Eesti kodanikust Jana ja Vene kodanikust Darja on kooselupere, kel on sarnaselt paljudele teistele paaridele soov olla koos ja elada õnnelikku pereelu. Sel talvel seadsid nad sammud notari juurde, et sõlmida kooseluleping ühise tuleviku kindlustamiseks. Ootamatult keeldus aga nende valitud notar selle toimingu tegemisest. Murelikud Jana ja Darja võtsid meiega ühendust ning koostöös keskuse ja advokaadibürooga Sirel ja Partnerid pöördus pere täna kohtusse. Kohtusse pöördumise eesmärk on saavutada nii laiem õigusselgus, kui võimalus Janale ja Darjale kooselulepingu sõlmimiseks.

Kohtuvaidluse peamine eesmärk on saavutada õigusselgus olukorras, mis on tekkinud kooseluseaduse rakendusaktide puudumisest. Nimelt on osa notareid keeldunud kooselulepingu sõlmimisest paaride puhul, mille üks liige ei ole Eesti ega Euroopa Liidu kodanik. Jana ja Darja kooselulepingu sõlmimisest keeldunud notar põhjendas keeldumist kooseluseaduse (KooS) rakendusaktide puudumisega ning tõi lisaks välja, et ühel lepingupoolel on Venemaa kodakondsus ning tema hinnangul ei võimalda Venemaa õigus kooselulepingut sõlmida.

Rakendusaktide puudumine on tõepoolest tekitanud Eesti õiguses õiguslünga, kuid see ei anna õigust jätta Jana ja Darja ilma põhiseaduslikust perekonnapõhiõigusest ja selle kaitsest. Riigikohus on varem kooseluseadust puudutavates vaidlustes tõdenud, et sellised olukorrad tuleb ületada läbi kõrgemal seisva õigusakti asjakohase tõlgendamise. Samuti on riigikohus varasemalt leidnud, et samast soost paaridele kehtib sarnaselt heteropaaridele põhiseaduses sätestatud perekonnaelu kaitse.

Avalduses kohtule selgitame, et kooselulepingu institutsiooni puudumine Venemaa Föderatsiooni õiguses ei saa takistada kooselulepingu sõlmimist Eestis. Seadusandja ei ole vastavat sõlmimise piirangut ette näinud ka KooS-i seni vastuvõtmata rakendusaktide seaduseelnõus.

Oma teineteise leidmise loo, perekonnaks kasvamise ja kohtusse pöördumise teekonna ja mõtted pani kirja Jana. Ta tunnistab, et koroonakriisi poolt peale surutud lahusolek teeb meele nukraks, kuid lootust paar ei kaota. Lisaks soovitab Jana inimestel alati kuulata oma südant ja julgustab meid kõiki seisma inimõiguste eest.

Jana ja Darja lugu 💙

Kohtusime paar aastat tagasi, ja see võib tunduda üsna banaalne, sest internet aitas meid selles. Olin alati kindel, et internetis tutvumine ei suuda luua tugevat ja usaldavat suhet, kuid see ei osutunud meie puhul tõeks. Mul polnud eesmärki suhet luua, sest hiljuti, umbes aasta varem, olin ma läinud lahku naisest, kellega olime koos üle viie aasta. Sel hetkel tahtsin ma rääkida, leida mõne sõbra või huvitava vestluskaaslase. Minu kogemus internetis tutvumisest kestis täpselt ühe päeva – ma sain mitu sõnumit erinevatelt inimestelt, kuid mind huvitas ainult üks – tema.

Nagu Darja ütleb, ei teadnud ta isegi, et elan teises riigis. Ta kirjutas mulle, kuna talle meeldis mu nägu fotol. Alles vestluse käigus mõistis ta, et elan Eestis, ehk mitmesaja kilomeetri kaugusel ja kohas, kus ta pole kunagi käinud.

Mulle tundub, et leidsime väga kiiresti ühise keele – pidasime päevade kaupa kirjavahetust, mille ajal jäin vahel magama ja ärkasin, telefon käes. Selgus, et meile meeldivad samad filmid, loeme samu raamatuid, isegi armastatud näitlejanna osutus samaks. Mäletan, et tundsin tollal imelikku tunnet, justkui oleksin seda inimest juba pikka aega tundnud, kuigi olime vaid nädal aega vestelnud. Darja ütleb, et ta nägi minus lähedast ja kallist inimest, kartis oma tunnete pärast ja muidugi ka seda, et tunne ei pruugi olla vastastikune.

Nädal hiljem istusin bussi ja sõitsin Peterburi. Olime mõlemad väga närvis ja mures, kuidas meie tegelik tutvumine väljaspool internetikeskkonda läheb, aga kui teda nägin, kadusid kõik hirmud. Mäletan kuidas nägin esimest korda tema siniseid silmi, siis sain kohe aru, et ilma neid nägemata ei saa ma enam elada. Esimene kohtumine tundus mõlemale väga soe ja mõnus, rääkisime palju, käisime kohvikutes söömas, jalutasime. Nende kolme päeva jooksul mõistsin, et see inimene on loodud minu jaoks. See polnud isegi ühiste huvide, vaid iseloomu, isikuomaduste ja teineteise austamise küsimus. Mäletan, et sõitsin bussiga koju ja tunnistasin talle, et olen armunud, ja ta vastas mulle, et ta lihtsalt ei jõudnud esimesena kirjutada.

Darjal oli sel hetkel ka tema elus mitte just kõige kergem periood – ta läks lahku oma mehest, elas juba eraldi ja tahtis lahutust vormistada. Toetasin teda sel hetkel palju – tal oli üsna keeruline abikaasaga lahutuse küsimustes läbi rääkida.

Paar aastat rändasime tuhandeid kilomeetreid Eestist Venemaale ja tagasi. Me mõlemad käime tööl, millega tuleb alati arvestada. Meil on palju sarnaseid huvisid: käime koos telkimas, armastame metsas jalutamist, sõidame tõukeratta ja jalgrattaga, külastame teatrietendusi ning õhtuti meeldib meile kodus lugeda raamatuid või vaadata autorikino.

Vaatamata ühistele huvidele, oleme väga erinevad – töötame täiesti erinevatel aladel, mina ei saa end loomeinimeseks nimetada samas, kui Darja joonistab hästi ja armastab pildistada. Mina olen haridustöötaja, töötan lastega ja armastan oma tööd väga. Darja töötab väikeses kaubandusega tegelevas ettevõttes, ta ei seo ennast tööga, talle meeldib arendada ennast uutes valdkondades ja õppida uusi teadmisi.

Selle aja jooksul, mil me koos olime, õppisime olema kannatlikud, jooma hommikul Skype’i vahendusel kohvi, loendama Schengeni viisale kulutatud päevi. Darja sõnul õppis ta nende kahe aasta jooksul usaldama, õppis rääkima oma tunnetest ja emotsioonidest ning mis kõige tähtsam – armus ka iseendasse. Nüüd valdab Darja eesti keelt juba algtasemel ja keel talle väga meeldib, ta teab, kui väga ma oma riiki armastan, ja soovib vähemalt natukene selle kultuuri ja keelega tuttavaks saada.

Umbes aasta tagasi tegin Darjale ettepaneku. Venemaal on LGBT+ kogukonda kuuluvatel inimestel väga raske elada: ühiskonnas kannatavad nad vägivalla all, võimud mõistavad nad süüdi homoseksuaalsuse propageerimises. Ehkki Eesti Vabariigi õigusaktid ei luba samast soost inimestel abielluda, võime siin sõlmida kooselulepingu. Leping aitaks meil tulevikus elada lõpuks koos ja ühist vara omada. Minu tuttavate hulgas on näiteid, kuidas välisriikide kodanikud abiellusid Eesti kodanikega ja kolisid siia. Siin õpivad nad keelt, töötavad, maksavad makse, kasvatavad lapsi. Ma tõesti tahan, et kõigil inimestel oleksid samad õigused, sõltumata usulistest ja poliitilistest veendumustest, seksuaalsest sättumusest, rahvusest ja sotsiaalsest staatusest.

Kumbki meist ei mõelnud kunagi, et peame hakkama kahe riigi vahel pendeldama, võitlema oma õiguste eest, vastu võtma keeldumisi, ootama viisat, ilma milleta on lihtsalt võimatu üksteist näha. Vaatamata kõigile raskustele, mis meid ees ootavad, ei kavatse me alla anda. Oleme liiga kaua teineteist otsinud, et loobuda ja kaotada oma õnne.

Koroonaviiruse pandeemia ajal on see meile eriti keeruline, kuna piirid on suletud ja meil pole võimalust kohtuda. Järgime isoleerimise režiimi, võtame sel raskel ajal kõiki reegleid väga tõsiselt ja loodame, et olukord laheneb peagi.

Tulevikus tahaksime väga elada Eestis. Tahaksin väga, et Darja saaks elamisloa, õpiks eesti keelt, teeks asju, mis pakuksid talle rõõmu. Olen kindel, et saame kõigi raskustega koos hakkama, olen valmis teda kõiges toetama, teades, et algus ei ole kerge.

Tahaksin kõigile, kes võivad meiega sarnases olukorras olla, soovitada mitte loobuda, kuulata oma südant ja mitte karta raskusi. Kilomeetrid ja piirid ei saa hävitada seda, mis teie vahel tekib. Peate alati edasi minema ja oma õiguste eest võitlema.

Sellised strateegilised kaasused jõuavad kohtusse tänu meie heade annetajate abile. Sinu püsiannetus või ühekordne toetus aitab seista Darja ja Jana inimõiguste eest. Aitäh, et toetad inimõigusi! 💙