimalus kasvada üles rahu ajal, vabaduses, omandada haridus. Läbi pro bono töö saan panustada ja aidata neid, kellel ei ole sedavõrd hästi läinud või kellel pole sarnaseid võimalusi olnud. Lisaks on mulle tähtis, et saan kaasa aidata meie õigussüsteemi arengule. Inimõigused on küll kodifitseeritud peale teist maailmasõda, aga ühiskond ei seisa paigal ja nii väärtused kui inimõigused on ajas muutuvad.
Kui olulisel kohal on sinu meelest tänases Eesti õigus- ja kohtusüsteemis põhiõigused?
Mulle tundub, et Eestis on üldiselt levinud tunnetus, et inimõigused on midagi, mis puudutavad isiklikul tasandil kedagi teist ja laiemas vaates teisi riike. Eriti muidugi arenguriike, kus inimõigustega seonduvad probleemid ongi Eestiga võrreldes keerulisemas seisus. Inimõiguste teemad võivad olla tajutavad kui puhtalt maailmavaatelised ja filosoofilised, kuid tegelikult on neil reaalne mõju ja tähtsus, ka Eestis. Tihtipeale võetakse teatud õiguste olemasolu meie ühiskonnas iseenesest mõistetavana, kuid tegelikkuses võib olla ka kõige põhilisema ja elementaarsema inimeseks olemise juurde kuuluva õiguse kaitsmise ja austamise taga paljude inim- ja põhiõigustest hoolivate inimeste pingutused ja püüdlused. Näiteks õigus elule. Vast ei ole liiga üldteada fakt, et surmanuhtlus, mis on õigus elule kaitsel märgilise tähtsusega, kaotati Eesti seadusandlusest alles 1998. aastal. See ei olegi nii väga kaua aega tagasi ning selle taga on olnud inimõiguste eest seisjate pingutused kuuluda Euroopa arenenud sotsiaal- ja õigusriikide hulka ning liituda Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga, mis täna annab igaühele võimaluse kaitsta enda õigusi Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Samas ei pea inim- ja põhiõiguste olulisuse mõistmiseks minema ajas tagasi ja otsima sedavõrd ekstreemseid näiteid. Tegelikkuses on väga paljud meie elu aspektid ja ka kohtunõuded otseselt seotud põhiseaduses sisalduvate põhiõiguste kataloogiga. Näiteks kohtuvaidlustes sageli esitatavad kahju hüvitamise nõuded, mis pärinevad olemuslikult põhiseaduse §-st 25, mis sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Või näiteks viimasel ajal meedias väga tugevalt areenile tõusnud teema – sõnavabadus ja selle piirid, eriti Internetis tehtud kommentaaride valguses. Jällegi on tegu põhiõigustega ehk täpsemalt küsimusega, kuidas suhestuvad omavahel väljendusvabadus ning kellegi õigus heale nimele ja aule.
Mis pilguga sa üldse sõnavabaduse ja netikommentaatorite debatti vaatad?
Pilk on osaliselt murelik. Olulisest ja sisulisest teemast on meediakajastuste kaasabil saanud pigem „rahategemise masin“ kui tõeline põhiõiguste küsimus. Debatist on kadunud sõnavabaduse olemuse ja selle piirangute sisuline diskussioon. Teisalt on liialt vähe fookuses laimu õiguslikud aspektid, avalikus diskussioonis on need aspektid muutunud hägusaks ja näeme pigem sõnasõda kui sisulist õiguslikku argumentatsiooni.
Vähe on süvenemist teema ja mõistete sisusse ning iga väljendusviis proovitakse paigutada raamidesse, mis paneks inimest rahaliselt vastutama igasuguse ütlemise eest, mis kellegi jaoks on ebameeldiv või mingil viisil solvav. Arusaadavalt taunin ma sügaval isiklikul tasandil igasugust vääritut ja moraalitut käitumist, sealhulgas Interneti kommentaariumites levivat arutut sõimu ja valimatult sisutuid negatiivseid kommentaare. Loomulikult ei pea ma õigeks teise inimese, ka avaliku elu tegelase, au teotamist, hea nime kahjustamist, laimamist, teise inimese väärikusest ja aust mittelugupidamist. Ma toetan täielikult, et igale rikkumisele ja õigusvastasele tegevusele peab järgnema kohane tagajärg ja vajadusel vastav karistus.
Esiteks ongi aga probleemkohaks see, et otsustus selle kohta, kas kellegi väljaütlemine või Internetis avaldatud kommentaari näol on tegemist nii öelda õigusvastase laimuga, mis ei kuulu sõnavabaduse kaitseraamidesse, on pahatihti õiguslikult väga keerukas. Näitena võib tuua aastaid tagasi suurt kõlapinda ja kajastust leidnud Vilja Savisaare ja ajakirjanik Tammeri vaheline kaasus, kus alles Euroopa Inimõiguste Kohtus sai vastuse küsimus, kas inimese „rongaemaks“ nimetamine on selline väljaütlemine, mida tuleb pidada õigusvastaseks ning sõnavabadusega vastuolus olevaks. Tänases olukorras, kus kohtuväliselt esitatakse õigusteadmisteta inimeste vastu massilisi nõudeid väidetava laimamise, hea nime ning au teotamise eest, on küsitav, kas sellise nõude aluseks olevaid asjaolusid ning õiguslikke aspekte on piisava põhjalikkusega analüüsitud. Pahatihti põhinevad sellised nõuded ühe inimese hinnangul ja arusaamisel ning nõuete täitmist püütakse saavutada pigem hiiglasliku kahjunõudega hirmutamisega kui adekvaatsele õiguslikule argumentatsioonile tuginemisega. Kuigi püüdu saavutada kohtuväliseid kokkuleppeid võib pidada tavapäraseks ning tervitatavaks praktikas, ei saa õigusriigis kuidagi toetada seda, kui ühiskonnas saab normaalsuseks, et inimesed nõustuvad vabatahtlikult täitma õiguslikult alusetuid nõudeid üksnes hirmust, et kokkuleppele mitteminemisel esitatakse nende vastu veel suuremaid nõudeid, mitte aga põhjusel, et nende tegevus või väljaütlemised on mingil viisil õigusvastased.
Teiseks koorubki siit välja järgmine, ja ehk veelgi olulisem probleemkoht. Leian, et lahendus peaks algama pigem muudest kohastest ja seadusega ettenähtud meetmetest rikutud õiguste taastamisel. Üheks selliseks on teo heastamine ehk vabandamine, vajadusel avalikult. Kui tegemist on tõesti olnud valefaktide levitamisega, siis tuleb need ümber lükata ja avaldada tõesed. Ma ei proovi väita, et mittevaralise kahju hüvitise nõudmine ei oleks üldse kohane lahendus probleemile, kuid leian, et see ei peaks olema esmane ja ainuke lahendus. Nagu mainitud, siis laimavate sõnumite sisu hindamine nõuab õiguslikke ja sisulisi teadmisi. Seega kohtuväliselt hiiglaslike, inimeste palku mitmekordselt ületavate kompensatsiooninõuete esitamine mistahes väljaütlemiste eest, mis võivad kedagi küll isiklikult riivata, kuid mis ei ole tegelikult käsitatavad õigusvastase laimuna, ei lähe kokku meie ühiskondlike väärtustega.
Nõutud summad ulatuvad juba mitmekümnete, mitte paari või paarikümne tuhandeteni. Võrdluseks, näiteks kuriteona kvalifitseeritavate liiklussüütegudega inimesele raskete tervisekahjustuste ja vigastuste tekitamisega põhjustatud kannatatusse eest mõistavad kohtud rahalise hüvitisena mõnesaja kuni mõnetuhande euro suurusi hüvitisi. Üks suuremaid hüvitisi, mida Eesti kohtus tervisekahjustuse tekitamise ning liikluskuriteo tagajärjel surma põhjustamisega seoses on välja mõistnud, on 50 000 eurot – selles juhtumist sai eluohtlikke kehavigastusi 5 aastane laps ning auto tagaistmel 1 kuune laps suri. Kuigi ka mul võib isiklikul tasandil olla keeruline aktsepteerida Eesti kohtute poolt väljamõistetava summade väiksust võrreldes muude riikidega, siis tuleb kohtutel hüvitise suuruse väljamõistmisel paratamatult arvestada Eesti ühiskonna elatustaset. Võrreldes väidetava laimamisega kohtuväliselt nõutavate summade suurust kohtu poolt kuriteoga inimese elu ja jäädava tervise kahjustuse tekitamise eest väljamõistetavaid summasid, näen ma siin suurt ühiskonna õiglus- moraalitunnet riivavat konflikti. Kusjuures väärib märkimist, et laimamine ja solvamine dekriminaliseeriti Eestis juba 2002. aastal, mis peaks näitama, kui raskeid tagajärgi on ühele või teisele teole meie õigusriigis soovitud omistada.
Kuidas me käitume Internetis ja üldse teiste inimestega on ju suuresti meie kasvatuse, ühiskondliku mõju ja sisemise kompassi summa. Teada on, et saame paljud oma väärtused ja hinnangud kaasa lapsepõlvest. Milliseid omadusi, oskusi ja väärtusi tuleks sinu meelest õpetada ja jagada seega noortega, et tuleviku Eesti oleks inimõiguste sõbralik?
Tolerantsust ja empaatiavõimet. Inimõigused on ühelt poolt seadusnormid, mis on õigusaktides kirjas, aga iga norm ja reegel on peegeldus meie moraalsetest väärtustest ühiskonnas. Millised väärtused saavad inimeses jõudu, peegeldavad otseselt inimese sisemist moraalikompassi. Mina usun, et vaatamata takistustele oleme teel riigiks, kus meie kõigi mitmekesisuse austamine saab üha tähtsamaks. Seega sisemine oskus aktsepteerida nähtusi ja inimesi, kes pole meie endaga sarnased, näiteks sama päritolu ja maailmavaatega, muutub seetõttu üha olulisemaks. Inimõiguste austamine eeldab, et maast madalast peab teiste ja erinevuste aktsepteerimine olema loomuomane.
Empaatia aga on tähtis selleks, et me suudaksime panna ennast teise olukorda, positsiooni, milles elab või mida kogeb keegi teine. Empaatia võimaldab tajuda teise inimese üleelamisi ja kannatusi ka ilma, et oleksime ise neid kogenud. See aitab tajuda, et inimestena oleme kõik võrdsed, kas siis kui me ei ole üles kasvanud või ei ela mingil põhjusel võrdsetes tingimustes ning võrdsete võimalustega.
Aitäh sulle intervjuu eest, küsin veel ainult lõpetuseks, mis on sinu viisid pingelise töö kõrvalt puhata ja mängida? On sul meie lugejatele anda näiteks soovitusi, mida kuulata, vaadata, lugeda?
Eelkõige on jooga ja mediteerimine need, mis aitavad stressi maandada ning luua tasakaalu. Saan neist praktikatest vaimset tugevust tulla toime igapäevaelu ja advokaaditöö pingetega. Eelkõige just inimõiguste kaasused on need, mis on minu jaoks tõepoolest emotsionaalsed, puudutavad teinekord mind liigagi südamest ning löövad vahel kõikuma ka advokaadiliku külma närvi ja rahulikkuse. Lisaks veedan väga palju aega looduses, käin matkamas ja tegelen nii palju kui võimalikul aktiivselt spordiga. Minu eluaegne kirg õigusteaduse kõrval on olnud ka tantsimine, mida ajanappuse tõttu mahub mu ellu iga aastaga kahetsusväärselt aina vähem. Alati on muidugi kosutav ka lähedaste sõpradega üheskoos midagi ette võtta ja jagada seda, mis on elus kõige tähtsam.
Samas ei jäta inimõiguste teema mind päriselt ka vabal ajal. Kuulan hea meelega podcaste, kus kõnelevad inspireerivad inimesed, kes peavad inimõiguste eest seisma palju keerulisemates ühiskondades kui on seda Eesti. Üheks viimaseks avastuseks on suuresti immigratsiooni teemasid puuduv podcast „The Hum“, mis kajastab väga isikliku tasandi lugusid inimestest, kes on olnud inimõiguste rikkumiste ohvrid. Lisaks soovitan lugeda eestlaste põgenemistest Nõukogude Liidu okupatsiooni eest. Neil teemadel on kirjutatud mitmeid sügava ajaloolise faktitaustaga raamatuid, kuid ka kergemat lugemist. Võib olla aitaks see (taas)luua mõistmist ja tolerantsust inimeste suhtes, kas vajaksid Eestis varjupaika ja kaitset. Maailmas on palju sõdu ja konflikte ning miski ei taga, et ajalugu ei korda. Tundub, et mõned inimõiguste küsimused ei puuduta meid, samas on maailm üks ja kõik on habras.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan