Kui Eesti muusik Yasmyn võttis sõna isiklikult kogetud rassismi teemal ja avaldas muuhulgas arvamust, et blackface ei ole kohane, sattus lauljanna omakorda rassistliku rünnaku alla. Ühelt poolt saatsid vaenusõnumeid tavalised Eesti inimesed, teiselt poolt ei leidnud aga ka mitmed avaliku elu tegelased blackface’is või paljudes teistes mustanahalisi halvustavates sõnades ja nähtustes probleemi. Arvamuslugusid on ilmunud samuti omajagu ja eelkõige nende sulest, kel endal ilmselt nahavärvist tulenevat ebavõrdsust kogeda pole tulnud. 

See pole tegelikult üllatav: Eestis ongi rassismi ja võõravaenu teemadega olnud olukord alati mõnevõrra keeruline. Oleme ise oma ajaloos kogenud palju ebaõiglust ja inimõigusi austav vabaduse aeg on olnud üürike. Küüditamised, okupatsioon, diktatuurist tulenevad piirangud ja Nõukogude Liidu rahvastikupoliitika võivad ehk mõnede jaoks tunduda eilsed lood, aga tegelikkuses on neil jätkuvalt tugev mõju meie enesetajule ja -kaitsele. Prantsuse ajaloolane ja mälu-uurija Bruno Groppo on tõdenud, et diktatuurikogemus jätab alati ühiskonda traumaatilise jälje, sest vägivald ning terror lõhuvad ühiskondlikke sidemeid, sunnivad inimesi endasse tõmbuma, põhjustavad hirmu ja usaldamatust. See loob aga omakorda soodsa pinnase diskrimineerimiseks ja tõrjumiseks.

Kuula, mis vaikusesse jäi

Kuidas aga minna edasi niimoodi, et arutut vaenu oleks vähem ja tumedama nahavärviga inimeste kogemusi pisendamise asemel mõistetaks? Kummalisel kombel polegi esimene samm eriti keeruline – võtmeks on kuulamine. Enamasti saavad kõlapinda need, kel on tugevam positsioon ja võim, ning üksnes kuskil taustal on vähemuste ja vähemate võimalustega inimeste lood. Tänaste reaalsete kogemuste asemel keerleb debatt ikka Kurrunurruvutisaare või vanade filmide ümber. Vähem on aga siirast huvi, miks siis ikkagi näiteks blackface paljude mustanahaliste jaoks taunitav on ja miks selle tegemisest loobuma peab.

Samas on minevik muidugi oluline ja nii nagu Eestigi puhul, on ajalool tänase mõtestamisel oluline roll. Võib eraldi diskuteerida, miks on just blackface nähtusena see, mis on meie ühiskonnas paaril viimasel nädalal kaasa toonud tundmuste palangu, kuid ilmselt olulisem on panustada nähtuse ajaloo ja selle tänase mõju avamisse. Nagu teada, on meile eestlastena meie ajalugu ja kogetud ülekohus oluline. Blackface ehk siis näo tumedaks värvimine, on samuti nähtus, mida ei saa vaadelda eraldi selle ajaloolisest taustast ja aset leidnud ülekohtust. Valge artisti mustanahaliseks muutmine lavagrimmi abil pole üksnes episood ajaloos, vaid hõlmab endas kaastähendusi, mille juured ulatuvad 1830ndate alguse Ameerika Ühendriikidesse.

Miks blackface ka tänapäeval taunimist väärib?

Kuigi näovõõpamist oli kasutatud ilmselt ka varem, sai blackface ühiskondliku nähtavuse tollal New Yorgis toimunud tantsu ja laulu sisaldanud meelelahutusetendustel (ministrel show), kus blackface’i kasutati mustanahalisi stigmatiseerival ja alandaval viisil. Washingtoni ülikooli rahvusuuringute professor David Leonard on selgitanud, et blackface’i näol oli tegu võimu ja kontrolli kinnitusega, sest lubas ühiskonnal rutiinselt ning ajalooliselt kujutada Aafrika taustaga ameeriklasi mittetäisväärtuslike inimestena ja seeläbi õigustada vägivalda ja segregatsiooni.

Saapaviksiga mustaks värvitud näitlejad esitlesid mustanahalisi kui laiskasid, ebausklikke, hoolimatuid inimesi, kes on arad ja kellele pole võõras varastamine. Selliste etenduste menu oli suur ja meelelahutusmaailma lisandusid veel ka näiteks plakatid, laulud, kosmeetika ning kostüümid. Mustanahaliste karikatuurne kujutamine polnud enam osa üksnes tänavateatrist, vaid see jõudis ka kinolinale ja raadiosse. Mitmed tuntud Hollywoodi näitlejad nagu Shirley Temple, Judy Garland ja Mickey Rooney kasutasid blackface’i. Kuigi blackface’i kasutati eelmise sajandi teisel poolel vähem, oli siiski näiteks BBC eetris kakskümmend aastat meelelahutusaade „The Black & White Minstrel Show“, mis kestis vaatamata petitsioonidele 1978. aastani.

Muidugi pole patt küsida, et miks see teema siiani nii tundlik on? Ajaloos on ju juhtunud igasugu asju ja ehk võiks paari sajandi taguse juhtunu unustada ning edasi liikuda? Kuid ka eespool tsiteeritud professor Leonard on selgitanud, et ka tänases reaalsuses on blackface siiski vahend, millega jõustada ideed, et mustanahalisi inimesi on sobiv naeruvääristada ja mis taastoodab stereotüüpe mustanahaliste kriminaalsusest ja ohtlikkusest. See aga omakorda mõjutab inimeste alateadlikke eelarvamusi, millel on roll diskrimineerivas käitumises nii tööturul kui õiguskaitses. Ehk ka täna kannab näovõõpamine endas negatiivset sõnumit isegi siis, kui see pole olnud mõne esineja või kostüümipeo plaanitud eesmärk.

Kui aga Ameerika Ühendriikide ajalooline taust ja tänaseni kestev ebaõiglus jäävad teemadena kaugeks, on ehk mõistetavam igale inimesele tuttav lihtne inimlikkus. Lavastuskunstnik Madis Nurms on 2016. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino avanud blackface’i kasutamispraktikaid ja nende kadumist ooperi kontekstis ning võtnud kogu teema kokku lausega: „Kui me teame, et blackface mõjub mingile osale vaatajaist kui musta poriga näkku saamine, kas poleks siis inimlik selle kasutamisest loobuda?“ Jääb üle vaid nõustuda.

Kasutatud allikad:

Jenée Desmond-Harris, „Don’t get what’s wrong with blackface? Here’s why it’s so offensive.“

David Hendy, The Black and White Minstrel Show

Smithsonian, „Blackface: The Birth of An American Stereotype“

Madis Nurms, „MUSTA (PORI?) NÄKKU Blackface’i kasutamisest ja kadumisest ooperis“

Bruno Groppo, „Mida teha tumeda minevikuga?”